Roie

Proosa

• D'Artagnan sammus ees. Ta küünarnukk, ranne ja õlg moodustasid talva, mille ta oskas inimmassi suruda ja seda lõhestada ning osadeks lõhkuda nagu puuhalu. Tihti võttis ta abiks oma raudse mõõgapideme. Selle torkas ta kõige mässulisemate vastaste ribide vahele ja kasutas seda hoovana või kangina, eraldades vajaduse korral mehe naisest, onu vennapojast, venna vennast. Ja kõike seda tegi ta nii loomulikult, nii meeldiva naeratusega, et oleks tarvis olnud pronksist ribisid, et mitte karjatada, kui mõõgapide oma tööd tegi, ja teemandist südameid, et mitte lasta end võluda naeratusest, mis lehvis musketäri huulil.

Sõbrale järgnedes hoolitses Raoul naiste eest, kes imetlesid ta ilu, ja hoidis vaos mehi, kes said tunda ta lihaste kõvadust, ning sellise manöövri abil lõhestasid nad pisut liiga paksu ja räpast rahvavoogu. (lk 439)

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959

• Ribid on meil selleks, et saaksime näidata oma valusid: "Mul pistab vaat selle ja selle vahel."
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 27

• Ribikondid on planeetide suletud ellipsikaared, tulipunktidega sternum'is, rinnakus, foto valges keskmes. Kopsud on Linnutee hallikad varjud taevaruumi musta tinavarjestuse taustal. Südame tume kontuur on ärapõlenud päikese tuhapilv. Sisikonna hägused hüperboolid on lahtirebitud asteroidid, kosmose vagabundid, juhuslik kosmiline tolm.
  • Peter Høeg, "Preili Smilla lumetaju". Tõlkinud Arvo Alas (1997), lk 213