Proosa muuda


  • Kas ei uinu peeglite sügavuses pisut meie toonast selgeltnägelikkust? Ma leidsin iseendaga silmitsi seistes peeglist kellegi võõra. Kas tol naisel oli tõesti lihtsalt meest vaja?
Siis taipasin, et täna hommikul oli proua Jusseau ja minu vahel, hoolimata õhetusest, mis tema pärast minu põskedele oli tõusnud, ikkagi olnud ja jäänud mingi tõke. Ma olin seda tundnud ja loo­mulikult end vargsi õnnitlenud. Siin on tõestus. Kui mulle tee kätte näidati, oskasin vaid takistuse otsa komistada. (lk 15)