Ratsanik

Agnes Slott-Møller (1862-1937), "Rüütel Oluf Elverhøjs", s.d.

ProosaRedigeeri

  • [Aramis selgitab Fouquet'le, et neil pole d'Artagnani ees erilist edumaad:] "Kuulake minu arvestust, härra: saatsin härra du Valloni teele kell kaks öösel; härra du Vallonil oli minu ees kaheksa tundi edumaad. Millal ta pärale jõudis?"
"Umbes kella nelja paiku."
"Nagu näete, võitsin ma temalt neli tundi tagasi ja ometi on Porthos vastupidav ratsanik; ta tappis teel kaheksa hobust, kelle korjused ma leidsin. Mina kihutasin viiskümmend ljööd posthobustega, kuid mul on podagra ja neerukivid ja ei tea mis veel. Nii et pingutused mõjuvad mulle tapvalt. Tours'is pidin sadulast maha tulema. Edasi sõitsin tõllas poolsurnuna; katsusin lamada, loksusin vastu tõlla külg- ja tagaseina, kihutasin nelja pöörase hobusega vahetpidamata galopis ja jõudsin kohale, võites Porthoselt neli tundi. Kuid võtke arvesse, et d'Artagnan ei kaalu kolmsada naela nagu Porthos, ja et tal pole podagrat ega neerukive nagu minul. D'Artagnan pole ratsanik, vaid kentaur. Ta lahkus parajasti Belle-Isle'ilt, kui mina asusin teele Pariisi ja kuigi mul oli tema ees kümme tundi edumaad, jõuab ta kohale kaks tundi pärast mind."
"Kuid võib ju õnnetusi juhtuda."
"Tema jaoks pole õnnetusi olemas." (lk 539)


  • Sam oli lõbusas tujus nagu alati ja käitus täiesti olukorra peremehena. Ta oli pikk, umbes kolmekümneaastane, laiaõlgne mees, tuhmkollane särk eest lahti, sama värvi moolskinid tihedalt ümber säärte. Plekist tikukarp, suur käänispeaga nuga ja piip rippusid tal vöö küljes. Ta kõndis, õlad längus ja jalad põlvest kõveras, nagu mees, kes on palju ratsutanud. (lk 11)
    • K. S. Prichard, "Coonardoo", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1968




  • Vimes oigas ja astus talli. See oli tavaline hobusetall, aga Vimes muutus sinna sisenedes kaameks. Ja seal nad olidki, mehikesed, kes jõlguvad kõigis tallides: rangjalgsed, ainult ühe kuuenööbiga, natuke rotti meenutava ninaga ja soovikonti meenutavate jalgadega. Neid oleks saanud kroketiväravatena kasutada. Viimasel kui ühel neist oli heinakõrs suus, oletatavasti sellepärast, et just heinast nad toitusidki.
  • Terry Pratchett, "Tubakas". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2012, lk 249


LuuleRedigeeri

Ei peata peata ratsanik,
ei vaata valgusfoori,
ta eidekesi ehmatab
ja jahmab koolinoori.

Ja tramm ning taksod tarduvad,
käed paigal peavad roole,
kui tuiskab tuuslar Tõnismäelt
ja pühib Pärnu poole.

  • Hando Runnel, "Ei peata peata ratsanik" kogust "Mõru ning mööduja" (1976), lk 6