Helle-Iris Michelson

eesti tõlkija

Helle-Iris Michelson (1958. aastani Helle-Iris Roosma, sündinud 4. novembril 1929 Tallinnas) on eesti ujuja, tõlkija, toimetaja ja kirjanik. 161 cm, 58 kg.


ArtiklidRedigeeri

  • Kui ma värske prantsuse filoloogina Eesti Riiklikku Kirjastusse toimetajaametisse asusin, pandi minu lauale esimeseks tööks Jules Verne'i "Kapten Granti lapsed". Tuli keeleliselt ja sisuliselt korda teha 1932. aastal ilmunud Marta Sillaotsa tõlge. Marta Sillaots oli ennesõjaaegne tuntud kirjanik, kui mitte muu, siis "Trips, Traps ja Trulli" kaudu, ka edukas tõlkija, mina aga verisulis toimetaja, pealegi on vana tõlke kordategemine, nagu teada, üsnagi tänamatu töö. Hädaga pooleks see siis ka ilmus - ja nii jäingi ma seda autorit toimetama, pisut ka tõlkima.
  • Jules Verne'i võib õigusega lugeda teaduslik-fantastilise kirjanduse rajajaks, sellealase seikluskirjanduse suurmeistriks.
Peale Defoe', Cooperi ja Dumas' mõjutuste tema loomingule leiavad mõnedki prantsuse vernoloogid paralleelseid suundumusi ja seiku tema ja samuti esimeste fantastiliste, aga ka õuduslugude autori, ameeriklase Edgar Allan Poe' vahel - keda, muide, on suurepäraselt tõlkinud prantsuse keelde Baudelaire -, sest neid siduvat intellektuaalne uudishimu geograafiliste avastuste ja teaduslike saavutuste vastu, ent ka asjaolu, et nende loometee alguses polnud nad omal maal sugugi soosivalt vastu võetud ja mõistetud.
  • Ajajärk, täpsemalt XIX sajand, kuhu kirjaniku elu ja looming jääb, on ju tõepoolest rikas oluliste geograafiliste avastuste ja teaduse ning tehnika hoogsa arengu poolest. Kogu nelja aastakümne jooksul, mil ta oma seiklusjutte avaldas, tuli tal ka endal läbi käia see keeruline teekond teadusradadel. Ta nimelt koostas endale ca 25 000 sissekandega faktipõhise kartoteegi, mida ta pidevalt täiendas ja mis võimaldas tal oma tekstides kasutada väga kirjut tegelaste paletti, viia nad maailma eriskummalisimaisse paigusse, luua nende ümber uskumatud tingimused ning panna nad seal ülipõnevalt tegutsema.
  • Jules Verne'i loomingut kirjastas Pierre-Jules Hetzel, kelle tegevust on mitmeti mõistetud, täit selgust pole tänini. Ambivalentsus seisneb selles, et kuigi ta tegi palju ära Verne'i teoste levikuks, käis ta käsikirjadega üsna vabalt ringi - ta kärpis, muutis teksti, kirjutas juurdegi, mõneti nagu kaasautor, ja seda soovist tugevdada neis seikluslikku liini, ja mis siis imestada, kui see tuli mingite teiste väärtuste arvelt. Autor põletas enne surma oma kirjavahetuse temaga, Hetzelilt on järel vaid väike osa halvasti loetavaid kirju.
  • Hetzel ei avaldanud tema esimest käsikirja "Pariis XX sajandil". Kui üldiselt on tema romaanid kirjutatud optimistlikus laadis, tehnilist progressi toetavalt, kus kunst]] ja teadus]] pole vastandatud, siis mainitud teoses prevaleerib pessimism, autor näeb tehnika võidukäigus vaid negatiivset, ebahumaanset poolt. Kõigepealt mõistab ta hukka raha]] võimu inimese üle, nad muutuvat mammonakogujaiks ja saatanliku progressi kummardajaiks. Tööstuse areng toovat kaasa sotsiaalseid probleeme: tööpuuduse, töötingimuste karmistumise, looduse reostuse. Pariisi Cité saarel, kus peategelane, lüürilise hingeeluga Michel töötab, on bürood välja tõrjunud elanikud, tööstusrajoonid linnas laienevad, õhk on saastatud. Ühiskond seisab kolmel sambal: tööstus, kaubandus ja rahandus.
Ja mida siis siin Verne on valesti öelnud? Ka niisugust "progressi" nägi ta ette.


  • See oli 1987. aasta sügisel, kui Moskvas Literaatide Majas üpris rohkearvulise publiku ees saalis seisis Kihnu rahvariides heledapäine naine, kes alustas oma juttu, muidugi vene keeles, järgmiselt: "Mina olen Harri Jõgisalule kõrge autasu toonud lasteraamatu "Maaleib" illustratsioonidelt maha astunud tegelasi, aga samas ka mainitud teose toimetaja Helle Michelson ja räägin teile mõne sõna sellest Eesti ainulaadsest väikesaarest Kihnust, millest raamatus juttu on, aga ka sellest, kuidas see andekas kodulooline teos kaante vahele sai ning siia auväärse publiku ette jõudis."
Ma ei mäleta enam, kas mõte minna koos Moskvasse üleliidulise lastekirjanduse võistluse esimest preemiat vastu võtma tuli autoril või minul, aga seal enda eest esineda palus ta mul küll, sest arvas minul kui kuus aastat Leningradis tudeerinul vene keele parema olevat. Kirjanike seas, kelle raamatuid mina olen toimetanud, on Harri Jõgisalul eriline koht, sest minu kolmekümne kolme aastase Eesti Raamatus töötamise aja jooksul käisid kõik tema kirjutatud raamatud läbi minu käest. Seniajanigi ei väsi Harri kordamast, kuidas tal pole elus vedanud, sest saanud valmis üle kahekümne aasta kestnud keerulise ja põhjaliku töö tulemusena oma "Maaleiva", ilmnes, et toimetaja, kes ise on ämma seisuse läbi kihnukaks saanud, kippus ka tõepoolest enesekindlalt mõneski kohas nina teksti sisse pistma, rohkem ehk siiski nõu andma.
  • Moskva kirjandusliku seltskonna ees seistes oli mul seljas ehtne langu kootud kihnu kört ja jalas pulmaööl mulle kingiks antud paksud villased värvilise mustriga sukad, mille tarvis pidin ma selleks sõiduks oma ämmalt kaks numbrit suuremad tänavakingad kaasa laenama. Õhtusele banketile kavatsesin minna küll "tsiviilriietuses", ent kuna hotellist enam läbi joosta ei jõudnud, kõndisin hilisööni samal moel nõukogulikult konservatiivses miljöös ringi ning ajasin vist omamoodi eesti asjagi, või vähemalt jäin pildile, nagu praegu tavaks öelda.
  • Harri Jõgisalu kui rahuliku meelega, alati vaoshoitud mõnus mees on jäänud kogu oma loomingu vältel truuks suhteliselt kitsale ainevallale, milleks on kodulugu, loodus ja koolielu. Need teemad on talle hingelähedased ning kogetuga põhjendatud. Tema lookesi esineb ka meie õpikuis, sest need on lihtsad, arusaadavad ning harivad, õpetlikudki, tema fantaasia ei ole kunagi vastuolus tegelikkusega. Ta püüdleb sinnapoole, et loodushoid oleks inimese sisemine vajadus.
  • 1984. aastal kirjastuses Eesti Raamat ilmunud ja Harri Jõgisalule kõrget tunnustust toonud "Maaleib" ei ole üksnes üks tähtteoseid eesti lastekirjanduses, vaid oluline märk kogu meie kultuuriloos: nii põhjalikult, sealjuures andeka, lapselähedase vaatenurga alt ei ole keegi uurinud ning raamatusse talletanud tänaseks UNESCO kaitse alla võetud kihnu kultuuri. Jõgisalu oli algselt plaaninud pealkirjaks "Kaapekakk". Pidasin seda liiga kergekaaluliseks, kuigi sõna kõlab ilusti, tegu oli ju tõsise leivateoga, mis saarel senini au sees, ja nii see uus pealkiri tuligi.
  • Kihnu ja Manilaiu elu ning pärimuskultuuriga oli autor kokku puutunud ja seda uurima asunud juba paarkümmend aastat tagasi. Ajendiks oli olnud Jaan Eilarti mõte anda välja teos Kihnu saaristust, sealsest loodusest, keelest ning traditsioonilisest elulaadist, kaasata selleks teisigi kirjamehi, Jõgisalu nende hulgas. Raamat jäi aga mitmetel põhjustel kirjutamata. Tõsise töömehe ja loodusearmastaja hing ei saanud sellega leppida, sest mõndagi oli ta juba talletanud ning meretagusest asjast maitse tõsiselt suhu saanud. Ja nii ta siis jätkaski nii suviti kui talviti oma reise nendele saartele ja laidudele, saades seal omameheks, kelle ees avanesid lahkesti kõik kirstud, veimevakad, võrgukuurid ning värkstoad, kellele kas haopinu, sauna või kambri ees pajatati suveõhtuti lugusid iidsetest ja praegustest aegadest, ning ega saarlaste kombel nali ja naergi olemata jäänud.


  • Roomlaste asutatud Rhone'i jõe ääres paiknevas Arles'is tegutseb Prantsusmaa kõige mainekam loomemaja. Siin on leidnud lahket vastuvõttu mõnedki eestlased, enim kordi Merike Riives ja mina. Sellisesse paika sattumine on uskumatu elamus: meie residents asub peatänavast mõnekümne meetri kaugusel linna ühes tuntuimas vaatamisväärsuses, Espace Van Gogh'is, mis on keskaegne siseõu, nelja kanti hoonega, toetumas kaaristule ja galeriile. Kuulsa kunstniku nime on ta saanud seeläbi, et kunagi oli siin hospidal, kus teda raviti. Nüüdseks on saanud kunstnikust linna hinnatuim visiitkaart, selleni välja, et ühe endisaegse maja seinal seisab humoorikas silt "Selles majas ei ole Van Gogh ei sündinud, ei elanud ega surnud". Loomemaja ruumid on ühes tiivas, teisel ja kolmandal korrusel juhatus ja suur raamatukogu, neljandal residentide toad ning ühisruum. Maja hindamatuks eripäraks on selle paksud müürid väikeste akendega, magamisnišš pool korrust kõrgemal katuse all ning poolemeetrised tumepruunid laetalad ning seinatoed. Kogu sellest miljööst on võimalik ammutada nii vajalikku rahu kui hingepidetki.
  • Lihavõttepühad on vähemalt siin selles linnas aasta suurimad. Ei millegi muu kui härjavõitluse pärast, sest siin on üks kahest hästi säilinud roomaaegsest amfiteatrist, les arènes, Nimes'i kõrval. Kogu seda melu ja lõunamaist kaasaelamist kirjeldada on võimatu, seda tuleb endal näha, liiati, et teadmisi napib meil selles vallas kõvasti. Programmist sain nelja päeva kohta kokku viiskümmend kaks üritust, ligi kümnes paigas. Muidugi oli palju kordusi: näiteks härjavõitlus amfiteatris ja hobuste-härgade jooks peatänaval toimus kahel korral päevas jne. Rahvast voorib kokku nii lähedalt kui kaugelt, politsei andmeil ligi sada tuhat, kontroll linna sisse- ja väljapääsudel on range. Peatänaval, mina palju kaugemal ei käinud, sest olin kõike seda varem näinud, on üht äärt pidi restoranid ja baarid üksteise küljes kinni, orkestrid mängivad iga nurga peal, teisel pool tänavat on aga furgoonide rida kõikvõimaliku kiirtoidu pakkumise tarvis.
  • Punase värviga ei ole sel nädalal siin linnas kokku hoitud: vaateakendele on sätitud punaseid atribuute, kleite, särke, rätikuid peo sümboolikaga, mida rahvas ohtralt kaelas kannab, kübaraid punase lindiga jne. Orkestrandidki ei ole sellest värvist puutumata ja publik on samuti õhinal tavast kinni pidanud: silma ees on daam punase voogava seeliku, jaki ja kübaraga, rihma otsas taksikoer, kel samuti ei sobinud patseerima tulla ilma punase mantlita! Hobuste ja härgade jooksu tõttu on kõik kolm päeva mõlemal pool sõiduteed kõrged metallvarbadest piirded, ent rahvas astub neist vabalt läbi ja kõnnib volilt seal, kus tahab, ainult kui loomad, ratsanikega hobused ja härjad nende vahel, on lahti lastud, astutakse pisut kõrvale, poisid aga liduvad neil sabas. Hästi toidetud prullakad hobused, neid on jooksus ligi paarkümmend, on kõik valged, pärit mereäärselt looduskaitsealalt Camargues'ist, nagu ka väledad mustad härjad. Looduse kummalise trikina sünnivad nende varsad mustade või tumehallidena ja vaid viiendaks eluaastaks jõuavad nad oma valge värvini, mille järgi nad tuntud on. Ratsanikel on uhkelt peas mustad kübarad ja seljas mustad vestid.
