Kirjandus

Kirjandus ehk literatuur on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. See on kultuurinähtus ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. Eesti keeles peetakse kirjandusest kõneldes tavaliselt silmas ilukirjandust.

William Michael Harnett, "Muusika ja kirjandus" (1878)

Julio Romero de Torres, "Kirjandus" (1905)

Berliinis asuv skulptuur, kus raamatud virnas kannavad suurte saksa kirjanike nimesid.

Proosa

• Nii, nagu kõigis asjades, nõnda kirjanduseski mõõdutuses vaevleme: õpime mitte elu, vaid kooli jaoks.
• Quemadmodum omnium rerum, sic litterarum quoque intemperantia laboramus: non vitae sed scholae discimus.
  • Seneca noorem, "Moraalikirjad Luciliusele", "CVI kiri: vooruse kehalisusest"

• Mood armastada Racine'i möödub nagu kohvimoodki.
• La mode d'aimer Racine passera comme la mode du café.
  • Marie de Rabutin-Chantal, markiis de Sévigné, cit. via Voltaire'i kiri 29. jaanuarist 1690), kus see lause moodustati markiisi kahest eraldiseisvast märkusest (üks oli kirjas 16. märtsist 1679, teine 10. märtsist 1672). La Harpe tihendas selle kujule: "Racine passera comme le café?"

• Luule vastand on õigupoolest mitte proosa, vaid teadus. Luule vastandub teadusele ja proosa värsimõõdule. Teaduse õige ja vahetu objekt on tõe omandamine või edastamine; luule õige ja vahetu objekt on vahetu naudingu edastamine.
  • Poetry is not the proper antithesis to prose, but to science. Poetry is opposed to science, and prose to metre. The proper and immediate object of science is the acquirement, or communication, of truth; the proper and immediate object of poetry is the communication of immediate pleasure.
  • Samuel Taylor Coleridge, "Luule määratlused" (1811)

• Ma tahaksin, et meie noored nutikad poeedid peaksid meeles mu lihtsakoelist proosa ja luule määratlust, mille järgi proosa = sõnad parimas järjestuses, luule = parimad sõnad parimas järjestuses.
• I wish our clever young poets would remember my homely definitions of prose and poetry; that is, prose = words in their best order; poetry = the best words in their best order.
  • Samuel Taylor Coleridge, "Lauakõned (1821–1834)", 12. juuli 1827

• Nagu teame, ei avalda see, mis kütkestab poeedi tujukat mõttelendu, sageli mingit mõju laiadele lugejate hulkadele.
  • Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", sissejuhatus, tlk Tatjana Hallap

• Miski ei sigita kibedaid mõtteid enam kui jõudeolek ja ennui. Tegevusi tuleks valida väljavaatega edenemisele ja lõbustamisele. Need peaksid olema mitmekesised, vältimaks üksluisusest tulenevat loidust. Tõsiste meditatsioonide ja abstraktsete õpingute vahel peaks otsima leevendust kirjanduse kergematest harudest. Muusikaga tuleks tegeleda järjekindlalt, sest miski ei muuda mõistust peenemaks ega kõrgelennulisemaks; ka mitte pelk mehhaaniliste vägitükkide esitamine, olgu need vokaalsed või instrumentaalsed, kuna need, kui neid ei sooritata ülima ettevaatusega, suurendavad käsi ja väsitavad rinda, andmata eeliseid, millele me vihjame. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
  • Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846

• Head kirjanikud hoiavad keele tõhusa. See tähendab: hoia see täpne, hoia see selge. (3. ptk)
• Good writers are those who keep the language efficient. That is to say, keep it accurate, keep it clear.
• Kirjandus on uudis, mis uudiseks jääbki. (8. ptk)
• Literature is news that stays news.
  • Ezra Pound, "Lugemise aabits" (1934)

