Peegel
Peegel on sileda ja tugevasti valgust peegeldava pinnaga keha, mis tekitab esemetest optilisi kujutisi. Lõunaeesti keeles nimetatakse peeglit varjukaetuseks.
_edited.jpg)
.jpg)
PiibelRedigeeri
- Õpetussõnad, peatükk 27, salm 19
Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist,
siis aga palgest palgesse.
Praegu ma tunnetan poolikult,
siis aga tunnetan täiesti,
nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
- Esimene kiri korintlastele, peatükk 13, salm 12
ProosaRedigeeri
- Raamat on peegel, kui ahv sinna sisse vaatab, siis ei saa talle sealt ju apostel vastu vaadata.
- Georg Lichtenberg, Aforisme. Saksa keelest tõlkinud August Sang ja Kersti Merilaas. LR 1972, nr 28
- Meie seisund peegli ees on alati veidi võlts: kuivõrd meil puudub võimalus läheneda iseendale väljastpoolt, süüvime ka siin teatavasse määratlemata võimalikku teise, kelle abil püüamegi leida väärtuspositsiooni iseenda suhtes, tollest teisest püüame ka siin elustada ja vormida iseennast.
- Mihhail Bahtin, Автор и герой в эстетической деятельности. Собрание сочинений. Т. 1, Философская эстетика 1920-х годов. Москва: Русские словари: Языки славянской культуры, 2003, lk 112
- Kui ta hommikul ärkas, siis esimene asi, mis ta nägi, oli see, et Tiiger istus peegli ees ja uuris sealt iseennast.
- "Hommikust!" hüüdis Puhh.
- "Hommikust!" vastas Tiiger. "Ma leidsin siit ühe, kes on täpselt minu moodi. Ja mina arvasin kogu aeg, et peale minu teisi niisuguseid polegi olemas."
- A. A. Milne, "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 129
- Peeglid ja isadus on jälestusväärsed (los espejos y la cópula son abominables), sest nad paljundavad ja levitavad seda [maailma].
- Jorge Luis Borges, "Tlön, Uqbar, Orbis tertius", rmt: "Hargnevate teede aed", tõlkinud Ott Ojamaa. LR 1972, nr 5/6, lk 14
- Kultuur ei päästa ega õigusta kedagi ega midagi. Aga ta on inimese produkt: temas kujutab inimene ennast, temas tunneb inimene end ära, see kriitiline peegel on ainus, mis talle tema pilti näitab.
- Jean-Paul Sartre, "Sõnad"
- Kuigi kõik peeglid siin majas arusaadavatel põhjustel olid kaetud, ei või siiski teada, kas mõnelt seinalt või uksepaneelilt siiski ei peegeldu vastu mu enda nägu, mis on tõeline ainult minu enda jaoks, niikaua kui ma ei näe seda mõnes selgemas peeglis. (lk 222)
- Majas, kus leina tõttu on peeglid kaetud, ei ole peegeldusi, kui maha arvata see juhtumisi unustatud bassein. Siin majas ei ole siis ka unenägusid. Aga kui meile ei anta ei ilmsi ega unes, kas peame siis hoopis osata jääma? (lk 245)
- Karl Ristikivi, "Hingede öö". Tallinn: Eesti Raamat, 1991
- Niipea kui katsun mõtelda oma eksimustele ja pattudele, segab mind, et Katarina kogu aeg mu juures palvetab. On nagu püüaksin oma nägu vaadata veepeeglis, aga mu tütre käsi paneb kogu aeg selle pinna virvendama, nii et ma midagi selgesti ei näe.
- Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965
- Mis on tõeline – kas peegelpilt või see, kes selle ees seisab?
