Nägemine

Nägemine ehk nägemismeel on võime tajuda ja tõlgendada valgusstiimuleid. Enamik loomi teeb seda silma abil.

Silm – nägemise meeleelund
Jan Brueghel vanem ja Peter Paul Rubens, "Nägemise allegooria" (1617)
Philippe Mercier, "Nägemismeel" (1740ndad)
Annie Swynnerton, "Nägemismeel" (1895)

PiibelRedigeeri

ProosaRedigeeri

  • Senikaua kui inimese silmad valguse käes lahti on, on nägemisakt tahtmatu, see tähendab, et ta kõike seda, mis ta ees on, lihtsalt ei saa nägemata jätta. Sellegipärast on elukogemused veennud teda selles, et kuigi ta näeb korraga kõike, pole ta ometi suuteline ühel ja samal hetkel uurima tähelepanelikumalt ja põhjalikumalt kaht asja, olgu need siis suured või väikesed, ja ka mitte siis, kui need seisavad kõrvuti.


  • Kreeklased arendasid välja mitu nägemisteooriat. Pütagoorlaste, Demokritose ja teiste järgi põhjustab nägemise osakeste voog nähtavalt esemelt silma pupilli. Teisalt aga pooldasid Empedokles, platonistid ja Eukleides veidrat õpetust silmakiirtest, mille kohaselt saadab silm ise välja midagi, mis põhjustab nägemise nii pea, kui see kohtub millegi muuga, mida kiirgab objekt.
    • Florian Cajori, "A History of Physics in its Elementary Branches" (1899)
  • Keskpäeva paiku heitis ta ühte liivasesse nõkku kõhuli ja jäi tukkuma, pea käsivarrel, sõrmede vahelt vallandunud luup selle all kuival kulututil. Virgudes arvas ta nägevat oma näo vastas erakordselt vilgast loomakest, putukat või molluskit, kes end hämaras liigutas. Loom oli kujult kerajas; ta niiskelt läikivat musta südamikku ümbritses tuhmvalge, kohati roosakas ala; serva palistasid karvad, mis kasvasid välja mingist pruunikast, lõhenenud ja mõhnalisest pehmest kestast. See habras olend oli pakil peaaegu ehmatavat eluküllust. Vähem kui hetkega, enne veel kui Zenon suutis oma nägemuse mõtteks formuleerida, adus ta, et see elukas tema ees polnud muud kui ta enda peegelduv silm luubi suurenduses, mille taga liiv ja kulu moodustasid peeglihõbeda sarnase kihi. Ta ajas end püsti ning jäi sügavalt mõttesse. Ta oli näinud iseennast nägemas; väljunud harjumuspärase perspektiivi kammitsaist, oli ta vaadanud väga lähedalt seda väikest ja tohutut, omast ja ometi võõrast, erku, kuid kergesti haavatavat, ühtaegu ebatäiusliku ja imelise võimega varustatud organit, tänu millele universum talle nähtavaks sai.
    • Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum". Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 132-133


  • Viis meelt, öeldakse, inimesel on viis meelt ja neist kõige tähtsam nägemine. Seda võib lugeda, võib kuulda, võib uneski näha, ometi on kahtlane, kui palju see väide vastab tõele. Kui ühe võime olemasolu märgatakse alles tema puudumisel, siis ikka selle olemasolugagi ei ole asi päris korras. /---/ Hingame, seedime ega vaja nende tegeluste teadlikkust. Küllap näemegi ebateadlikult — ma ei kavatse pooltki sellest eitada — unenäod muidu oleksid äärmiselt haruldased. Aga sageli sedagi mitte. Enamasti on nägemine nagu mõni vastne ja ostmisekire rahuldamiseks hangitud aparaat, mida me ei vaja üldse või äärmiselt harva. Ja siis, kui teda kasutame, ei oskagi me temaga suuremat hakata pääle. Ja rahul oleme vaid siis, kui uus aparaat annab sama, mis endine. Kääname aparaadi nupu kuskile ja enamasti ta ei satu täppi.
    • Uku Masing, "Mälestusi taimedest". Ilmamaa 1996, lk 5
  • Enamasti inimesed ei näe mitte seda, mis silmale näha on, vaid seda, mis neile öeldakse, et seal on. Mida nad usuvad end nägevat. (lk 288)
  • Nägemises - kui see on tõesti nägemine, mitte ainult selle nägemine, mida soovitakse näha, soovnägemine, nägemises on alati ka midagi ettenägelikku. Sest see, mis on, mis värskelt on, kipub ikka ka edasi kestma, veel vähemalt mõnda aega. Aga see on ka kõik, mis me, isegi kui oleme geeniused, tema kohta öelda võime. Tuleviku-pikksilma pole kellegi kätte antud. (lk 289)
"Ära maga!" toksas ta isa. "Kohe tulevad leemuripojad!"
Isa nõksatas ja avas silmad. "Ma ei maga," teatas ta solvunult. „Ma vaatan neid kinniste silmadega. Seda oskavad ainult eriti andekad täiskasvanud. Enne tuleb mitu aastat harjutada." (lk 82)


  • Marsi teadlasele, kellel puudub käsitus nägemistajust, võiksid olla arusaadavad vikerkaar, äike või pilved kui füüsikalised nähtused, ehkki ta poleks mitte kunagi võimeline aru saama vikerkaarest, äikesest või pilvedest kui inimmõistetest, ega sellest kohast, mis neil asjadel on meie fenomenaalses maailmas. Nende mõistete alla kuuluvate asjade objektiivset loomust võiks ta mõista, sest ehkki need mõisted ise on seotud konkreetse vaatevinkliga ja konkreetse nägemisfenomenoloogiaga, asjad, mida tollest vaatevinklist mõistetakse, pole seda: nad on sellest vaatevinklist vaadeldavad, kuid tema suhtes välised; seega võib neid mõista ka teistest vaatekohtadest, ükskõik kas samade organismide või kellegi muu poolt. Välgulöögil on objektiivne iseloom, mis ei ammendu tema visuaalse väljanägemisega, ja seda saab uurida ka marslane, kellel puudub nägemine.


  • Et midagi näha, tuleb vaadata. Lisaks on vaja teada, kuhu vaadata. Äsja loetletud nähtusi on põhimõtteliselt vähemalt võimalik vaadata. Kujutlege, kui palju raskem on mõista midagi, mida te sõna otseses mõttes ei saa näha. (lk 19)
    • Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017

FilmRedigeeri

- Kui te mind kohe praamile ei lase, siis ma teile veel näitan!
- Näita, näita! Ega ma ei vaata.

VanasõnadRedigeeri

  • Kes kaugel käib, palju näeb.
  • Kes palju näeb, palju õpib.
  • Küüru teise seljas näeb igamees.
  • Mis näed, ära näe, mis kuuled, ära kuule!
  • Mõnda ju nähtud, viimne veel nägemata.
  • Neli silma näevad rohkem kui kaks.
  • Nina mehe nägu.
  • Nina otsa näed, ea otsa ei näe.
  • Näe palju, kuule palju, ärä palju pajata!
  • Peotäis näha on enam kui sületäis kuulda.
  • Silm ei saa täis nägemisest, kõrv kuulmisest.
  • Vana nähtud, uus nägemata.
  • Üks näeb alevis rohkem kui teine linnas.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel