Õnnetus

Hans Andersen Brendekilde, "Laurits Andersen Ring oma ümberläinud molberti juures" (1883)

Karel Myslbek, "Õnnetus ehitusplatsil" (1909)

Vera Jermolajeva, "Laevahukk"

Piibel

Kui ometi mu meelehärm saaks vaetud
ja mu õnnetus oleks pandud vaekaussidele.
3 Tõesti, see oleks nüüd raskem kui mereliiv.
Seepärast on mu sõnadki tormakad.

• Iiobi raamat 6:2-3

Luule

Must ja sünge, põrnitsedes, saladuslik, mornitsedes
istub Ronk mu ukse kohal kuju pääl kui ennegi.
Tondisilmad sätendavad, õnnetust mis kuulutavad,
vari, lambivalgest tabat, täidab kambrit pooleni,
ja mu hing ei saa sest varjust, mis mind rõhub raskesti,
välja tõusta - iialgi.

• Edgar Allan Poe, "Ronk", tõlkinud Johannes Aavik; "Poeem "Ronk" ja teised luuletused". Tartu, Härmametsa Talu, 2000

Proosa

• 19. Meil kõigil on küllalt jõudu, et taluda teise õnnetusi.
  • François de La Rochefoucauld, "Maksiimid", tlk Aleksander Aspel, rmt "Valik prantsuse esseid", 1938

• "Kuulake minu arvestust, härra: saatsin härra du Valloni teele kell kaks öösel; härra du Vallonil oli minu ees kaheksa tundi edumaad. Millal ta pärale jõudis?"

"Umbes kella nelja paiku."

"Nagu näete, võitsin ma temalt neli tundi tagasi ja ometi on Porthos vastupidav ratsanik; ta tappis teel kaheksa hobust, kelle korjused ma leidsin. Mina kihutasin viiskümmend ljööd posthobustega, kuid mul on podagra ja neerukivid ja ei tea mis veel. Nii et pingutused mõjuvad mulle tapvalt. Tours'is pidin sadulast maha tulema. Edasi sõitsin tõllas poolsurnuna; katsusin lamada, loksusin vastu tõlla külg- ja tagaseina, kihutasin nelja pöörase hobusega vahetpidamata galopis ja jõudsin kohale, võites Porthoselt neli tundi. Kuid võtke arvesse, et d'Artagnan ei kaalu kolmsada naela nagu Porthos, ja et tal pole podagrat ega neerukive nagu minul. D'Artagnan pole ratsanik, vaid kentaur. Ta lahkus parajasti Belle-Isle'ilt, kui mina asusin teele Pariisi ja kuigi mul oli tema ees kümme tundi edumaad, jõuab ta kohale kaks tundi pärast mind."

"Kuid võib ju õnnetusi juhtuda."

"Tema jaoks pole õnnetusi olemas." (lk 539)

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959

• Laulavad küll ilusti, kuid kes siis ei tea seda, et sisask muidu on väga kuri lind, et ta laulu usaldada ei või. Kes siis ei tea, et kägu muutub suve lõpul kulliks ja sisaskid toovad ini­mestele alati õnnetusi. Kui sisaskit laulmas eksitad, siis tuleb õnnetus, kui mitte suurem, siis vähemalt mitu halba und näed järgimööda ja halb uni toob kindlasti õnnetuse Jaanile ja igaühele. Ning vist tondidki sõbrustavad sisaskitega, sest millest muidu need koledad sisaskitembud kõik tulevad. Ega asjata ei karju varesed ja harakad hädaldades põõsas­tes, kui kuulevad sisaski laulu ehk tunnevad ta lähedust. Ega asjata ei tule vagad kured kaugest mäda­soost põllu- ja niiduäärsetesse võsastikkudesse hir­mutama neid pisikesi lõõritajaid. Vist neil ikka on suur põhjus selleks, et peab ronima ja robistama laiade tiibadega tihedas põõsas, kuhu sisaskid peitu jooksnud. Kindlasti teeb sisask ka teistele lindudelegi kurja, samuti kui inimestelegi. Kägu sööb suve lõpul kanu ja jäneseid, kuid sisask toob endaga kaasa õnnetusi ja teeb inimesevastaseid tempe.
  • Juhan Jaik, "Sisaskid" raamatust "Võrumaa jutud", Tallinn: Canopus 2008.

• Tädi Laural oli murelik ilme.

"Tead, mul on paha olla," vastas ta. "Ma olen iga asja puhul nii närviline ja mures."