- Siis tõmban ma oma viini kleidi särgile peale, ja kui ma ikka veel millegipärast erutuses üle õla peeglisse vaatan, tajun ma äkitselt: ma olen täiesti valutult ja koguni iseenesel märkamatult kaheks jagunenud - kaheks sootu isemoodi tundvaks ja mõtlevaks naiseks, olgu nad pealtnäha kui sarnased tahes, kas või nõnda sarnased, et see isegi peegli ära petta võib! Jah, ma olen jagunenud selleks naiseks, kes peegli ees rutates ja arusaamatu ähmi pärast kaenlaalustest kergelt higistades ennast riidesse seab ja oma toredad tumedad juuksed merevaigukarva kilpkonnakammiga kuklast kõrgele tõstab ja nõutute näppudega oma põskede õhetust silitab ja keeleotsaga huuli limpsib ja kaalub, kas ta ei peaks neid punasemaks võõpama, kui nad tal on - alkannapumatiga, mis tal kuskil unustatud laekas ja topsis peaks leiduma ja sellest ometi loobub, sest paraku paneks vähemalt proua Jäsche seda otsemaid tähele ja teeks sellest tingimata valjusti juttu. Jah, ma olen jagunenud selleks siinpool peeglit rabelejaks ja tolleks, kes seisab teisel pool klaasi ja muigamisi jälgib, mis esimene teeb... Ja too teine näeb esimese põhjani läbi - niisama selgesti nagu klaasi, mille taga ta ise on, kõik ümber riietuma ruttaja pooliti pärise ja pooliti pähevõetud huviõha selle poisi, selle õpetatud matsi, selle iseäraliku Jaagu vastu... See peeglitagune paneb seda naeruks. Muidugimõista. Laidab seda koguni. Teisiti ei saagi niisugusesse lapsetempu suhtuda. Jumal hoidku. Aga siiski hammustab see teine endale huulde (et ta pumatist loobus, võib seda teha, kartmata hammaste punaseksmäärimist) - hammustab endale huulde mure pärast, mis siis nüüd edasi saab? Ja muuseas: see, mis nüüd edasi saab, huvitab ka ööjäril kiiruga sukki ja kingi vahetajat üpris väga, aga ei mitte hoopiski mure, vaid ainult tulise uudishimu pärast. Aga küsima ei hakka kumbki teiselt midagi. Sest klaasist nende vahel ei kosta küsimused läbi nagunii...
- Jaan Kross, "Taevakivi", 1975, lk 79-80
- Naine veedab väga palju aega peegli ees ning kusagil oma kõige tõelisema mina sügavuses kujutleb ta end alati tolle peeglinaisena. Samal ajal aga liigub tema keha ringi reaalses maailmas. Peeglimina armastavad mõned mehed, ja tema armastab neid; teine mina tegeleb toidujäätmete kraapimisega taldrikutelt ja pesukuivati tühjendamisega tohututest keerdunud kuumade linade, rätikute, aluspesu ja sokkide hunnikutest. Peeglimina armastab väsimatult, armastab kirglikult ja ägedalt, pisarateni. Teine mina paneb plekilised linad masinasse ning keerab nuppu. (lk 23)
- Joyce Carol Oates, "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 9-26
- Tuttavad ikka küsivad, mis tunne on olla 90-aastane. Vastan siis, et nagu 18, ainult peeglisse ei tohi vaadata!
- Nora Kutti, intervjuu: Vilja Kohler, "Nora Kutti soovitab alati edasi elada". Tartu Postimees, 29. oktoober 2012
LuuleRedigeeri
Veejanu tal oli tõrjuda soov, kuid jannu ta uude
jäi veejoomise peal: pilt silmade ees teda lummas;
pilti ta armub ja peab vees nähtut tõeluses nähtuks.
Otsa ta vaatama jääb iseendale, nähtusse kiindub,
tardub kui raiduri teos, mis Parose marmorist taotud;
pikali maas, kaht tähte ta näeb – oma silmade paari,
juust, mis Bacchust väärt, Apollotki ehtima väärt on,
põskede õrnust kà, päris vandlist kaela ja kauneid
huuligi, purpuritoone, mis sekkuvad valgesse helki.
Kõik imetaoline näib, mida endas tas on imetaolist;
ihk võtab mõistuse peast: on kiitjana kiitmas ta ennast,
püüdjana püütav ta on, ühtaegu ta süütab ja süttib.
Kui mitu korda ta suud siis petvale lättele andis,
kui mitu korda ta käed kesk vett olid haaramas kaela,
mis näis siinsamas ees – ei end saand siiski ta kätte!
- Publius Ovidius Naso, "Metamorfoosid" III. Narcissus ja Echo. Tõlkinud Ain Kaalep ja Ülo Torpats.
See on teisel pool. See on teisel käel.
Peegli ees tõeluses. Varjukaetus vaeseke
ei saa ruumi oma lamedast maailmast
ja valguse vaibudes vaibub temagi,
vaataja ära pöördudes pole teda enam.
/---/
Jumala
kaks selget silma, aga kõik
moondub kirjaks, hieroglüüfideks meile,
ja armust antud viiv põgeneb meie
rumalas ponnistuses leida tähendust ja nime
sellele, mille peegelpildiks valgus meid nimetas.
- Jaan Kaplinski, "Ei ole lohutust", kogumik "Tolmust ja värvidest"
Aga see on lausa reegel:
igas majas leidub peegel.
Kaupa tunned kirjust sildist,
iseennast peegelpildist.
- Joel Sang, "Peeglilaul". Kogust "Loomariik". Tallinn: Vagabund, 1991, lk 14
Vahel on meil hing.
Kellelgi pole seda vahetpidamata
ja kogu aeg varnast võtta.
...
Materiaalsetest asjadest
meeldivad talle pendliga kellad
ja peeglid, mis töötavad lakkamatult,
isegi siis, kui keegi ei vaata.
- Wisława Szymborska, "Veidi hingest", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 9-10
