Mõnikord mõtleb Charlotte kontrastiks omaenda kallist mehest ja tõrjub siis selle mõtte eemale. Tom, kes oli tarmukas, spontaanne, täis energiat ja uudishimu, kes, samamoodi nagu Charlotte, suutis oma õpetamisega kolleegidel sokid jalast rääkida, kelle peale kõik koolid jahti pidasid. Tom, kelle eluküünla viiekümneselt nii ebaõiglaselt kustutas üks neist julmalt galopeerivatest varastest vähkidest - nad ei saanud midagi teha, hoidsid ainult palju teineteisel käest kinni, elasid ühe päeva kaupa, ootasid.
Penelope Lively, "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017, lk 50
Kõige loovam ja spontaanseni ühiskonnavorm oligi ilmselt korilus. Spontaansus nõuab suurt ajalist ja ruumilist ressurssi, kuid "vaba aega" ja "vaba ruumi" meil peaaegu enam polegi. Ja see varandus kahaneb tulevikus veelgi. Eestis on siiski veel küllalt palju spontaansusressurssi. Ajalist spontaansust küll üha vähem, kuid ruumilist natuke veel on. Me oleme loomupäraselt harjunud, et astume uksest välja ja meie ümber on imeline pastoraalne tühjus. Me ei taha tegelikult kohaneda ühegi muu eluvormiga, mis ei paku priipärast ruumilist avarust.
Nii supilinlased kui tartlased üldse on mõnusalt spontaansed. Ma olen ise ka hästi spontaanne, seepärast mulle sobib, kui tullakse külla ilma kuu aega selleks ette valmistumata. Mul endal oli Tamperes juhus, kui otsustasin jalgrattaga sõites oma sõbranna poolt läbi hüpata. Andsin ukse taga kella ja mulle vaatas vastu väga kohkunud nägu, umbes nagu: "Miks sa siin oled? Kas sinuga juhtus midagi?"
Linda Kits-Mägi, kes töötas abikaasaga külg külje kõrval, ei lasknud oma maalijaisiksust lämmatada. Olles samuti särav, rikka paletiga kolorist, lõi ta Elmar Kitse omadest mitte vähem rafineeritud värvikooslusi. Teda võiks nimetada ekspressionismi kalduvaks impressionistiks, kellele olid esmatähtsad värv ja valgus. Ehkki tema spontaanne maalimisviis võib vahel paista hooletu, on tal iga pintslilöök ja värvinüanss paigas. Ta on maalinud valgusküllaseid interjööre, portreesid, lõputult maastikke, natüürmorte ja lilli. Tema "Autoportree" kohta ütles üks vaataja toredasti: "Nii vahetu, otsekui oleks nõusid pesemast tulnud, põll ees, ning istunud korraks enesele poseerima."
Mai Levin, "Kitsede pere jätab sügava jälje", Postimees, 31.08.2020, lk 19