Küünarnukk

Bertha Froriep, "Tüdruk õlgkübaraga" (1877)
Meta Cohen Gosschalk, "Zaandami naine rahvariides" (1907)

ProosaRedigeeri

  • D'Artagnan sammus ees. Ta küünarnukk, ranne ja õlg moodustasid talva, mille ta oskas inimmassi suruda ja seda lõhestada ning osadeks lõhkuda nagu puuhalu. Tihti võttis ta abiks oma raudse mõõgapideme. Selle torkas ta kõige mässulisemate vastaste ribide vahele ja kasutas seda hoovana või kangina, eraldades vajaduse korral mehe naisest, onu vennapojast, venna vennast. Ja kõike seda tegi ta nii loomulikult, nii meeldiva naeratusega, et oleks tarvis olnud pronksist ribisid, et mitte karjatada, kui mõõgapide oma tööd tegi, ja teemandist südameid, et mitte lasta end võluda naeratusest, mis lehvis musketäri huulil.
Sõbrale järgnedes hoolitses Raoul naiste eest, kes imetlesid ta ilu, ja hoidis vaos mehi, kes said tunda ta lihaste kõvadust, ning sellise manöövri abil lõhestasid nad pisut liiga paksu ja räpast rahvavoogu.


  • Zojat nähes ütles Kolja:
"Mu jumal!"
Ta hoidis Zoja kätt oma peos, kummardus ettepoole ja küsis:
"Mis see siis on? Miks ma seda varem pole näinud? Millal ma seda joonistan?"
Nad läksid rongi otsima. Kolja hoidis Zojal käe alt kinni, kummardus kogu aeg ettepoole ja lobises vahetpidamata. Zoja naeris, Sevastjanov tundis alguses — inertsi mõjul — uhkust, pärast aga vihastas Kolja peale. Kolja julges Zoja küünarnukki suudelda, tema kaunikujulist pruuni küünarnukki laia puhvvarruka kitsukese volangi all.
  • Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk M. Käbin, LR 20/21 1961, lk 152



  • Juhatajannaks (vahepealne lüli direktori ja õpilaste vahel) oli neli esimest aastat krahvinna Buxhoevden. Ta oli väga vana ja range. Peitsime endid uste taha, et jälgida ta liikumist koridoris, kus ta tihti kõndis, et õpilased talle vastu tulles reveransse teeksid. Seda ta saavutas tõepoolest, et need olid ilusad ja korralikud ja ma pole kunagi pärastpoole näinud tütarlapsi nii graatsilisi "knikse" tegemas. Ta käis ka tihti tunde pealt kuulamas. Ikka oli tal käsitöö sõrmede vahel ja ma aina imestasin, et ta kanged sõrmed nii ilusat pitsi suutsid heegeldada. Tundide ajal avas ta suu ainult selleks, et ütelda neile, kes küünarnukke laual hoidsid: "Küünarnukid laualt!"


  • Lapsed kolisid sisse küünarnukkide mitmehäälse pilvena.