Õlg

Proosa

D'Artagnan sammus ees. Ta küünarnukk, ranne ja õlg moodustasid talva, mille ta oskas inimmassi suruda ja seda lõhestada ning osadeks lõhkuda nagu puuhalu. Tihti võttis ta abiks oma raudse mõõgapideme. Selle torkas ta kõige mässulisemate vastaste ribide vahele ja kasutas seda hoovana või kangina, eraldades vajaduse korral mehe naisest, onu vennapojast, venna vennast. Ja kõike seda tegi ta nii loomulikult, nii meeldiva naeratusega, et oleks tarvis olnud pronksist ribisid, et mitte karjatada, kui mõõgapide oma tööd tegi, ja teemandist südameid, et mitte lasta end võluda naeratusest, mis lehvis musketäri huulil.

Sõbrale järgnedes hoolitses Raoul naiste eest, kes imetlesid ta ilu, ja hoidis vaos mehi, kes said tunda ta lihaste kõvadust, ning sellise manöövri abil lõhestasid nad pisut liiga paksu ja räpast rahvavoogu. (lk 439)

Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959

"Kuu aja pärast hakkab soo ja seejärel aas juba rohetama. Kevaditi on siin armas. Ja homme saate te välja minna, pilved jäävad juba hõredamaks. Vaadake, noorkuu!"

Naine pööras ümber. "Oi, ma vaatasin üle vale õla!"

"Ei. Te vaatasite üle minu õla."

Naine ohkas ja võttis noormehe käsivarre. "Kulla poiss, sinu õlad ei ole küllalt laiad."

Willa Cather, "Kadunud daam". Tõlkinud Aive Raudkivi. LR 1997, 5/6, lk 50

"M e i e hakkame neid otsima, onu," ütles Charlotte innukalt. "Me tohime otsida, eks ole? Noored pead on paremad kui vanad õlad, eks? See kõlab küll häbematult, aga sa tead, et ma pean silmas, et kaks pead on parem kui sinu oma... Ei, mitte nii. Liiga palju kokki rikuvad... Ei, ka see ei sobi. Paljudes kätes on töö kerge. Seda ma mõtlesin."
- Edith Nesbit, "Imeline aed", tlk Anna Mägi, 2001, lk 16

Seda, kel on õlad, suudeldakse madalamalegi.
Tego, co ma plecy, całują i niżej.
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted"

Lapsest saadik oli mul selline komme, et istusin alati, õlad tõstetud, käed rusikas - seda mitte agressiivsusest, vaid sellepärast, et ma pidin oma energiat sisse tõmbama, mul ei olnud võimalusi seda realiseerida. Mäletan, kui istusin Metropolitani muuseumi suurel trepil, tundsin korraga, kuidas mu rusikad äkki lahti läksid ja õlad alla vajusid. Tundsin, et olen vabanenud sellest pingest, milles ma siin olin kogu aja olnud.
- Mai Murdmaa, Vangis traditsiooni ja avangardi vahel – Mai Murdmaa. Intervjuu Sven Karjale. Eesti Ekspress, 3. aprill 2003

Võimu kaotamist tunned sa füüsiliselt, emotsionaalselt, tundelainetes, ägedates pingehetkedes.

Ma tean nüüd neid veidraid kergendushetki, kui pinge taandub ja tohutu raskus, mis tundus istuvat häirivalt su õlul, maha libiseb. Tegelikult võtab sul aega, et aru saada, mismoodi su kael ja õlad nüüd ennast tundma peaksid.

Julia Gillard, Arvamuslugu Guardian Australias pärast Ruddi teise valitsuse lüüasaamist 2013. aasta föderaalvalimistel. "Julia Gillard writes on power, purpose and Labor's future", Guardian Australia, 14. september 2013

Luule

Kui prints tuleb ta silmitseb sind möödaminnes
klaaskirstu kaane läbi ja väristab õlgu.
Jumal vaatab leige rahuga alla:
"Jah kukkus vähe teisiti välja."

Ilona Laaman, "Mu väike sõbranna", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 5