Mai Levin

Mai Levin (sündinud 9. märtsil 1942 Tallinnas) on Eesti kunstiajaloolane ja -kriitik.

Mai Levin, 2006

Artiklid

• Kadrioru lossi avamise järgselt vilksatas meedias arvamusi, et väljapanek on keskpärane. Seda võis kuulda ka mõne kunstiteadlase suust. Pressikonverentsil küll selgitati ajakirjanikele olusid, milles kujunes väliskunsti kollektsioon, eeskätt piiratud materiaalseid võimalusi, samuti suuri kaotusi sõja ajal. Siiski ei näi inimesed mõistvat, et kuigi miniatuurne Rembrandti pildike suuruses 10,8 x 7 cm ei ole alati maksnud ligemale nelikümmend miljonit Eesti krooni, on selliste kuulsuste hind olnud Eesti Kunstimuuseumile alati kättesaamatu.

Ja on's see nii tähtis – just neid omada? Peale Rembrandti-suguste meistrite on olnud tohutult väga häid kunstnikke, kes pole sageli mahtunud mitte üksnes lühikeste kunstiajalugude, vaid ka mitmeköiteliste raamatute, koguni mitmeköiteliste leksikonide kaante vahele. Paljugi oleneb ju kirjutajate maitsest ja spetsialiseerumisest, ühe või teise koolkonna, ajajärgu või kunstniku uurimise hetketasemest.

• Tänapäeva kunstimaailm, kunstiajalugu kui teadus ja tänapäeva muuseum ei ole enam nii šedöövrikesksed kui varem. Küllap koguneb külastajaid endiselt "Mona Lisa" ette Louvre’is ja "Sixtuse madonna" ette Dresdenis, ent sellist massilist vaimustumist ühtedest ja samadest iidolitest nagu 19. sajandil, enam pole. Tollal tekkis aristokraatse publiku kõrvale, kel oli aega, kes oli haritud ja võimeline ise otsustama, tõusiklik, filisterlik ja töine publik, kes vajas autoriteetset kinnitust, et see on prestiižne galerii ja too on imetlust vääriv teos; vastavaid galeriisid ta ka külastas ja vastavate teoste ees õhkas. Kõik need Baedeckerid tärnidega hotellide, kõrtside ja maalide taga olid adresseeritud eelkõige sellele publikule. Ka kunstiajalugu ise oli keskendunud liinile antiik – renessanss – klassitsism, klassitsismi normatiivsest esteetikast kõigutasid naturalism ja sümbolism ta alles sajandi lõpuks välja. 20. sajand on olnud uurimisobjektide paljususe sajand, ühtaegu on paisunud ääretuks hinnatud taieste ring. Igatahes selles valdkonnas võidutseb – paigutigi – demokraatlik pluralism.
• Võib-olla tuleks meilgi korraldada loengusari teemal "Mis on šedööver?", nagu see toimus Louvre'is, et vabaneda efemeersete šedöövrite ihast ning tunda rõõmu reaalselt olemasolevatest väärtustest, mida kätkevad Kadrioru lossi aarded. Minu silmis on 16. ja 17. sajandi vahetusel tundmatu flaami kunstniku maalitud "Külamaastik" tõeline aare, sest ta lihtsustab nii armsalt-naiivselt Frankenthali koolkonna, üldse varase maastikumaali "kosmilist" mudelit, mis püüdis hõlmata võimalikult suurt osa jumala loodud imelisest maast ning sellel elunevatest olevustest.
  • Mai Levin, "Mis on šedööver?" Kunst.ee, 1/2000

