[H]akkasin maalides mõtlema, et kõik minu enda näitused on olnud põgenemisruumid ja ka galerii on ruumina nagu maailm maailmas, iga näitus on põgenemistuba. Kui vaataja astub ruumi, on see iga kord uus põgenemistuba.
Koolis oli joonistamine ikka "kolm" olnud, seal pidi Arkaadi maalima õpilaste spordipäeva, terve karja suusatavaid lapsi, uisutavaid, kelgutavaid, lumesõda pidavaid lapsi, pildi serva aga õpetaja, stopper käes, mõni ime siis, et sellest midagi välja ei tulnud; hiljem kunstinäitustel käies nägi Arkaadi, et paljud kunstnikudki vältisid oma piltidel inimfiguure — ja ta polnud näinud ühtegi maali, mis oleks kooli spordipäeva kujutanud. (lk 11)
Astrid Reinla, "Majapidamine", rmt: Astrid Reinla, "Inimestega", 1982
Vanamoodsast härraskäitumisest hoolimata on Popescu vägagi lõbus ja hea huumorimeelega mees. Tal on lugemata arv lugusid oma kodumaa haritlastest kommunistliku süsteemi küüsis. Ta jutustab näiteks, mis tehnikaid kasutades rumeenlased välismaiste raamatute näituselt raamatuid varastavad, röövides vahel ära kogu näituse. Popescu arvates on varastamine igati sünnis tegevus. Välismaist kirjandust ei näegi mujal kui näitustel. Hea kirjanduse hankimine on Popescu arvates üks põhilisi inimõigusi. Kui ostmisõigust ei anta, siis on kõik vahendid lubatud. (lk 128)
