Piibel muuda

Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist,
siis aga palgest palgesse.
Praegu ma tunnetan poolikult,
siis aga tunnetan täiesti,
nagu minagi olen täiesti tunnetatud.

Proosa muuda

  • 13. Tärkava tunnetuse esimeseks märgiks on soov surra. See elu näib talumatu, teistsugune kättesaamatu. Sa ei häbene enam, et soovid surra; sa palud, et sind vanast kongist, mida sa vihkad, uude kongi viidaks, mida sa alles õpid vihkama. Seejuures mõjub kaasa usuraasuke, et üleviimise ajal tuleb juhuslikult isand koridori, vaatab vangi ja ütleb: "Teda ärge uuesti kinni pange. Tema tuleb minu juurde."
    • Franz Kafka, "Vaatlused patu, kannatuse, lootuse ja õige tee kohta", tlk Mati Sirkel, rmt: "Hiina müüri ehitamisel", 2002, lk 370


  • Ei saa kahtlustki olla, et meie kõik ütleme: meil, kui meil üldse usku on, ei ole mitte vabadust ükstapuhas mis ja kuidas Jumalast mõtelda, nõnda nagu loodusteadlasel pole vabadust ükstapuhas mis ja kuidas loodusest mõtelda, vaid meie oleme "Tema enese poolt tunnetatud", et meie omaltpoolt seda võiksime väljendada meie tunnetuses.
Kuid siis tuleb teine küsimus: kus on siis meile see "Jumala poolt sündinud tunnetus" antud? See on õigem praeguseaja usuteadlaste meisterküsimus: küsimus ilmutuse järele! Iga teoloogiline tunnetus on tingimata ilmutustunnetus, tunnetus ilmutuse alusel, kui ta ei taha olla ainult metafüüsiline hüpotees või ohjeldamatu spekulatsioon. Usuteadus ei või ju olla müütos, küll peab olema ta usulise reaalilma kindel tunnetus.



  • Tunnetus on laiem mõiste kui teadmine. Tunnetuseks võib pidada igasugust esituslikku tegevust, mille tulemuseks on uskumused ja arvamused. Tunnetus ei pea olema tingimata tõsikindel, me võime paljus ka eksida, kuid üldiselt püüdleb tunnetus teadmiste omandamisele.



  • Sõna jõud on küll suur, kuid ei ole võrreldav heli väega. Millest räägitakse, on tühine, võrreldes tunnetamisest saadud isikliku kogemusega.
  • Ilmse ja selgelt hoomatava kesta varju jäävad avatud hoovused ning vastuvõtja poolel võib pärast energiaimpulsside saamist kõrvapaarides edasi idaneda igasuguseid asju. Võib juhtuda sedagi, et inimene-kuulaja tajub muusika kaudu samasugust terviklikkuse tunnet, mida autor üritas helidesse tõlkida, pannes noote paberile ja nuputades, kuidas esitajad tema mõeldut vähem ära nudiks. Vahel sellised imed juhtuvad.
Sõnadega seesugust tunnetust tekitada on raskem. Sõnad on rohkem kehavälised, muusika aga tungib jalgadesse, vere pulseerivasse kohinasse ja lihaste võbelusse, muusika võib pähe ka lüüa.
  • Tormis rääkis korduvalt ja kannatlikult üle korrates, et keskkond, milles rahvalaulud pikka aega eksisteerisid, on praegu kadunud. See eluviis, need olud, vahendid ja toimingud on jäänud eelmisse aega, aga ta ei lisanud vist kordagi, et inimene ja tema isiklik tunnetus oma elukaarel poleks palju muutunud. Sünd ja surm, elu jätkumise toimingud, igasugused suhestumise küsimused, keskkonnateadlik minatunnetus ja muu selline ei kao.
    • Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16


Kirjandus muuda

Vaata ka muuda