Mai Murdmaa

Mai-Ester Murdmaa (sündinud 31. märts 1938 Tallinnas) on eesti ballettmeister, lavastaja, endine baleriin ja stsenarist.

Intervjuud

• Kui järjepidevalt teha uudse ja originaalse mõtlemisega teoseid, ning mitte baseeruda kommertslikkusele, siis see peab olema järje­pidev. Ning siis tuleb teatrisse teine publik. Aga kui seda järjepidevust ei ole, siis on probleem – komplitseeritumatel etendustel ei ole publikut. Ning siis pole teatril ka raha.
• Visuaalse pildi saab ka mehaanilise liikumisega. Sellegi kohta võib öelda, et midagi see on, aga minu arvates on tähtis liikumise õigustatus. Ma ei saa teha liikumist, millel pole sisemist õigustust. Algul peab olema hinge liigutus ja siis alles tuleb füüsiline liigutus. Kui aga seda hinge liigutust ei ole, füüsiline liikumine tuleb lihtsalt ei kuskilt, siis ei ole see enam kunst.
• Koreograafia tekib ju ikkagi peas. On ka neid ballettmeistreid, kes lähevad proovisaali ega tea päris hästi, mida nad teevad, aga mul on tavaliselt kõik peas valmis. Sel juhul on põhiline loomise psüühiline pinge – sa pead suutma vormis hoida oma kujutlusvõimet kogu aeg.
• Kui sul on mingi idee alateadvuses, siis vormid seda. Mõnikord väga pikka aega. "Kuritööd ja karistust" tegin näiteks niimoodi poolteist aastat. Idee küpseb sinus. Ega see ole nii, et täna on sul idee ja homme hakkad lavastama – sul peab alateadvuses kaks-kolm ideed korraga olema. Mõnikord jääb mõni mõte realiseerimata, aga mul ei olegi neid väga palju olnud. Ehk mõni üksik.
• Ei Estonias ega Vanemuises tantsi Euroopa tipptantsijad – need on ikkagi need, kes on nõus nende palgatingimustega, mis on üle kolme korra madalamad kui Euroopas.
  • Mai Murdmaa, intervjuu: "Mai Murdmaa: "Ma olen õnneseen, sest pole teatris intriigidega päris kokku puutunud"", Õhtuleht, 16. november 2014

• [Vastuseks küsimusele, kas vanus on koreograafia valdkonnas konkurentsieelis:] See on raske küsimus, aga tundub, et kogu maailma mastaabis on meelelahutuse ja popkultuuri pealetung nii tugev, et süvakultuuri isiksused ei kujune välja. /---/ Üks aeg on isiksuste tekkimiseks sobivam kui teine. Võib-olla ameerikalik mõtteviis, televisiooni pealetung – midagi selles mõjutab nii, et inimeste vaim ei ole nii ergas enam. Inimestel ei ole selliseid tõekspidamisi ja ambitsioone. /---/ Ma ei tea, kas muusikas on nii, ei tunne seda valdkonda nii hästi, aga koreograafias on küll tipud pealt 60 kõik.
• Mul on raske olla lihtsalt probleemitu. Nagu Ameerikas minu kohta öeldi, et olen probleem-ballettmeister. Minu asjades on alati mingi probleem, mida ma lahendan. Mul peab olema mingi pealisülesanne, lavastuse sõnum. Võib-olla see ei ole eriti moodne. Vahel ma isegi püüan sellest hoiduda, aga lõpptulemusena teen ikkagi asju, millega tahan midagi öelda.
• Me ajasime seda asja, et lubataks kaasaegse tantsu koolitust. Aga see ei läinud läbi. Mõtlesime, et kui nelja aastaga saaks kas või ühe lennu välja koolitada, oleks koreograafidel kohe materjali. Ja see näitab, et veel kümme aastat ei tule Eestis kõrgetasemelist kaasaegset tantsu. Ja kes ei saa Estoniasse tööle, need lähevad stjuardessiks. Kaasaegse tantsu maailma ei tunta ja keegi ei kavatse sellele orienteeruda.
  • Mai Murdmaa, intervjuu: "Mai Murdmaa: otsin oma uut mina", Kes-Kus, 10. juuni 2012

