Mai Levin

eesti kunstiajaloolane ja -kriitik

Mai Levin (sündinud 9. märtsil 1942 Tallinnas) on Eesti kunstiajaloolane ja -kriitik.

Mai Levin, 2006


ArtiklidRedigeeri

  • Kadrioru lossi avamise järgselt vilksatas meedias arvamusi, et väljapanek on keskpärane. Seda võis kuulda ka mõne kunstiteadlase suust. Pressikonverentsil küll selgitati ajakirjanikele olusid, milles kujunes väliskunsti kollektsioon, eeskätt piiratud materiaalseid võimalusi, samuti suuri kaotusi sõja ajal. Siiski ei näi inimesed mõistvat, et kuigi miniatuurne Rembrandti pildike suuruses 10,8 x 7 cm ei ole alati maksnud ligemale nelikümmend miljonit Eesti krooni, on selliste kuulsuste hind olnud Eesti Kunstimuuseumile alati kättesaamatu.
Ja on's see nii tähtis – just neid omada? Peale Rembrandti-suguste meistrite on olnud tohutult väga häid kunstnikke, kes pole sageli mahtunud mitte üksnes lühikeste kunstiajalugude, vaid ka mitmeköiteliste raamatute, koguni mitmeköiteliste leksikonide kaante vahele. Paljugi oleneb ju kirjutajate maitsest ja spetsialiseerumisest, ühe või teise koolkonna, ajajärgu või kunstniku uurimise hetketasemest.
  • Tänapäeva kunstimaailm, kunstiajalugu kui teadus ja tänapäeva muuseum ei ole enam nii šedöövrikesksed kui varem. Küllap koguneb külastajaid endiselt “Mona Lisa” ette Louvre’is ja “Sixtuse madonna” ette Dresdenis, ent sellist massilist vaimustumist ühtedest ja samadest iidolitest nagu 19. sajandil, enam pole. Tollal tekkis aristokraatse publiku kõrvale, kel oli aega, kes oli haritud ja võimeline ise otsustama, tõusiklik, filisterlik ja töine publik, kes vajas autoriteetset kinnitust, et see on prestiižne galerii ja too on imetlust vääriv teos; vastavaid galeriisid ta ka külastas ja vastavate teoste ees õhkas. Kõik need Baedeckerid tärnidega hotellide, kõrtside ja maalide taga olid adresseeritud eelkõige sellele publikule. Ka kunstiajalugu ise oli keskendunud liinile antiik – renessanss – klassitsism, klassitsismi normatiivsest esteetikast kõigutasid naturalism ja sümbolism ta alles sajandi lõpuks välja. 20. sajand on olnud uurimisobjektide paljususe sajand, ühtaegu on paisunud ääretuks hinnatud taieste ring. Igatahes selles valdkonnas võidutseb – paigutigi – demokraatlik pluralism.
  • Võib-olla tuleks meilgi korraldada loengusari teemal "Mis on šedööver?", nagu see toimus Louvre'is, et vabaneda efemeersete šedöövrite ihast ning tunda rõõmu reaalselt olemasolevatest väärtustest, mida kätkevad Kadrioru lossi aarded. Minu silmis on 16. ja 17. sajandi vahetusel tundmatu flaami kunstniku maalitud "Külamaastik" tõeline aare, sest ta lihtsustab nii armsalt-naiivselt Frankenthali koolkonna, üldse varase maastikumaali "kosmilist" mudelit, mis püüdis hõlmata võimalikult suurt osa jumala loodud imelisest maast ning sellel elunevatest olevustest.


  • "Väikeste monumentalistide" näituseks tehtud videos annavad Aet Andresma-Tamm ja Mare Soovik-Lobjakas inimmudelitele lakkamatult ette klaastorusid, mis nonde käes aina killuhunnikuks kukuvad. See projekt tähistab omamoodi hotell Viru mahaparseldamise aastapäeva. Selle tagajärjel hävis 1970ndate suurejoonelisemaid ja stiilsemaid sisekujundusi, kuhu Väino Tamme, Vello Asi, Loomet Raudsepa, Taevo Gansi, Kristi Laanemaa ja Mari Adamsoni kõrval olid panustanud ka Aet Andresma-Tamm ja Mare Soovik-Lobjakas hotelli restoranile tehtud fantastilise laevalgustiga "Pilv". Viimase säilinud osadest on klaasikunstnikud galerii tagumisse saali püstitanud kauni installatsiooni – helendava reekviemi kaduvatele kunstiteostele ja hümni kunsti jäävusele.
  • Liiga sageli on näitusesaalid hakanud meenutama ladu, kuhu on tekitatud hunnikuid kõikvõimalikest asjadest, pseudo-broodthaers’ide installatsioone, mille puhul eeldatakse, et vaataja peab hakkama otsima neisse kodeeritud tähendusi. Otsingud on aga äärmiselt vaevalised ja seepärast leiab kriitilistest artiklitest üksikute teoste analüüsi harva. Enamasti ollakse sunnitud kirjutama "aiaaugust", nagu Mari Kartau on ühes arvustuses tunnistanud.