• "Väikeste monumentalistide" näituseks tehtud videos annavad Aet Andresma-Tamm ja Mare Soovik-Lobjakas inimmudelitele lakkamatult ette klaastorusid, mis nonde käes aina killuhunnikuks kukuvad. See projekt tähistab omamoodi hotell Viru mahaparseldamise aastapäeva. Selle tagajärjel hävis 1970ndate suurejoonelisemaid ja stiilsemaid sisekujundusi, kuhu Väino Tamme, Vello Asi, Loomet Raudsepa, Taevo Gansi, Kristi Laanemaa ja Mari Adamsoni kõrval olid panustanud ka Aet Andresma-Tamm ja Mare Soovik-Lobjakas hotelli restoranile tehtud fantastilise laevalgustiga "Pilv". Viimase säilinud osadest on klaasikunstnikud galerii tagumisse saali püstitanud kauni installatsiooni – helendava reekviemi kaduvatele kunstiteostele ja hümni kunsti jäävusele.
• Liiga sageli on näitusesaalid hakanud meenutama ladu, kuhu on tekitatud hunnikuid kõikvõimalikest asjadest, pseudo-broodthaers’ide installatsioone, mille puhul eeldatakse, et vaataja peab hakkama otsima neisse kodeeritud tähendusi. Otsingud on aga äärmiselt vaevalised ja seepärast leiab kriitilistest artiklitest üksikute teoste analüüsi harva. Enamasti ollakse sunnitud kirjutama "aiaaugust", nagu Mari Kartau on ühes arvustuses tunnistanud.
  • Mai Levin, "Kilplased, liliputid ja väikesed monumentalistid", Sirp, 24.08.2018

• Muuseas olgu öeldud, et meil on kogud vahepeal olnud antiigihaide või muidu röövlite kartuses pooleldi salastatud, millest on kahju, sest omanikud, olgu lühi- või pikaajalised, kuuluvad teose biograafiasse.
• Maestro 1940.-1950. aastate žanrimaal on intrigeeriv. See on otsekui irooniline väljakutse omaaegsele ideemaalile: kandev, väljastpoolt kunsti teosele külge poogitud idee, pateetiline "sisu" puudub selles täiesti, seal ei toimu õieti midagi, inimesed istuvad või seisavad lihtsalt niisama, ei tea, kas räägivadki omavahel. Piimamannerg hobusevankril maalis "Sõjapõgenikud" (1944–1950) paneb kahtlema töö nimetuses: kas põgenikud oleksid hakanud seda kaasa tirima? Võib-olla on tegemist mõne turul nähtud misanstseeniga või väljamõeldud stseeniga. Vabbe "lugude" seletamatus teebki tema maalid paeluvaks, nagu ka ilusaid nüansse kätkev, ent ilutsemisvaba maalistruktuur. Kahjuks ei saa me teada, mis mõtted tal neid pilte maalides peas mõlkusid.
  • Mai Levin, "Kuldaja värvid", Sirp, 15.05.2014

• Kuraator valib tavaliselt ise teema või võtab pakutava vastu, kui ta on sellest huvitatud, kui ta hoolib autori(te)st. Tõsi on seegi, et igas asjas on suhkrutükk, mis teeb selle magusaks, sest süvenemisel võib teema osutuda huvitavamaks, kui esialgu tundub. Mõni teema on ettearvatult nii sisurikas, et paneb proovile kuraatori suutlikkuse seda rikkust esile tuua.
• Meil valitseb mõningane arengupeetus joonistuse hindamise osas. Osa kunstnikke ongi põhiliselt joonistajad, kelle puhul lihtsalt ei pääse selle ala tunnustamisest.
  • Mai Levin, "Kuraatori mured ja rõõmud", Sirp, 22.02.2019

• Olen vist juba kuskil kirjutanud, et Võerahansu oli eesti kunsti Pieter Bruegel. Viimast hüüti küll talupoegade Bruegeliks, ent flaami talupoegi kujutades lõi ta võimsa üldistuse inimese elust ja saatusest siin maa peal. Niisama võimsa üldistuse suutis oma kompositsioonides anda ka Võera­hansu ja tema inspiratsiooni­allikaks oli arhailine Saaremaa küla.
• Kumu sõjajärgse kunsti ekspositsioonis on esitatud lähestikku Johannes Saali ja Olga Terri teosed. Raske on leida teisi autoreid, kes oleksid väljendanud niisuguse valusa sugestiivsusega tollal valitsenud ahistuse ja hirmu atmosfääri ning inimlikku meeleheidet üldisemaltki.
• Endel Kõksi, nagu ka tema kaaslaste rafineeritus polnud siiski laenatud rõivas. Sellel oli täiesti reaalne pinnas tolle­aegse Tartu näol, kus olid, muidugi, Kummitsa agulid ja halvasti lõhnavad kuivkäimlad, aga ka professorite kuubikmajad viljapuuaiaga, ilusad puiesteed, vana ülikool ja märkimisväärne hulk noori ärksaid päid. Üsna palju sellest Tartust jäi kõigist purustustest hoolimata sõjas alles ning idüllilisust, mille Aleksander Vardi on jäädvustanud 1956. aastal oma maalis "Minu naine aias" (Tartu Kunstimuuseum), võis leida väljastpoolt kunstniku aedagi.
  • Mai Levin, "Elu kunstis", Sirp, 29.05.2020

