Vikitsitaadid

Peegelpilt

Pieter Claesz, "Vanitas autoportreega" (u 1628)
Johann Wilhelm Preyer, "Vaikelu puuviljadega" (1833)
Alexandra Frosterus-Såltin, "Ateljees" (1858)
Edward Burne-Jones, "Veenuse peegel" (u 1875)
Vilho Sjöström, "Sörnäinen" (u 1910)
Piet Mondrian, "Talu Duivendrechti lähedal" (u 1916)
Gustaf Fjaestad, "Päikese peegeldus talvemaastikus" (1916)
Ethel Porter Bailey, "Peegeldused" (1921)
Georgia O'Keeffe, "Lake George Reflection" (u 1921)
Carroll Jones III, "Eraldi taevad" (1988)

Piibel

muuda
nõnda vastab inimsüda inimesele.


Proosa

muuda


"Lihtsalt haletsusväärne," pomises ta. (lk 54)
  • Kui ta hommikul ärkas, siis esimene asi, mis ta nägi, oli see, et Tiiger istus peegli ees ja uuris sealt iseennast.
"Hommikust!" hüüdis Puhh.
"Hommikust!" vastas Tiiger. "Ma leidsin siit ühe, kes on täpselt minu moodi. Ja mina arvasin kogu aeg, et peale minu teisi niisuguseid polegi olemas." (lk 129)



  • Ema oli sale ja pehme, kullakarva juuksed palmikuina ümber pea nagu tiaara ja silmad varjus voolava sügava jaheda kanalivee värvi, peaaegu punakasvioletsed, neisse kinni jäänud merevaigutäpikestega. Ta silmades võisite näha ta mõtteid ringi ujumas nagu kalu - mõned heledad, mõned tumedad, mõned kiired, väledad, mõned aeglased ja kerged, ja mõnikord, nagu siis, kui ta vaatas sinna, kus asus Maa, oli neis ainult värv ja muud ei midagi. Ta istus paadininas, üks käsi puhkas paadiserval, teine ta tumesiniste pükste süles, ja seal, kus ta pluus avanes nagu valge lill, oli näha kriipsuke päikesest pruunistunud pehmet kaela.
Ta vaatas kogu aeg ettepoole, et näha, mis seal on, ja kuna ta ei näinud küllalt selgesti, vaatas ta tagasi oma abikaasa poole, ja nägi läbi tema silmade, niisiis peegeldunult, seda, mis oli ees, ja et mees lisas sellele peegeldusele osa enesest, kindlameelse vankumatuse, siis naise nägu lõõgastus nõusolevalt ja ta pöördus tagasi, teades äkki, mida otsida. (lk 184)
  • Nad jõudsid kanali äärde. See oli pikk ja sirge ja jahe ja märg ja sädeles öös.
"Ma olen alati tahtnud marslast näha," ütles Michael.
"Kus nad on, paps? Sa lubasid."
"Seal nad on," ütles paps, nihutas Michaeli oma õlale ja osutas otse alla.
Marslased olid seal. Timothy hakkas värisema.
Marslased olid seal - kanalis, nad peegeldusid vees.
Timothy ja Michael ja Robert ja mamps ja paps.
Marslased vaatasid neile virvendavast veest vastu, kaua, kaua aega... (lk 191)


  • Kuigi kõik peeglid siin majas arusaadavatel põhjus​tel olid kaetud, ei või siiski teada, kas mõnelt seinalt või uksepaneelilt siiski ei peegeldu vastu mu enda nägu, mis on tõeline ainult minu enda jaoks, ​niikaua kui ma ei näe seda mõnes selgemas peeglis. (lk 222)
  • Majas, kus leina tõttu on peeglid kaetud, ​ei ole peegeldusi​, kui maha arvata see juhtumisi unustatud ​bassein. Siin majas ei ole siis ka unenägusid. Aga kui meile ei anta ei ilmsi ega unes, ​kas peame siis hoopis osata jääma​?