  • Muuseas olgu öeldud, et meil on kogud vahepeal olnud antiigihaide või muidu röövlite kartuses pooleldi salastatud, millest on kahju, sest omanikud, olgu lühi- või pikaajalised, kuuluvad teose biograafiasse.
  • Maestro 1940.-1950. aastate žanrimaal on intrigeeriv. See on otsekui irooniline väljakutse omaaegsele ideemaalile: kandev, väljastpoolt kunsti teosele külge poogitud idee, pateetiline "sisu" puudub selles täiesti, seal ei toimu õieti midagi, inimesed istuvad või seisavad lihtsalt niisama, ei tea, kas räägivadki omavahel. Piimamannerg hobusevankril maalis "Sõjapõgenikud" (1944–1950) paneb kahtlema töö nimetuses: kas põgenikud oleksid hakanud seda kaasa tirima? Võib-olla on tegemist mõne turul nähtud misanstseeniga või väljamõeldud stseeniga. Vabbe "lugude" seletamatus teebki tema maalid paeluvaks, nagu ka ilusaid nüansse kätkev, ent ilutsemisvaba maalistruktuur. Kahjuks ei saa me teada, mis mõtted tal neid pilte maalides peas mõlkusid.


  • Kuraator valib tavaliselt ise teema või võtab pakutava vastu, kui ta on sellest huvitatud, kui ta hoolib autori(te)st. Tõsi on seegi, et igas asjas on suhkrutükk, mis teeb selle magusaks, sest süvenemisel võib teema osutuda huvitavamaks, kui esialgu tundub. Mõni teema on ettearvatult nii sisurikas, et paneb proovile kuraatori suutlikkuse seda rikkust esile tuua.
  • Meil valitseb mõningane arengupeetus joonistuse hindamise osas. Osa kunstnikke ongi põhiliselt joonistajad, kelle puhul lihtsalt ei pääse selle ala tunnustamisest.


  • Olen vist juba kuskil kirjutanud, et Võerahansu oli eesti kunsti Pieter Bruegel. Viimast hüüti küll talupoegade Bruegeliks, ent flaami talupoegi kujutades lõi ta võimsa üldistuse inimese elust ja saatusest siin maa peal. Niisama võimsa üldistuse suutis oma kompositsioonides anda ka Võera­hansu ja tema inspiratsiooni­allikaks oli arhailine Saaremaa küla.
  • Kumu sõjajärgse kunsti ekspositsioonis on esitatud lähestikku Johannes Saali ja Olga Terri teosed. Raske on leida teisi autoreid, kes oleksid väljendanud niisuguse valusa sugestiivsusega tollal valitsenud ahistuse ja hirmu atmosfääri ning inimlikku meeleheidet üldisemaltki.
  • Endel Kõksi, nagu ka tema kaaslaste rafineeritus polnud siiski laenatud rõivas. Sellel oli täiesti reaalne pinnas tolle­aegse Tartu näol, kus olid, muidugi, Kummitsa agulid ja halvasti lõhnavad kuivkäimlad, aga ka professorite kuubikmajad viljapuuaiaga, ilusad puiesteed, vana ülikool ja märkimisväärne hulk noori ärksaid päid. Üsna palju sellest Tartust jäi kõigist purustustest hoolimata sõjas alles ning idüllilisust, mille Aleksander Vardi on jäädvustanud 1956. aastal oma maalis "Minu naine aias" (Tartu Kunstimuuseum), võis leida väljastpoolt kunstniku aedagi.


  • Vabbe näiliselt lihtsatesse olustikustseenidesse ja allegooriatesse kätketud äraarvamatud mõttekäigud olid otsekui irooniline vastukaal ametlikult ette antud teemadele ning lahutamatult seotud oma maalilise vormiga.

IntervjuudRedigeeri

  • Eks see koroona tõttu natuke ebatavaline aasta olnud, aga inimene on visa nagu võsa, püüab ikka tegutseda. Eks nii oli ka 1910ndate lõpu suure gripiepideemia ajal, mil ei teatudki, millesse surdi. Keset sõda ja taudi asutati 1919. aastal Eesti kunstimuuseum ja Pallase kool, korraldati esimene eesti kunsti ülevaate­näitus, ehitati riiki, enamasti jala käies ja ninapidi koos. Ei olnud arvutit, mille taga istudes võib suure osa asju ära ajada.


  • Investeeringu moment on ka olemas, aga teisest küljest on kunst niisugune salakaval asi, et ta võtab oma võimusesse. Hakkad esialgu kergemeelselt koguma ja pärast ei saa enam haigusest lahti.
  • Ma arvan, et kõik kogujad on paljugi juurde õppinud, kogenud ja rikkamaks saanud ning seda mitte rahalises mõttes. Mõnikord mõne asja eest tasub ka üle maksta, sest see on ikka nii haruldane ja ajaga nende tööde väärtus kasvab.


  • Kui ma olen alla kirjutanud, olen arvanud, et see töö ka selle autori oma on. Ma olen enda peale võtnud selle riski seda otsustada, ilma kollektiivita. Ja ma ka väga oma möödalaskmiste pärast südant ei valuta, sest kunstiajalugu on olnud üks suur eksituste ajalugu. Ja kui niisuguse moodsa aparatuuriga leitakse vastupidist, siis ju see nii on.
  • Mis muidugi puutub turuhindadesse, siis arvan, et ega mul pole kunagi olnud nendest täit ettekujutust. Ma leian, et see kunstiturg, midagi on nendes hindades valesti. Kunst ei tohiks olla investeerimisvahend.