  • Corrida on vana traditsioon, mis on saanud alguse IX sajandil Hispaanias, levinud Portugali, Lõuna-Prantsusmaale ja Ladina-Ameerikasse ning paneb rahvahulgad liikuma ning sündmusele täiest hingest kaasa elama. Lühidalt käib asi nii. Igal corrida'l on võitlemas kuus härga järgemööda. Neid härgi kasvatatakse nimelt Hispaanias. Loetakse ette härja andmed, vanus, kaal jne ja kui pikadoorid hobustel on odadega härjad vihale ajanud, banderiljeerod looma selga vastavad piigid loopinud ja siis punase rätiga matadoor võitlusväljal etenduse andnud ning härja surmanud, veetakse see lohistil ära, otse lihunike kätte. Mina panin esimesel korral vastu kolmele tapatööle, siis tõusin ja läksin teiste imestunud pilkude all minema. Nüüd teist korda samal ajal siia sattunud, otsustasin ennast parandada ja suhtuda teiste traditsiooni suurema lugupidamisega. Võtsin kohe nädala algusest peale kohalikku lehte La Provence lugeda ning suuri värvilisi pilte vaadata: härjad juba kohale toodud ja rahvale vaadata, kui agarasti õpivad 10–18aastased noored seda kunsti, missuguses vormis on üks või teine matadoor, kuidas läheb kohalikul noorel Tomasitoks kutsutud võitlejal, kes kahjuks siiski tõsiselt haavata sai, arvamusi ja hinnanguid vanadelt matadooridelt kuni rõõmuhõiskeni välja, et 22. aprillil kanti härjavõitlus Prantsusmaal kultuuripärandi nimekirja, esimesena maailmas. Paar meie tõlkijat võtsid nõuks corrida'l ära käia, nende hulgas selle loo alguses ära toodud teksti autor. Tema mind siis mitmes asjas pärast valgustaski. Matadoor tuleb areenile, kübar peas, siis heidab selle eemale: kui kübar kukub õiget pidi, on hea enne, kui tagurpidi, halb.
Mina pean seda kommet küll inimvaenulikuks, olgu need matadoorid nii karastatud kui tahes. Lehest lugedes ei saanud ma aru, kuidas mõned võitlejad lõikasid loomal ära ühe või kaks kõrva või koguni saba – kohalikul lugejal oli asi seletamatagi selge. Kena kolleegi sõnutsi olevat need trofeed ning rahvas andvat valgete rätikutega märku, kas nad on selle au ära teeninud või mitte.
  • Aga kuhu on jäänud siis meile teada olevad toreadoorid? Neid tõepoolest sellise nimega enam ei ole, kõik võitlejad on toreerod, toreadoore võime kohata veel vaid Bizet' ooperis.
  • Pierre Gallissaires, üks siinseid prantsuse kolleege, väikest kasvu hallipäine härra, kes oma huumoriga alati kaasvestlejaid juurde meelitas, rääkis loo, kuidas oleks viiekümnendate teises pooles äärepealt ise ka härjavõitlust vaatama sattunud. Ta nimelt läks Vallauris'sse Alpes-Maritimes'i departemangus külla oma vennale, kes töötas õpipoisina potitööstuses, mis pärast sõda vaevu kiratses. Küla aga tõusis uuele elule, kui sinna asus elama maailmakuulus kunstnik Pablo Picasso. Tema aitas järjele potitööstuse ja andis tõuke keraamikakunsti viljelemisele, mida ta ka ise harrastas. Kõikvõimalikud kunstnikud ning muidu harrastajad ja kiibitsejad leidsid kiiresti üles tee sellesse külla, turistidki ei jäänud tulemata. Kuna ta oli ülimalt populaarne, aga ka atraktiivne inimene, oli tema ümber vahtijaid hulgi. Keeva hispaania verega Pablo tahtis ka oma maa traditsioone Vallauris'sse tuua. Ja mida uhkemat sai veel olla kui corrida! Ta laskis ehitada sobiva areeni ja võitlus võis lahti minna. Ühel niisugusel päeval oli juhuslikult seal ka praegune saksa keelest tõlkija, Arles'i loomemaja resident Pierre. Et saada toimuvast paremat ülevaadet, läks ta kohviku teisele korrusele kunstniku fotograafi kõrvale. Kui rahvamass areeni poole defileerima hakkas, oli Picasso see, kes kõige ees astus, rahvas juubeldades järel. Kogu see pilt oli niivõrd põnev, et tõlkijahärra ei hakanud seda mingi härjavõitlusega varjutama ning nii see tal nägemata jäigi, alatiseks, nagu ta jutu lõpetuseks väitis.
