Worthington Whittredge, The Amphitheatre of Tusculum and Albano Mountains, Rome (1860)

ProosaRedigeeri

  • Siis just oli ta kuulnud laulu. See ei olnud niisama laul, mida võinuks laulda ükskõik kes piki randa kõndija. Hääl oli võimas, koolitatud, hästi valitsetud, harjunud suurte saalide ja arvukate kuulajatega. Ei liiv, ei tuul, ei meri, ei avarus saanud seda nõrgendada. Hääl, eluhümn, viskus enesekindlalt, neid kõike trotsides vastu algelementidele, jäämata ometi alla.
Ilmunud mehe keha oli täielikus kooskõlas häälega, täiuslik kast niisuguse pilli jaoks. Mehel oli tugev kael, suur, kõrge otsaesisega pea, laiad õlad ja pikad jalad. Korralik tugev karp, kus hoida häälepaelu, hea kõlakast, mõtles Sabina, kes ei olnud end liigutanud ega laulu "Tristanist ja Isoldest" katkestanud, lootes, et mees teda märkamata möödub.
Laul, mis kestis, kandis ta lapsepõlves nii ahnelt loetud saksa muinasjuttude Pimedasse Metsa. Hiiglaslikud puud, lossid, ratsanikud, lapse silmis kõik liiga suured.
Laul tõusis, paisus, kogus endasse mere rahutuse, päikese punakuldse pillerkaare, võistles tuulega ja paiskas taevalaotusesse kõrgeid noote nagu leekivat vikerkaaresilda. Ja siis loits katkes.
  • Anaïs Nin, "Spioon armastuse majas", tõlkinud Anne Allpere, Loomingu Raamatukogu 46/47, 1993, lk 17


  • Milleks veel ränd, kui avarust, vaba ruumi on nii palju su enese sees! Nii palju, et enam ei adu silmapiire, rohkem tead, et nad kuskil on, lihtsalt valvavad, valmis nagu sind siduma toodud köied. Mis sellest, et oled nüüd nii vaba, vaba ootajast ja ootamisest, vaba viletsuse võidukäigu pealtvaatamisest, viletsuse valgekesest, lapsestuvast, üha ju lapsestuvast näost...
Ja kui ta sellest kõigest kord ärkas — tal polnud peaaegu üldse mingeid sugulasi peale õe — hakkas ta aru saama, et reisida ei olnud õieti enam võimalikki, enam mitte. Et enam ei tunne ta ära koduavarust teiste avaruste seast, ei ole enam väravat, ei käiku nende kahe piiril. Ning et enne, kui inimene asub sõitma tuhandete kilomeetrite taha, tuleb tal ikkagi kõigepealt nihutuda omaenese sisimas.
  • Asta Põldmäe, "Inglite mäss", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 49


  • Kõige loovam ja spontaanseni ühiskonnavorm oligi ilmselt korilus. Spontaansus nõuab suurt ajalist ja ruumilist ressurssi, kuid "vaba aega" ja "vaba ruumi" meil peaaegu enam polegi. Ja see varandus kahaneb tulevikus veelgi. Eestis on siiski veel küllalt palju spontaansusressurssi. Ajalist spontaansust küll üha vähem, kuid ruumilist natuke veel on. Me oleme loomupäraselt harjunud, et astume uksest välja ja meie ümber on imeline pastoraalne tühjus. Me ei taha tegelikult kohaneda ühegi muu eluvormiga, mis ei paku priipärast ruumilist avarust.


  • Tähenduslikke aastaarve ritta seada võib ju kes iganes, ent Aino Perviku silmade kaudu nähtuna saavad ajad avaraks, selgeks, tähenduslikuks, aga ühtaegu ka nii küsitavaks, mõteldavaks, uut mõtestamist nõudvaks. Pervikul on seda raamatut kirja pannes olnud lugeja vastu määratul määral austust. Sõnade vahele on jäetud õhku ja ruumi, avarust on selles pisikeses raamatus tohutumalt palju. Mida kujutlusvõimelisem ja targem lugeja, seda enam on tal sealt leida.


  • Seejärel püüdis tema pilku viimane foto. Sellel oli eesakendest avanev vaade, pildistatud seestpoolt.
Akna taga oli... täielik tühjus. Ainult sirge ribana laiuv välismaailm ehk nagu lähemal vaatlusel selgus: meri. Foto oli tehtud päeval, mil meri ja taevas olid samasuguse halli varjundiga ja sulasid ühte. Hiigelsuur lahmakas avarust, kuhu polnud kirjutatud ainsatki sõna. Polly jäi pilti pikaks ajaks võlutuna silmitsema. See nägi välja täpselt niisugune, nagu ta end praegu tundis: seest õõnes, tühi. Aga ka kummalisel kombel rahustav. Justkui oleks see enesestmõistetav, et maailmas on palju halli; halli värvi leidub kõikjal. Kui ta nende eriprojektiga korteri aknast välja vaatas, nägi ta paljusid endasarnaseid inimesi, kes kõik nagu nemadki istusid oma Audidesse ja BMW-desse ning tegid vokkpannil süüa, ainult et nende firmad polnud pankrotis ja paistis, et nemad veel suhtlesid omavahel. Ainuüksi aknast väljavaatamine tekitas temas stressi. Aga see siin... oli midagi teistsugust.
  • Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021, lk 24-25

LuuleRedigeeri

Ent kusagil on ookeani avarused,
on kauged rannad, saared, valged laevad
ning palangutes punetavad taevad...
Ent kusagil on suure linna avatlused:
seal auto ruigub läbi kärarikkaist tänavaist,
lakk-king nii väike kannab kergejalgset naist -
Madonnat -, pigemini vist küll Thaist...

  • August Alle, "Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 36-44