Bassein

Proosa

Seisin nüüd basseini juures ja vaatasin vette. Mul oli piinlik tõsta pilku armastajapaari poole, kelle õrnuseavaldusi ma isegi veepeeglis küllalt selgesti nägin. Vesi basseinis ei olnud siiski täiesti rahulik. Aeg-ajalt käis üle veepinna virvendus nagu äkiline värin, ja pärast seda oli ka pilt, mida ma seal nägin, muutunud. Nägin nüüd noorpaari, vähemalt nägin selgesti mõrsja valget loori ja punaseid roose. Järgmisel korral andis see pilt aset sünnitusstseenile, kus ma omateada kunagi ei olnud juures olnud.

Siis kiskusin peaaegu vägisi oma pilgu sellest unistuste kaevust ja vaatasin üles. Ma ei näinud enam Stanleyt ja tema tütarlast. Aga nüüd oli õu täitunud rahvaga, piduülikondades meestega ja naistega pikkades õhtukleitides kõigis vikerkaarevärvides. Nad käisid ainult seal teisel pool ja kui nad jõudsid mõeldava piirjooneni, kadusid nad arkaadide pimedusse. Seegi tundus millegipärast peaaegu nagu peegelpilt, see oli ainult seal teisel pool.

Karl Ristikivi, "Hingede öö", 1991, lk 242-243

Pärast seda, kui Kreeka templi sarnane marmorsammastega kaunistatud bassein oli varahommikul puhastatud, oli personalil keelatud päeval - ning eriti öösel - sellele läheneda. Aga vaikses öös kaikus naeru ja veepladinat. Ühel soojal Virginia septembriööl hiilis noor tallipoiss vaikselt läbi põõsaste ja piki basseini ümbritsevat kõrget kivimüüri. Ta ei rääkinud kellelegi, mida oli näinud. Ta oli läinud vaatepildist mõnu tundma ja selle üle ilkuma, kuid lahkus aukartlikult. Ta polnud osanud kujutledagi, et alasti naine võiks olla nii kaunis.
- Catherine Gaskin, "Suursaadiku naised" I, tlk Karin Suursalu, 1995, lk 30

Kodanik mõtleb hetkeks, et Soome väikelinnas tuleks korraldada sotsialistlik revolutsioon. Ta näeb vaimusilmas, kuidas ta ujula vallutab, karsumdi basseini kargab, lasuursinist vett lakke pritsib ja vene kirvest ujub. Pärast sööb banaane ja veeretab kuule, kuni himu täis saab. Siis sööb jälle banaane ja ujub vene kirvest ja... Kodanik ujuks ja sööks veel kaua, aga õnneks meenub talle, millega lõpevad kõik sotsialistlikud revolutsioonid. Kolme nädala pärast hakkab basseinipõrand lekkima, torudest voolab roostevett, banaanide asemele ilmuvad puhvetisse esmalt hapud õunad, seejärel kapsas ja lõpuks poolmädanenud kartul, keeglirajalt varastatakse kuulid ära, valgetele seintele kritseldatud roppused varjatakse punasest sitsist loosungitega, mis karjuvad enneolematust õitsengust. Salapärasesse squashi-tuppa rajatakse vangilaager veel enne, kui kodanik jõuab teada saada, mis ilmaime see squash ikkagi on.
Astrid Reinla, "Kodanik naudib kevadet", rmt: "Kodanik on loll", 1994, lk 28

Teadsin, et saksa kogukond oli olnud Piiteris üks arvukamaid, nende kirikuis on eestlastelegi jumalateenistust peetud. Küsisin laua taga istuvalt proualt luba pühakoda vaadata. Ta naeratas nukralt ja vastas, et selleks pean minema kolmandale korrusele!? Esimesel korrusel, näitusesaalis, saavat ma vaadata kunstnike väljapanekut. Samas astus sisse üks seal eksponeeritud tööde autor, kunstnikuhärra, kellel ta palus mind saata.

Läksime läbi nagu mingi keldri, kus nii- ja naapidi rasked betoonseinad olid täis abstraktseid maalinguid, luterlasest ameeriklase Matt Lambi töö, ja paar astet kõrgemal avanes tõesti midagi saalitaolist, seintel pildid, üks sein jällegi kaldu. Nähes minu hämmingut, teatas kunstnik, et oleme endises basseinivannis! Siis mulle meenus, et kirikuid oli ju ehitatud ümber ujulateks. Sirge seina kohal olevat olnud vettehüppetorn, kaldu seina taga laste bassein – minul ujujana oli sellises "basseinis" igatahes kõhe.