  • Nädala pärast, 1. mail, sattusin jumala juhuslikult niisugusele vaatemängule, mida ma seal varem kogenud polnud. Kuuldes jällegi peatänavalt orkestrihääli ja teades, et on rahvusvaheline töörahva solidaarsuse päev, hüppasin hommikulauast üles, et sealsele demonstratsioonile pilku heita – ikkagi tugev ametiühingumaa. Tänav oli tühi, vaid raekoja platsile viiva põiktänava otsas oli inimesi ja hobuseid. Astusin söakalt kohale ja seal, nii kaugele kui silm ulatus, läbi tänava ja üle platsi, valge-mustakirju rodu: valged muidugi hobused, mustad ratsanikud. Kiirendasin inimeste vahel sammu ja varsti hakkas pilt kirjumaks ning põnevamaks muutuma. Iga ratsaniku selja taga istus naistesadulas, jalad uhke siidseeliku varjus vasakul pool, ikka seesama traditsiooniliselt väljaehitud arles'itar (arlesienne, mis on meil Bizet' süidi pealkirjaks andnud ka – arleeslanna). Ratsanikud, kes on tegelikult karjused (gardians), kes Camargues'is loomi kasvatavad ja kantseldavad, hoidsid käes pikka teivast, mil pisike kolmeharuline hark otsas, oma põhilist tööriista, paljudel oli rinnataskus maikellukesed, mida ka ohtralt tänavail müüdi. Selline hobuse, ratsaniku ja daami kooslus on üks siinseid levinumaid tõmbenumbreid. Rongkäik liikus aeglaselt mööda kitsaid tänavaid Foromi platsile. Pugesin vaatajate ridade vahelt päris platsi äärde, nii et see ilu ja hiilgus, sõna otseses mõttes, minust mööda voogas. Nende rahvarõivad, nii riie, värvid, pitsidega laiad kraed või rätid, mis vöökohale kinnitatud, võivad erineda, ent on enamikus ühevärvilised. Seelikud on taha selja peale ohtralt kokku volditud, mis annab nende üldiselt saledale ja sirgele figuurile suursuguse hoiaku. Juuksed on kahelt poolt üles rulli keeratud ja pealael kas lindi või väikese tanuga kinnitatud. Palju oli kaasas lapsi, kes kandsid samasuguseid kostüüme. Suureks pilgupüüdjaks olid viieaastane poiss ja tüdruk hobuse seljas, isa kõndis kõrval ja hoidis looma suitsetest vaos. Rongkäik tegi ümber areeni ringi, siirdus kiriku juurde, kus peeti missa ja preester loomi ning karjuseid õnnistas. Keskpäevaks oli raekoja plats jälle publikust ja osalejaist tulvil: nimelt toimus kolme aasta tagant korduv Arles'i kuninganna valimine. Ka linnas tuli vastu rahvarõivais inimesi, palju neid rongkäigus oli, on võimatu öelda, hobuseid aga olevat olnud sada seitsekümmend! Kogu see suurejooneline vaatemäng jõudis täiel määral minu teadvusse ja aistinguisse alles siis, kui kuulsin rongkäiku jälgides enda kõrval hõigatavat: "Vive la Fête des gardians!" ("Elagu karjuste püha!"). Imelik, et ma polnud sellekohaseid plakateid linnas näinud – ka loomemajas polnud sündmus jutuks tulnud.
