Õnnetus

• Ei viletsus (õnnetus) hüüa tulles, küll aga hüüab minnes.
• Hooletus ees, õnnetus taga.
• Hooletus ja õnnetus on seltsimehed.
• Kes kõverust külvab, viletsust lõikab.
• Kahju ja õnnetus ei sõida kellaga.
• Kui õnnetus hakkab tulema, tuleb ta uksest ja aknast.
• Õnn ja õnnetus käivad paaris.
• Õnnetu, kes vendade ori, vilets, kes õe palgaline.
• Õnnetus ei sõida kell kaelas ega viletsus vile suus.
• Õnnetus (eksitus) ei käi mööda kive ja kände, vaid mööda inimesi.
• Õnnetus õpetab.
• Õnnetuse eest ei saa ära joosta.
• Ühe õnnetus, teise õnn.

Eesti Vanasõnad, Suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen, Eesti kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus 1929