• Meie kirjandusest võib ainult mõnda raamatut meele tuletada, kus ilutundlus edvistamisena, farssina ei tundu, vaid autorile omase osana. Harilikult ei tootata meil ilukirjandust ilu pärast, vaid mõnel muul otstarbel: me õpetame, mõistame kohut, tõestame. Ühesõnaga: me teeme kirjandust. Me oleksime nagu vanad tudikesed, kellele mäng, luule ja loomine igavaks, vastikuks on saanud; luuleks ja loomiseks oleksime nagu liig targad ja elutargad. Me oleme ülevoolava hinge kaotanud ja püüame pääajuga tema aset täita. Osavõtmata pilgul näime möödaläinud ja ümbritsevaid rumalusi vaatlevat ja ühes vana ning väsinud Salomoniga sõnavat: kõik on tühi, selge tühi. (lk 40)
  • A. H. Tammsaare, "Midagi ilust ja "Anna Holmist"", Vaba Sõna, 1/1914, lk 39-42

• Ebamoraalne hea kirjandus on vastuolu mõistetes. Kui väidetakse, et mingi teos on küll kirjanduslikult hea, kuid moraalselt laostav, siis enamasti tõlgendatakse moraali mõistet küll väga kitsalt, inimkonna kaugemaid ja sügavamaid huvisid unustades. Või siis mõistetakse kirjanduslikkust kuidagi puhtornamentaalselt.
  • Paul-Eerik Rummo, Märt Väljataga,Vestlus Paul-Eerik Rummoga, Vikerkaar 1/1992

• Vanamoodsast härraskäitumisest hoolimata on Popescu vägagi lõbus ja hea huumorimeelega mees. Tal on lugemata arv lugusid oma kodumaa haritlastest kommunistliku süsteemi küüsis. Ta jutustab näiteks, mis tehnikaid kasutades rumeenlased välismaiste raamatute näituselt raamatuid varastavad, röövides vahel ära kogu näituse. Popescu arvates on varastamine igati sünnis tegevus. Välismaist kirjandust ei näegi mujal kui näitustel. Hea kirjanduse hankimine on Popescu arvates üks põhilisi inimõigusi. Kui ostmisõigust ei anta, siis on kõik vahendid lubatud.
  • Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012, lk 128

• Kirjanduse ideoloogiliste ohjajate jäikus on tõepoolest läbi aegade olnud hämmastavalt üheülbaline. Paguluses näiteks leidis Artur Adson, et isegi "Nimed marmortahvlil I" vajavat redigeerimist "punasest vaimsusest" ("Välis-Eesti" 4. I 1948), Kalju Lepiku inimlikust tragismist laetud "Mängumees" esindavat aga ilmseid "kõrtsivärsse ja viinaviskamise luulet, jõhkrat praalimist ja ultranaturalistlikku puskarivingus olemist", sest pole arvustaja meelest piisavalt kaunisõnaline ja võitlev, nagu tema nägemuses kirjandus pidanuks olema ("Välis-Eesti" 23. I 1949).
  • Harald Peep, "Nii et suled lendavad", 2001, lk 89

• Meesautorid, nagu jõulisemale poolele kohanegi, vaatavad maskide, eneselohutuse ja enesepettuseta vastu vanadusele – seda ka siis, kui ise kaugeltki veel vana ei olda, ent teatav empaatiline kujutlusvõimeliiasus on elujõulise kirjandusega alati kaasas käinud.
  • Asta Põldmäe, "Nemad kaks", Sirp, 06.03.2009

• Kirjutamist nimetatakse ka sisuloomiseks, aga kui juba hakkad "sisu looma", ei saa sealt tulla midagi orgaanilist. Ükski luuletaja ei ütle ju, et mul ilmuvad järgmisel aastal kaaned, pean hakkama sisu looma. Sisuloomine tähendab seda, et kuskil on mingi kest või platvorm, mida üritatakse elu eest täita, et inimesed sinna läheksid ja vaataksid reklaami. Mina tahan kirjutada, mitte kaasi täita.
  • Susan Luitsalu, intervjuu: Pille-Riin Larm, "Vastused kõikidele küsimustele" Sirp, 11.09.2020

• Minu jaoks on kirjanduse konkurendid arvutimängud, televiisor, internet ja see, et inimestele meeldib nüri meelelahutus. Rumalus on kirjanduse konkurendiks, aga kirjanikud ajavad kõik koos sama asja ning kui kellelgi läheb hästi, on see väga lahe.
  • Mika Keränen, "Menukirjanik Mika Keränen: kui eestlane lõpuks närvi läheb, on see väga lõbus!", Õhtuleht, 23. november 2023