  • Tundub uskumatu, et ühes suhteliselt väikeses linnas, elanikke umbes 60 000, saab nädalase vahega pidada kaht nii sisult kui vormilt erinevat suurt rahvapidu. Järgmise päeva ajalehest lugesin ja nägin piltidel, et kuskil olevat olnud ka tööväe demonstratsioon. Viimase tähelepanekuna manaksin lugeja silme ette pildi laupäevaselt suurelt Arles'i turult, kui kogu peatänav on kaupmeeste ja ostjate päralt. Võib-olla küll väheke liialdan, kuid vist iga kolmas lettide vahel kõndiv naine on moslemilaadselt riides, pikk sirge siidhõlst seljas ja pea rätiga kaetud, kauplejad on samuti enamjaolt kuskilt kaugelt pärit. Kui aga käisin linnas ringi pidustuste aegu, ei näinud ma neid selles rahvarohkuses ainsatki! Meie siin Eestis kurdame kahe eraldi seisva "kogukonna" üle, aga mis integratsioonist saab seal Lõuna-Euroopas rääkida?


  • Oleme siin oma väikesel maalapil mõtelnud ja kurtnud, seda õigusega, et miks me küll oleme sattunud ajaloo tõmbetuulte kätte, aga pilku tagasi heites, isegi mitte väga kaugele, võib leida mõndagi lohutavat. Mitte kuskilt mujalt väljaspool Eestit pole meie rahvas ammutanud nii palju tarkust ja oskust ennast kehtestada kui Peterburist (Leningradist). Majanduslik suhtlus Venemaa uue pealinnaga algas varsti päras selle asustamisest 1703. aastal. Veelgi tihedamat seost võimaldas 1870. aastal avatud Tallinna-Peterburi raudteeliin. Eesti kogukonnale panid aluse eeskätt 25aastase teenistusaja lõpetanud soldatid, kellest paljud Peterburi pidama jäid ja seal pere lõid, edasi ka majateenijad ning guvernandid, sest aadelkond kasvas uues pealinnas jõudsasti ning eestlaste korraarmastust hinnati. Mõisnike võimu alt vabaneda ihkavad talupojad ja suurlinnade tehnikaarengu ning majandustõusu ära kasutanud töölised andsid migratsioonile kõva lisa. Sellest see kurikuulus Piiteri proletariaat kujunema hakkaski. Eestlaste väljaränne hoogustus eriti XIX sajandi teisel poolel. Kultuurielule panid aluse eesti koolid, luteri kirik mitmete kogudustega ja kõiksugused seltsid. Eestist tulnud õpetajad juhatasid laulukoore, orkestreid ja näiteringe, telliti ka eesti lehti ning raamatuid.
  • Peterburis tõstatus pärast Veebruarirevolutsiooni esimest korda rahvusküsimus. Kõiki eestlaste organisatsioone kutsuti üles osalema suurel ühisdemonstratsioonil 26. märtsil 1917. Kolonnid kogunesid kiriku juurde Ofitserskaja tänaval, mis on seesama nõukogudeaegne, aga ka praegune Dekabristide tänav. Nii Peterburist kui ligikaudsetest linnadest tuli kohale ligi 40 000 inimest. Kolmandik neist oli täies varustuses sõdurid ja ohvitserid, oli ka koolilapsi, töölisi, ametnikke, haritlasi jt, kes marssisid lippude lehvides (hulgas ka sinimustvalged) ja poliitilisi loosungeid kandes pasunakooride saatel läbi linna Tauria palee ette, kus asus ajutine valitsus. Marseillaise, isamaa hümn ja rahvalikud laulud kajasid pealinna majaseintelt vastu. Linnarahvas elas rongkäigule elavalt kaasa, sest midagi niisugust polnud nad varem näinud. Palee ees loeti ette Eesti autonoomia proklamatsioon, mis neli päeva hiljem ka rahuldati, muidugi Vene riigi koosseisus. Täieliku iseseisvuse nõudmiseks puudus veel poliitiline valmisolek.