Helle-Iris Michelson, "Eestlased Piiteri teel", Sirp, 04.03.2011

Mis on Varssavis kindlasti puudu, on meri ja võimalus end värskendada. Küsime saatkonnast, kas saab kusagil ikkagi korraks ujumas käia. Soovitatakse ühte avalikku ujulat, paneme aadressi GPSi ja sõidame - tegemist on väliujulaga, sisse aga pääseb piletiga läbi värava. Sees on roheline muruplats ja keskel bassein. Iga puu all on keegi juba piknikut pidamas, bassein ise on rahvast nii pilgeni täis, nagu vahel mingitel Hiinas tehtud fotodel võib näha. Meie ei ole ainsad, kellele sel kuumal päeval on pähe tulnud värskendamise idee. Mu abikaasa leiab koha puu all ja kannatab vaikselt. Tema sõnul ujub ta vaid siis, kui visatakse vette ja on vaja välja saada. Mul on ujumisriided juba seljas ja ronin vette. Eestimaalasele on harjumatu tunne, et iga meetri järel on keegi teine juba siplemas. Vees on siiski meeldivalt jahe ja kuumuse koorem langeb korraks õlgadelt. Just nimelt korraks, sest meie autosõit koju võtab üle poole tunni, ja oleme tagasi alguses - higi jookseb, pea kumiseb ja nagu polekski ujumas käinud. See välibasseini elamus jääbki mu ainsaks, muidu käime ühes veekeskuses, kus on nii ujula kui ka mullivannid. See on juba korralik asutus, kuid jääb kindlasti alla Eesti veekeskuste hiilgusele.
- Anna Tiido, "Minu Poola: Lipuauto tagaistmel", 2021, lk 17

Päeval, kui Tuuli sai kakskümmend seitse, avastas ta, et tema sisse on tekkinud bassein. Ruum algas tema laubast ja ulatus nabani. See oli ristkülikukujuline pronksjate äärtega põhjatu kogu, mustjat vett täis. Bassein liikus temaga kaasa. Vesi oli alati tema sees olemas olnud, aga basseini pidi keegi olema värskelt ehitanud. Kas see oli sünnipäevakink? Mitte midagi muud seal polnud. Tuuli hakkas basseinis ujumas käima, küllap selle jaoks oli see loodud. Ja just seda tal oligi vaja. Kui väline maailm muutus talumatuks või igavaks, läks Tuuli endasse, võttis end alasti ja sukeldus basseini. Talle meeldis supelda. Seal polnud tal vanust. Vesi oli alati paraja temperatuuriga, võttis ta rahuliku embusega endasse ja neelas alla. Tuuli solberdas seal edasi-tagasi ja hulpis pinnal, kõrvad vees ja varbad väljas. Bassein oli alati vaikne ja tühi. Ta avas vee all silmad ja vaatas, mis asub basseini põhjatus põhjas, aga ei näinud midagi. Oli ainult vesi, vesi, vesi ja otsatu tühjus. (lk 11)
- Riste Lehari, "Bassein", rmt: "Kafe", 2022

Luule

Pärast hommik otsa töötamist eri tubades
ütles ta, et läheb linnabasseini,
ja tema, et jalutab jõe ääres
natuke aega, kuni nad kohtuvad lõunaks
tomatite ja juustu juures.
/---/
Ja lõunal ütles ta, kohutav, bassein
oli täis algkoolilapsi
või lahe, see kõik oli minu päralt. Ja tema ütles,
praamitäis austrikarpe.

Joel Brouwer, "Väiksem kuri" ("Lesser Evils")

nägin unes
et olin ühes nimetus saksa väikelinnas
ja pidin kellelegi andma kaks patja
aga ei saanud
sest enne voodit oli suur
betoonist bassein
tühi
ja sellest ei saanud ei üle ega mööda
patju visata ka ei saanud
kartsin et kukuvad basseini
ja jäävadki sinna

Marge Pärnits, "*nägin unes..." kogus "Sinine värv on otsas", 2019, lk 17