"Kust sa tead?" kahtles Mati, kes polnud Tartus veel käinud.
"Vaata!" osutas Une-Mati kitsale kõrge kaarega sillale.
"See on Tartu jalakäijate sild ja see viib otse raekoja ette. Aga raekojast on ülikoolini kolme-keksu-kaugus!"
"Kahekordne sild!" imestas Mati.
Tõepoolest — sild paistis kahekorruseline olevat, üks tuledes särav kaar üleval, teine all.
"See teine on hoopis peegeldus!" seletas Une-Mati. "Sild peegeldub jões. Tänavu on nii soe talv, et Emajõgi ei olegi kinni külmunud."


  • ... nagu veepeegeldused, nõnda ei talu ka meie mõtted ühtegi vapustavat muutust, ühtegi püsivat nihet. Nad pilkavad meid oma näilise kergusega. Oleksid nad tõelisemad - kui neil oleks kaal ja nad võtaksid ruumi -, siis vajuksid nad põhja või kanduksid üldises voolus minema. Kuid nad püsivad väljaspool maailma elustavaid ja hävitavaid jõude. (lk 150)
  • Ja iga käesolev hetk oli vaid mõte ja mõtted on pimedusega, millest nad kerkivad, samas massi ja kaalu vahekorras nagu peegeldused veega, millel nad hulbivad, ja need on samamoodi meelevaldsed või pelgalt meile ette söödetud. Igaüks, kes kummardub lompi vaatama, on naine lombis, igaüks, kes vaatab meile silma, on kujutis meie silmis, ja need on vaieldamatud tõsiasjad, ja nõnda peegeldavad ka meie mõtted seda, millega kokku puutuvad. (lk 153)


  • Mida näevad mu silmad? Mitte tõelust, vaid ainult peegelpilti klaasseinalt.
Mida piirab klaassein? Tõde ettekujutatud tõelusest. Piiramine on alati nõdrameelsuse tunnus. Hing juhmistub, pekseldes vastu klaasseina nagu lind vastu akent. Valu käes ei suuda enam valu tunda. Ettekujutustest tuimestatud hing, mis veel mäletab oma esialgset jõudu ja püüdleb tõe poole.
  • Nora Ikstena, "Neitsi õpetus", tlk Kalev Kalkun, LR 13-14 2011, lk 18


  • Tõmban käed rusikasse ja otsin meeleheitlikult veel midagi, mida loopida. Krahman voodilt padjad ja virutan peegli pihta, kust vaatab vastu tundmatuseni muutunud tüdruk. Silmitsen teda, kui tema omakorda mind jõllitab, nuuksudes haledalt. Tema nõrkusele viitavad pisarad ajavad mind marru. Tormame teineteise poole, kuni meie rusikad põrkuvad vastu klaasi ja purustavad peegli. Vaatan, kuidas tüdruk miljoni helkleva killuna vaibale pudeneb.


  • Klaasist linn – mida muud saabki olla üks linn, milles on nii palju potentsiaali pudeneda kildudeks, mis veristavad veel enne, kui neid näed ja puutud. Selles kultuuride ristumiskohas on igas kaares – keeruta end palju tahad – peegeldusi nii palju, et vahel on raske mõista, kus sa ise oled. Ja ometi pole see lihtsalt peegellinn, sest peegelduste taga näed sa ka midagi muud – ühte teist maailma, teist kultuuriruumi, teist etnost.
Esmakordselt Narva saabudes lõi mind pahviks pealetükkiv mass eestikeelseid tekste ja reklaamplakateid linnaruumis, kus suur osa inimestest ei oska neid hästi lugedagi. Siis mõtlesin, et see on potjomkinlus, nüüd võtan seda millegi keerukamana. Raskem on mul mõista neid, kes soovivad ehitada üles keskaegset barokklinna. Kõiges selles on suur osa peegelpildi püüdmist, mis tundub mulle sama küsitav kui kaevu põhjast vastu kõlava kajaga vaidlemine.
Sellises klaasist linnas ei tea õieti kunagi, kas see, mida näed, oled sa ise või on see üks täiesti muu maailm, mis elab oma elu sinust sõltumata ja iseseisvalt.