  • Tolleaegse eesti kogukonna paiknemise linnas võib jagada põhiliselt kolmele asualale. Kõigepealt Vassili saar, mis oli ja on jäänud tänaseni teadus-, kultuuri- ja finantskeskuseks Peterburi ülikooli, teaduste akadeemia, kunstide akadeemia, mäeinstituudi ja teiste õppeasutustega, kus eesti arvukad, nii toonased kui Leningradi-aegsed tudengid teadmisi on ammutanud. Teine paikkond kandis siis nime Kolomna, algselt vaene ääremaa, mis kujunes XX sajandi alguseks linlikult välja ehitatuna kunstnikele, muusikutele, näitlejatele jt oluliseks areaaliks eeskätt tänu Maria teatrile ja konservatooriumile, s.t Teatriväljaku ning Ofitserskaja tänava ümbrusele. Sobivamat kohta eesti kirikule, mis omakorda seda paikkonda usulis-kultuuriliselt rikastas, oleks olnud raske leida. Praeguseks on selle vastu, Lesgafti staadioni tänavapoolsesse otsa ehitatud uus Maria teatri kontserdisaal, ja seda just varem kirikule kuulunud maatükile, nagu olen kuulnud väidetavat. Ent kaudselt võib tasakaalustuseks pidada instituudi omandusse antud, Moika kanalile avanevat väheldast aadlipaleed teises otsas, mida just minu seal õppimise ajal taastati ja kus mul õnnestus ka tantsupidudel käia. Paleesid oli sinna kanalite äärde kerkinud teisigi, ka kuulus Jussupovi oma, samuti Moika kaldal, kus Rasputin tapeti ja uputati. Siis ma seda muidugi ei teadnud, ja kuna see palee oli muudetud Õpetajate Majaks, sai seal samuti mõnigi kord jalga keerutamas käidud. Nii et õndsal nõukogude ajal sai lustitud monarhistliku Vene varemetel.
  • Kui eespool oli juttu Piiteris õppinud muusikutest, siis, lasknud pilgul üle käia kunstnike nimekirjast, on pilt veelgi "masendavam": vist kõik, kes on pintslit käes hoidnud, on seda teinud ka Peterburis. Mõned kõigile tuntud nimed, isegi piinlik seda veel üle korrata: Johann Köler, Kristjan ja Paul Raud, Günther Reindorff, Nikolai Triik, August Weizenberg, Jaan Koort, Ants Laikmaa jne. Samuti skulptor Amandus Adamson, kelle tööd on jäänud kaunistama Peterburi: Nevskil Singeri kompanii peamaja, praeguse Dom Knigi pronksreljeefid, Jelissejevi kaubamaja fassaadi skulptuurid ja Troitski silla obeliskid. Ka suurem osa tollastest arstidest käis oma akadeemilist teed sama rada pidi. Mainin siin ära ühe esimese eesti soost meditsiinidoktori Philipp Karelli, Aleksander II ihuarsti, kellest Jaan Kross on kirjutanud näidendi "Doktor Karelli raske öö".
Samuti oli väga arvukalt haridustegelasi. Kuna Eestis oli inseneriõppes erialade valik väike, oli jällegi Piiter see, mis selle korvas, aga ega juristide ning teadlaste hulkki väike olnud. Kui nüüd lõpuks jõuda riiklikult kõige otsustavamate õppe- ja tegevussuundade juurde, siis enamik meie juhtivatest sõjaväelastest, mitmes auastmes ohvitseridest, kes lõid Eesti sõjaväe ja viisid selle Vabadussõjas võidule, oli ettevalmistuse saanud Peterburis. Samuti peame suure tänuga meenutama neid hilisemaid riigitegelasi, kelle targa ja oskusliku tegutsemise tulemusel sai loodud Eesti Vabariik, eesotsas Johan Laidoneri, Jüri Uluotsa, Jaan Teemanti, Otto Strandmani jt. Ei tea, kas mõnel teisel tärkaval riigil on olnud enda kõrvalt võtta sedavõrd kõikehõlmavat haridushälli?
  • Aga et loodus ei armasta tühja kohta, hakkasid eesti noored kohe varsti pärast II maailmasõja lõppu Leningradi kõrgkoole uuesti avastama. Kõigepealt oli ahvatlev sealne väga lai erialade valik, eriti tehnika vallas. Õppeasutusi võis seal ikkagi kokku lugeda saja ringis. Muide, tsaariajal oli neid peaaegu sama palju! Ja eks suurlinnadel ole ikka mingi salapärane külgetõmme, kuigi, jah, meil oli tollal tegu omamoodi julgustükiga, sest vene keele oskus oli enamikul allpool arvestust, ka reisimise komme, isegi liidu piires, polnud veel eriti valdav.