• Vabbe näiliselt lihtsatesse olustikustseenidesse ja allegooriatesse kätketud äraarvamatud mõttekäigud olid otsekui irooniline vastukaal ametlikult ette antud teemadele ning lahutamatult seotud oma maalilise vormiga.
  • Mai Levin, "12 000 kunstiteost ja 5800 raamatut 90 ruutmeetril", Sirp, 15.11.2019

Intervjuud

• Eks see koroona tõttu natuke ebatavaline aasta olnud, aga inimene on visa nagu võsa, püüab ikka tegutseda. Eks nii oli ka 1910ndate lõpu suure gripiepideemia ajal, mil ei teatudki, millesse surdi. Keset sõda ja taudi asutati 1919. aastal Eesti kunstimuuseum ja Pallase kool, korraldati esimene eesti kunsti ülevaate­näitus, ehitati riiki, enamasti jala käies ja ninapidi koos. Ei olnud arvutit, mille taga istudes võib suure osa asju ära ajada.
  • Mai Levin, intervjuu: "Hea aeg", Sirp, 18.12.2020

• Investeeringu moment on ka olemas, aga teisest küljest on kunst niisugune salakaval asi, et ta võtab oma võimusesse. Hakkad esialgu kergemeelselt koguma ja pärast ei saa enam haigusest lahti.
• Ma arvan, et kõik kogujad on paljugi juurde õppinud, kogenud ja rikkamaks saanud ning seda mitte rahalises mõttes. Mõnikord mõne asja eest tasub ka üle maksta, sest see on ikka nii haruldane ja ajaga nende tööde väärtus kasvab.
  • Mai Levin, intervjuu: Sandra Maasalu, "Mai Levin: Sõõrumaa kunstikogus on palju haruldusi", Postimees, 17. detsember 2009

• Kui ma olen alla kirjutanud, olen arvanud, et see töö ka selle autori oma on. Ma olen enda peale võtnud selle riski seda otsustada, ilma kollektiivita. Ja ma ka väga oma möödalaskmiste pärast südant ei valuta, sest kunstiajalugu on olnud üks suur eksituste ajalugu. Ja kui niisuguse moodsa aparatuuriga leitakse vastupidist, siis ju see nii on.
• Mis muidugi puutub turuhindadesse, siis arvan, et ega mul pole kunagi olnud nendest täit ettekujutust. Ma leian, et see kunstiturg, midagi on nendes hindades valesti. Kunst ei tohiks olla investeerimisvahend.
  • Mai Levin, intervjuu: Tarmo Vahter, "Eesti Kunstimuuseum kuulutas võltsitud maalid šedöövriteks ja petiste äri õitses", Eesti Ekspress, 13.11.2019