  • Kolleeg väidab, et tema arvates pole mul kunagi PMS-i. Et ta on mind jälginud ja ma olevat kogu aeg suht normaalne. Tühja temast. Eile hommikul tõusin menstruaalkrampidega. Ukerdasin vannituppa, panin menstruaalanuma sisse ja lasin plastikpudelisse kuuma vett. Kirjutasin töökaaslastele, et tulen veits hiljem tööle. Mõtlesin, et saadan pikali olles mõne meili ära. Kogemata tegin uinaku. Uinakust ärgates läksin vannituppa. Olin vist menstruaalanuma lohakalt sisse pannud, sest järsku lahvatas kogu veri mu seest joana soojale vannitoapõrandale. Seisin veidi aega nõutult. Kummardasin, et verd mopiga kokku kraamida. Punaselt põrandalt vaatas mulle vastu mu enda peegeldus ning – mis ühiskonnas me küll elame, et – mu esimene mõte enda peegeldust punasel põrandal nähes oli, et peaks enne tööle minemist veits krohvi näkku lükkama.


Luule

muuda

Veejanu tal oli tõrjuda soov, kuid jannu ta uude
jäi veejoomise peal: pilt silmade ees teda lummas;
pilti ta armub ja peab vees nähtut tõeluses nähtuks.
Otsa ta vaatama jääb iseendale, nähtusse kiindub,
tardub kui raiduri teos, mis Parose marmorist taotud;
pikali maas, kaht tähte ta näeb – oma silmade paari,
juust, mis Bacchust väärt, Apollotki ehtima väärt on,
põskede õrnust kà, päris vandlist kaela ja kauneid
huuligi, purpuritoone, mis sekkuvad valgesse helki.
Kõik imetaoline näib, mida endas tas on imetaolist;
ihk võtab mõistuse peast: on kiitjana kiitmas ta ennast,
püüdjana püütav ta on, ühtaegu ta süütab ja süttib.
Kui mitu korda ta suud siis petvale lättele andis,
kui mitu korda ta käed kesk vett olid haaramas kaela,
mis näis siinsamas ees – ei end saand siiski ta kätte!


mul on võltshabe külmast aurust, ma olen
välgus peegelduv koi, ma olen...


Võlts inimese edasielamine
nimes, võlts kestmine loomingus,
võlts manamine ilmalikel matustel,
silmalummus töö, mis jääb, ja lapsed, kes
tõmbavad joont edasi, vilets ja võlts
on kõik peegelpildi loodetud pääsemine
valguse loojudes. Kunagi
jääb hõbe pimedaks ja mureneb klaas,
tõelus aga vajutab näo vastu akent.
...

                       Jumala
kaks selget silma, aga kõik
moondub kirjaks, hieroglüüfideks meile,
ja armust antud viiv põgeneb meie
rumalas ponnistuses leida tähendust ja nime
sellele, mille peegelpildiks valgus meid nimetas.

  • Jaan Kaplinski, "Ei ole lohutust", kogumik "Tolmust ja värvidest" (1967)


peeglist vaatas end Ireene
peegeldus jäi hiljaks
enne jõudsid moonid saada
imelikuks viljaks


Aga see on lausa reegel:
igas majas leidub peegel.
    Kaupa tunned kirjust sildist,
    iseennast peegelpildist.

  • Joel Sang, "Peeglilaul". Kogust "Loomariik". Tallinn: Vagabund, 1991, lk 14


Meie istume raiesmikul
kõrge kännu otsas
otsekui kuningad troonil
ning teretame
mõranenud savikruusi põhjast
vastu vaatavat
omaenese peegelpilti.

Ja kui meilt küsitakse,
kas me tunneme teda
sääl savikruusi põhjas,
vastame hetkegi kõhklemata:
tema on kogu aeg kohal,
kõneleb meiega,
lohutab meid,
kuid jääb poolelt sõnalt vait,
kui küsida talt
puhast leiba ja vett.

  • Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Peegelpilt&oldid=119153"