"Täpipealt nagu vanaema," lausus Pipi korpi hooga mahlaklaasi kastes. "Tema läks ka nii närviliseks ja ärritus kõige vähemagi asja pärast. Juhtus talle mööda tänavat kõndides katusekivi pähe kukkuma, pistis ta kohe kargama, karjuma ja sõitlema, hakka või arvama, et juhtus mingi õnnetus."

• Astrid Lindgren, "Pipi läheb laevale", rmt: "Pipi Pikksuka lood", tlk Vladimir Beekman, 1999, 4. trükk, lk 212-213

• Abielu ebaõnnestumises ei ole süüdi indiviidid: süüdi on - vastupidi sellele, mida väidavad Bonald, Comte ja Tolstoi - loomult väärastunud institutsioon ise. Kuulutada, et mees ja naine, kes pole teineteist valinudki, peavad kogu elu jooksul korraga igal moel teineteist rahuldama, on jabur ja sigitab vältimatult silmakirjalikkust, valet, vaenu ja õnnetust.
• Simone de Beauvoir, "Teine sugupool". Tõlkinud Anu Tõnnov ja Mare Mauer. Vagabund, 1997, (Abielu, lk 339-340)

• Nüüd kihutas paadisild talle mööda mäenõlva vastu. Muumitroll tõstis tasakaalu hoidmiseks ühe jala õhku. Teine jalg üksi sõitis omapead. Külalised hüüdsid hurraa ja neile paistis, et elu hakkab jälle lõbusamaks minema. Enam polnud ülemist ega alumist otsa. Ainult lumi ja häda ja õnnetus. Kõige lõpuks kõlkus Muumitroll jõeäärse pajupõõsa küljes, saba jäises vees, ja terve maailm oli täis suuski, suusakeppe ning seninägemata vaenulikke vaateid. (lk 61)
• Tove Jansson. "Trollitalv". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1975

• [Leukon:] Ma ei teadnud, et inimene suudab nii palju taluda. Nüüd ma siis istun siin ja olen sunnitud möönma, et võimel talumatut taluda ja edasi elada, harjumuspäraste asjadega tegelda — et sellele hirmuäratavale võimele tuginebki inimkonna püsimajäämine.

Kui rääkisin sellest varem, oli tegemist pealtvaataja arvamusega, sest niikaua kui pole nii lähedast inimest, kelle õnnetus rebib lõhki südame, niikaua ollakse pealtvaataja. (lk 148-149)

• Christa Wolf, "Medeia. Hääled". Tõlkinud Rita Tasa. Tallinn: Eesti Raamat, 1997

• [Simon Darcourt:] Arstid ja kogudusevaimulikud on kiireloomuliste juhtumite alal vanad kalad ja teavad, et harva on millegagi nii põletavalt kiire, et poleks aega korralikult riidesse panna ning juua seda tehes tassi lahustuvat kohvi. Autoriteetsed isikud peavad neid ootava inimliku õnnetuse toimumispaigale jõudes külmaverelised välja nägema. (lk 257)
  • Robertson Davies, "Mässajad inglid". Tõlkinud Tõnis Leemets. Varrak, 1997

• See on meie, eestlaste, õnnetus, et totraid on palju. Siuksed teevad tervele rahvale häbi.
  • Andrus Kivirähk, "Rehepapp ehk November", 2000, lk 8

• Meid oli siin linnas palju, aga ometi nii vähe, et kiusasime üksteist kuulujuttudega. Ja puhas õnnetus kõlbab jututeemaks harva - parima maigu annab sellele ports saasta. (lk 66)
  • Sirpa Kähkönen, "Graniitmees", tlk Piret Saluri, 2017

Vanasõnad

• Ei viletsus (õnnetus) hüüa tulles, küll aga hüüab minnes.
• Hooletus ees, õnnetus taga.
• Hooletus ja õnnetus on seltsimehed.
• Kes kõverust külvab, viletsust lõikab.
• Kahju ja õnnetus ei sõida kellaga.
• Kui õnnetus hakkab tulema, tuleb ta uksest ja aknast.
• Õnn ja õnnetus käivad paaris.
• Õnnetu, kes vendade ori, vilets, kes õe palgaline.
• Õnnetus ei sõida kell kaelas ega viletsus vile suus.
• Õnnetus (eksitus) ei käi mööda kive ja kände, vaid mööda inimesi.
• Õnnetus õpetab.
• Õnnetuse eest ei saa ära joosta.
• Ühe õnnetus, teise õnn.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929