• Vaatasin hiljuti üht Laikmaa seni tundmata, kirjanduses fikseerimata rahvariides neiu portreed ja mõtlesin, et tema ateljee külastajatele möödunud sajandi algul võisid need pastellportreed, kõrvutatuna Läänemaa triibuliste saani- ja voodivaipadega, jätta tugeva elamuse. Võibolla oli see ateljeeväljapanek kõigi aegade parim Laikmaa-ekspositsioon üldse. Igatahes osutas see kõnekalt rahvakunsti ja professionaalse kunsti seostele. Pean möönma, et olen alles viimasel ajal hakanud selgemini aduma Laikmaa ja Kristjan Raua teovõimsust rahvakunsti propageerimisel, nende kunstniku instinkti sellesse suhtumises, nende mõtteavalduste aktuaalsust. Linliku elulaadi, vabrikutoodangu ja rahvusliku skepsise närvetav mõju traditsioonile oli ilmne juba tollal, kusjuures viimast tuli alles hakata väärtustama.
• Oli tore Melanie Kaarmat tundma õppida nii juhendajana kui ka asjaliku sõnavõtjana diplomi tööde kaitsmisel. Teda ei veennud, näiteks, sugugi ühe diplomandi eneseõigustus, et ka etnograafiline pärand ei hiilga kaugeltki alati korraliku õmblustööga. See tundus tema jaoks olevat põhimõttelise tähtsusega küsimus, küsimus traditsiooni viljelemise tasemest üldse, mis erutab ka teisi rahvakunstipärandiga tegelejaid, näiteks, rahvatantsujuhte, kellest paljude arvates tantsija ei pea imiteerima kohmakat külapeol tammujat, selleks et mõjuda "ehedalt". Ka päästis Melanie Kaarma väikese terminoloogilise diskussiooni mõiste "sõba" ümber, mida diplomand Riina Piir oli kasutanud tema poolt Halliste kirikukoorile kavandatud ülevisete kohta. "Sõbasid on palju, aga miks peab nimetama sõbaks just eset, mis seda pole" jäi Melanie Kaarma endale kindlaks.
• Vaevalt üks poisslaps oma villast kampsunit paremini hoiab kui muid riideid, aga isemoodi tunne võib tal selle sees olla küll.
• Anne Metsis refereeris kaitmisel Hollandi trendiennustajaid, kelle arvates lambast on saamas moeloom ja villasest - moematerjal. Aga moematerjaliks võiks meil olla ka linane; paraku on Lõuna-Eestile jõukust toonud linakasvatus põhja lastud. Kunagi olid maal saanitekidki linased. Sellest oli inspiratsiooni saanud diplomand Maris Aidak, tema sõbakirjalised kattevaibad mõjusid hümnina materjalile, ka takusele. Tema arvates sobiksid sellised kattevaibad ennekõike paneelmajade kortereisse. Tundub aga, et niisugusel heal tasemel traditsiooniline käsitöö, nagu ka päris talupojakunst, mõjub moodsalt disainitud interjööris isegi paremini - kui kontrastne, individualiseeriv, lokaliseeriv element, kui kunagiste stiilikindlate küladisainerite käeulatus.
• Diplomitööd olid sel aastal valdavalt Halliste-kesksed - aja jooksul tasuks sel kombel "läbi võtta" teisedki paigad - ent üks põikas ka Pärnu-Jaagupisse: Tiiu Haas tegi sealse kiriku pastoraadile vaiba lilltikandiga piiritletud risti kujundiga punasel kalevil. See meenutas, et niisugune žanr nagu kirikutekstiil vajab samuti teadlikke-tundlikke tegijaid. Pärineb ju sealt meie "Bayeux' vaip" - Puhja kiriku altarikate XVII sajandist.
• 2. juuni, Viljandi kultuurikolledži talukujunduse ja rahvusliku käsitöö eriala lõputööde kaitsmise päev jäi, nagu eelminegi, meelde rõõmsa ja tähtsa sündmusena. Rõõmu tegid, esiteks, tublid ja andekad neiud, kellele koolis omandatud teadmised ja oskused annavad loodetavasti huvitavaid töövõimalusi. Ja rõõmu tegi, et üks asi on edukalt käima lükatud - asi, mis on tähtis Eestimaa kui niisuguse säilimise jaoks. Ja nagu ikka, tegi rõõmu kokkusaamine Anu Rauaga, kes on kogu seda tegevust käivitav mootor, Laikmaa ja Kristjan Raua tüüpi inimene tänases päevas.
  • Mai Levin, "Halliste rahvakunsti jälgedes", Sirp, 11. august 2000, lk 20