• Keha on reetur, liikumine reedab isegi selle, kui inimene on maitselage. Kõike võib õppida, aga vaimukultuuri puudumist tehnika ei korva.
• ... kui inimene on looduse poolt ürgselt tugevate tajudega, siis ei pea ta sugugi väga tark olema. Parem muidugi, kui on - oskus analüüsida tuleb ka tantsukunstis kasuks. Ent ma pean ütlema, et on ka selliseid looduslikke andeid, kus intellekt rikub naturaalse tunnetuse ära.
• Tegelikult on igas elus moment, kus inimene peab hakkama endaga tegelema. See hõlmab kõike, kogu tervikut - keha ja vaimu, elufilosoofiat, eetilis-moraalseid printsiipe. Kui oled pannud selle seemne maha, et hakkad oma vaimsusega tööle, siis see seeme idaneb. Vahel võib suur õnnetus olla õnn - pead otsima teid, kuidas olukorda lahendada, kriisist välja tulla. Ja kui leiad õige tee, siis võib see kriis osutuda õnnistuseks, tänu millele sa hoopis võidad.
  • Mai Murdmaa, intervjuu: Lea Arme, "Mai Murdmaa - loojaks loodud", Kodutohter, 29. august 2012

• Keegi ei ole maailmas enam talendist huvitatud. Paraku on see nii. Viimasel käigul lavastasin "Romeo ja Julia" Indianapolises, mida kriitika küllalt kõrgelt hindas. See ei tähenda, nagu ma arvaks, et Eestis pole mind piisavalt hinnatud, vastupidi, mul on 40 aastat olnud võimalus teha peaaegu kõike, mida ma tahan, kuigi teatud kompromisside hinnaga. Ma jäin justkui traditsioonilise kunsti ja avangardi vahele, olen olnud mõlemate jaoks rataste vahel. Ameerikas ollakse ses mõttes tolerantsemad, hinnatakse rohkem kvaliteeti, mitte kuhugi kuulumist.
• Lapsest saadik oli mul selline komme, et istusin alati, õlad tõstetud, käed rusikas - seda mitte agressiivsusest, vaid sellepärast, et ma pidin oma energiat sisse tõmbama, mul ei olnud võimalusi seda realiseerida. Mäletan, kui istusin Metropolitani muuseumi suurel trepil, tundsin korraga, kuidas mu rusikad äkki lahti läksid ja õlad alla vajusid. Tundsin, et olen vabanenud sellest pingest, milles ma siin olin kogu aja olnud.
• Vene kultuur, mida ma kõige rohkem tunnen, on ju läbinisti didaktiline. Kõiki vene kirjanikke, ehk Tšehhov välja arvatud, iseloomustab tahe maailma parandada, mitte võtta teda sellisena nagu ta on. See maailmaparandamise tahe on ka mind jälitanud, kõige lähedasem kirjanik on mulle olnud Dostojevski. Viimasel ajal olen püüdnud sellest vabaneda. Olen hakanud lugu pidama Yeatsi ja Edgar Allan Poe loomingust, rohkem on hakanud huvitama kuidas? ja vähem mida?.
• Enne kui läksime kuhugi gastrollile, käis Moskvast alati komisjon lavastust üle vaatamas. Seoses sellega ei julgenud ka meie keskkomitee ja kultuuriministeerium mind eriti tunnistada, kardeti nagu mingit kurja silma. No mis ma võin rääkida? "Joanna Tentatas" näiteks olid meil muidu valged trikood, aga Moskva komisjoni jaoks pidime valged põlled ette panema. Kui ma "Tuhkatriinuga" diplomit kaitsesin ja komisjoniliikmed nägid, et kõik on kleitides, ohati kergendatult: jumal tänatud, kõigil kleidid seljas, ei olegi trikoodes, anname talle ruttu diplomi ära!
• Igaüks peab oma kohuseks ära vaatada "Traviata", "Carmeni" ja "Luikede järve". Siis võib ta pidada end kultuurseks inimeseks, sest on käinud ooperis ja näinud balletti.
• Minu kõige suurem hirm vanaduse ees on see, et ma ei saa loovat inimest endas peatada, sest see ei ole enam kellelegi vajalik. Nii et, jah, minu jaoks on loomine igapäevane protsess. Kui ma ei loo iga päev paar tundi, siis see päev ei oleks nagu üldse elatud. Muidugi ei pea see tähendama praktilist tööd proovisaalis, see võib tähendada ka lihtsalt mõtlemist, teatud meditatiivses seisundis viibimist. Vajan midagi, mis viiks mind realiteedist välja.
  • Mai Murdmaa, intervjuu: Sven Karja, Vangis traditsiooni ja avangardi vahel – Mai Murdmaa, Eesti Ekspress, 3. aprill 2003