Rumeenlased

ProosaRedigeeri

  • Järgmisel päeval sarjab Popescu meie seltsielu. Tema kodumaal ei tuleks haritud inimeste hulgas niisugune mürgel kõne allagi. Kui Bukarestis inimesi külla kutsutakse, siis teatatakse neile lisaks saabumisajale ka täpne lahkumisaeg ja sellest peetakse kinni. Niisamuti teatatakse täpselt, kuhu külaline kutsutakse: õhtusöögile, kokteilile või bridžiõhtule. Meil küpsetati hirmsat lärmi lüües meeletu hulk pannkooke ja lakuti sinna juurde viina, aeti lolli juttu ja lõpuks vist isegi lauldi. (lk 128)
  • Vanamoodsast härraskäitumisest hoolimata on Popescu vägagi lõbus ja hea huumorimeelega mees. Tal on lugemata arv lugusid oma kodumaa haritlastest kommunistliku süsteemi küüsis. Ta jutustab näiteks, mis tehnikaid kasutades rumeenlased välismaiste raamatute näituselt raamatuid varastavad, röövides vahel ära kogu näituse. Popescu arvates on varastamine igati sünnis tegevus. Välismaist kirjandust ei näegi mujal kui näitustel. Hea kirjanduse hankimine on Popescu arvates üks põhilisi inimõigusi. Kui ostmisõigust ei anta, siis on kõik vahendid lubatud. (lk 128)
  • Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012