  • 1993. aastal taastati Peterburi Jaani kiriku kogudus, alustati kirikule kuulunud hoonete tagastamise vaevalist teed. 1997. aastal anti viimaks kogudusele kirikuhoone kasutamisõigus, aga kuna puudusid vahendid valve korraldamiseks, maja rüüstati ja lõhuti. Jüri Trei eestvedamisel saadi pärast keerulist asjaajamist 1999. aastal luba taastamistööde alustamiseks tulevase pühakoja, kontserdisaali ja kultuurikeskuse tarvis. Entusiastlikult tuldi appi nii Peterburist, Eestist kui Soomestki. Lõbus on lugeda, et sõna "talgud" on venekeelses tekstis leidnud vasteks "subotnik", laupäevak – töötegemise traditsioonid pole alati samad. Esimene jumalateenistus toimus alakorruse korrastatud ruumis novembris 2000, 70 aastat pärast kiriku sulgemist. Peterburi eestlaste hing hõiskas, oldi jõutud koju!
  • Kui Neevalinna saabudes mina oma rebasekarva naaritsakasukaga koos tohtrist prouaga, kel seljas hõberebasetükkidest kasukas, Moskva prospektil metroosse istusime, et kursusekaaslaste poole sõita, jahmusin – olime tuhmmustas seltskonnas kui valged varesed. Mõtlesin, et kuidas ma need päevad seal sellisena vastu panen! Kui ma aga järgmisel kargel ja päikeselisel päeval Nevski prospektil jalutasin, oli pilt igati teine, seal olin üks nendest. Suurtes linnades vist asi kipub nii olemagi, sest näiteks Pariisi metroos on riiete kõrval tihti ka naha- ja silmavärv tume, aga Champs-Elyséel kõnnid juba hoopis teise tundega.
  • Teatavasti oli Peeter Suur toonud Euroopast palju ameti- ja teadjamehi, ning et nad ennast seal Peetrilinnas hästi tunneksid ja ka juured alla kasvataksid, andis ta loa rajada bütsantslikõigeusklikule alale teiste konfessioonide kirikuid, eeskätt luteri omi. Nüüd mööda Nevskit Admiraliteedi poole kõndides mõtlesin, et astun tänava ääres paiknevatest pühakodadest läbi, õpinguaastail polnud seda teinud, aga praeguse kirikuteemaga seoses oleks see ju kena. Esimene neist oli sinakas toonis kaunis ehitis. Ukse kõrvalt lugesin, et armeenia kirik. Sees vasakul nurgas seisis tosinkond inimest, püha isa õnnistas kaht tursket meest, teadagi, mis ma mõtlesin. Viimaks küsisin brünetilt daamilt enda kõrval, et mis talitusega on tegu. Ta vastas: täiskasvanute ristimine. Jumalale tänu.
  • Kolmas, vähese taandega valge saksa kirik andis aga mulle põhjuse, miks ma neist üldse juttu teen. Teadsin, et saksa kogukond oli olnud Piiteris üks arvukamaid, nende kirikuis on eestlastelegi jumalateenistust peetud. Küsisin laua taga istuvalt proualt luba pühakoda vaadata. Ta naeratas nukralt ja vastas, et selleks pean minema kolmandale korrusele!? Esimesel korrusel, näitusesaalis, saavat ma vaadata kunstnike väljapanekut. Samas astus sisse üks seal eksponeeritud tööde autor, kunstnikuhärra, kellel ta palus mind saata.
Läksime läbi nagu mingi keldri, kus nii- ja naapidi rasked betoonseinad olid täis abstraktseid maalinguid, luterlasest ameeriklase Matt Lambi töö, ja paar astet kõrgemal avanes tõesti midagi saalitaolist, seintel pildid, üks sein jällegi kaldu. Nähes minu hämmingut, teatas kunstnik, et oleme endises basseinivannis! Siis mulle meenus, et kirikuid oli ju ehitatud ümber ujulateks. Sirge seina kohal olevat olnud vettehüppetorn, kaldu seina taga laste bassein – minul ujujana oli sellises "basseinis" igatahes kõhe.
  • Nüüd, kodus, vaadanud televisioonis ära saated "Jaani torn Peetri linnas" ja "Peterburi Jaani kiriku avakontsert", tunnen ahistust hinges, kuivõrd enesestmõistetavalt me selles majas olime ja kõndisime, tajumata, mida seal iga telliskivigi jutustada võiks, eriti need, mis omal ajal kukkusid välja erinevas suuruses.

VälislingidRedigeeri