Proosa muuda


  • Oma seminariaegset õppeedukuse arvestustabelit vaadates pidin nüüd imestama, et olime läbi võtnud ettenähtud arv tunde neljakümne kahes aines — milline meeletu hulk —, kusjuures kirjandus jagunes eesti, vene ja lastekirjanduseks, kuid väliskirjandust polnud ühtegi tundi. Samal ajal oli meil üldine maateadus, NSVL geograafia ja eraldi kapitalistlike maade geograafia, tähendab programm nõudis, et välisriike tuleb tunda, aga väliskirjandust mitte. Millise loogikaga, kui siin üldse loogikast saab rääkida, oli küll tegu? (lk 114, jutt on Rakvere õpetajate seminarist)
    • Olivia Saar, "Rohetav raiesmik", rmt: Olivia Saar, "Humalapuu", 2005


  • Lastekirjanduse ja lugemise propageerimisel on Eestis aastaid head tööd tehtud, aga laps ise ei ole raamatu ostja. Talle tulevad raamatud sünnipäevaks, jõuluks ja muudel pidulikel puhkudel kingiks koju kätte. Veedan igal nädalal tunnikese mõnes raamatupoes, et olla kursis uudiskirjanduse ja ostueelistuste edetabeliga (viimane teeb tihtipeale kurvaks), aga harivaim on istuda lastekirjanduse osakonnas riiulite vahel ja kuulata, mida raamatuid valivad inimesed omavahel räägivad. Õige oleks öelda, kuidas nad piinlevad – ja eriti vanavanemad, kes küll teavad, et raamatu peab ostma, kuid kelle teadmised on värskema lastekirjanduse osas arusaadavalt väga napid. Selle osalusvaatluse alusel väidan, et lastekirjanduse müügitulemust hoiabki üleval vanavanemate põlvkond. Mis saab siis, kui praegused vanaemad ja -isad on ostusaalist igavikku lahkunud ja nende asemel peaksid raamatukaubandust toitma uued põlvkonnad? Neil võib küll olla lapsena kujunenud täiesti korralik lugemisharjumus, aga puudub ostuharjumus, nagu järeldub juba täiskasvanutele mõeldud raamatute trükiarvu kokkukuivamisest.