Hotell

Hotell on kõrgeima teenindustasemega majutusasutus.

Joseph Pennell, "Waldorf-Astoria Viiendal avenüül" (u 1904-1908)

Arthur Thiele (1860-1936), "Hommikuse kukelaulu ajal", s.d.

José Bautista (* 1955), "Hotel Palace de Madrid", s.d.

Dora Fugh Lee (* 1930) "Willard Hotel, Washington, DC." (2004)

Proosa

• Võõrastemajafloora koosneb kahest oleandrist paraadukse kõrval ja aspidistradest aknalaudadel; pansionides, kus valmistatakse nõndanimetatud koduseid lõunaid, on akendel ka tsineraariaid, restoranides kasvab muidugi Dracaena, filodender, suureleheline begoonia, kirju Coleus, palmid, kummipuud ja üldse säärane floora, mida ballireporterid kirjeldavad teinekord väljendusrikaste sõnadega, et "lava uppus troopilise taimestiku lopsakasse rohelusse." Kohvikutes kasvavad ainult aspidistrad; kohvikuterrassidel laiutavad end see-eest vägevalt lobeeliad, petuuniad, tradeskantsiad, samuti ka loorberid ning luuderohi.
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 74

• "Missuguses hotellis te peatute?" küsis Marge Tomilt.

Tom naeratas. "Ma pole veel hotellis käinudki. Missugust te soovitate?"

"Miramare on kõige parem. See jääb Giorgiost siiapoole. Peale selle on veel ainult Georgio, aga..."

"Georgios olevat pulci," katkestas Dickie.

"See tähendab "kirbud". Giorgio on odav," jätkas Marge tõsiselt, "aga teenindus..."

"Sellist asja seal polegi," täiendas Dickie.

"Oled sina täna alles rõõmurull!" nentis Marge ja viskas Dickiet gorgonzola tükiga. (lk 36)

• Euroopas, järeldas Tom, tähendab šikk seltskond külma tuba talvel ja sooja martiinit suvel. Ta oli kolinud kallimasse hotelli, et oleks soojem, aga kallimas hotellis oli veel külmem. Vanasti oleks see hoone vist vägagi noobel olnud, oletas Tom. (lk 86)
• Tom ei pidanud oma hotelli mingiks paleeks, aga itaallased nimetasid nii­suguseid tõesti palazzo'deks. See oli üle kahesaja aasta vanune range moega kahekorruseline hoone. Canale Grande poolse sissepääsuni võis sõita gondliga, lai kivitrepp laskus vette, rauduksed avati kaheksatollise võtmega ja rauduste taga olid tavalised uksed, mille avamiseks oli samuti vaja ilmatu suurt võtit. Harilikult kasutas Tom Viale San Spiridione poolset tagasihoidlikumat sisse­pääsu, kui ta just ei tahtnud külalistele muljet avaldada ja neid gondliga enda poole tuua. Tagauks, mis oli kõrge nagu ka hoonet tänavast eraldav kivimüür, viis aeda, mis oli küll veidi lohakile jäetud, aga ometi haljas. Seal olid kaks jändrikku oliivipuud ja lindude suplusvann, lai ja lame anum antiikse alasti kivipoisi käes. Just niisugune aed kuulus tüüpilise Venezia palee juurde, pisut käest lastud palee juurde, mis oleks hädasti restaureerimist vajanud, aga seda polnud lootagi. Ilu oli siiski hävimatu, see oli loodud enam kui kakssada aas­tat tagasi. Maja sisemus oli Tomi meelest üks õige poissmehekodu, vähemalt Venezia mõõdupuuga mõõtes: all malelauaruuduline marmorpõrand, üleval roosakasvalge marmorpõrand, mööbel, mis oli rohkem mööbliks moondunud cinquecento muusika moodi, mida esitasid oboed, grammofonid ja violas da gamba. Tom laskis teenijatel Annal ja Ugol, noorel itaallastest abielupaaril, kes olid ameeriklasi ennegi teeninud ja järelikult tegid Verise Mary ja créme de menthe frappe vahel vahet, poleerida nikerdatud riidekappe, kummuteid ja toole, kuni need otsekui elustusid ja heitsid säravtuhmi helki. Ainus enam-vähem moodne ruum oli vannituba. Tomi magamistoas oli gargantualike mõõtmetega voodi, laiem kui pikk. Tom ehtis toa antiigiärist ostetud Napoli vaadetega, mis olid pärit aastatest 1540 kuni umbes 1880. Ta oli maja nii suure hoolega sisustanud, nagu kavatseks sinna elama jäädagi. (lk 142-143)
  • Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007

• Oleme relvitud oma sõprade abivalmiduse ees, kes on Colombo ühes kõige suuremas ja esinduslikumas hotellis meile toad tellinud. Tunneme end halvasti selles praalivalt uhkes ja kõledas palees, mille inglased ehitasid pool sajandit tagasi. Tol ajal polnud see mitte ainult inglaste rikaste ärisõprade eluase, vaid ka seltskonnaelu keskus. Hotelli juurde kuuluvaid golfi- ja tenniseväljakuid kasutasid ka kõige suursugusemad klubid. Majas toimuvatel seltskondlikel üritustel said daamid näidata oma elegantseid õhtukleite ja kuulus hea tooni juurde juua siin vähemalt kella-viie-teed. Oldi täiesti omavahel, kui mitte arvestada saledaid singaleesi teenreid, keda ka muidugi ei, arvestatud. Milline väike inglise saareke keset troopikakuuma Colombot! Õhtupoolikul, kui kõige suurem keskpäevakuumus oli möödas, jalutasid daamid ja härrad Gall-Face-Espla-nade'il, või siis istusid daamid tõllas ja noormehed sõitsid ratsa. Tervitati, naeratati ja vesteldi kõigi seltskonna mängureeglite kohaselt. Näidati ennast ja vaadati teisi, mõlemast rõõmu tundes. Niipea kui päike oli loojunud, mindi koju, ja mitte ainult sellepärast, et laguunist tõusid üles moskiitoparved ja meelelahutuse ära rikkusid, vaid tuli end valmis seada dineeks — päeva viimaseks etenduseks. Midagi tollest ajast on hotelli avarates saalides säilinud veel tänapäevani. Õhkkond on jahe, sunnitud ja ebasõbralik, mis troopika südames võõrastust äratab. (lk 6-7)
• Sihvakate palmide otsas istuvad varesed. Neid kükitab ka rohul, ootavalt, luuravalt. Indias ja Tseilonil on vareseid niisama arvukalt nagu meil kodus varblasi. Nende kähisev kraa-kraa äratab meid juba varahommikul. Alles keskpäeval, kui kuum päike piinama hakkab, vaikib nende kisa. Nokad palavusest avali, hoiavad nad end suurte puude varju. Nad kuuluvad jäätmehävitajate hulka, kes topivad oma magudesse igasugust roiskuvat kraami. Nagu kõrgel majakatuste kohal tiirutavad harksabakullidki, toituvad nad jäänustest. Kui kohmakad, musta sulestikuga linnud oma jõulistel jalgadel üle muru astuvad, ei jää nende pilgu eest varjatuks külaliste ükski liigutus. Kui keegi korraks kõrvale pöörab, et kelnerit kutsuda, või ajalehe lugemisse süveneb, löövad nad tiivad valla, laskuvad valgele laudlinale ja näppavad, mis nokka jääb. Kui külastaja tahab seejärel oma röstitud saiale võid määrida, leiab ta tühjalt hõbenõult ainult isupeletavad raasud. Võib-olla kütsüb tä nüüd vihasena kelneri, kes vaid pilguga vareste pooie osutab, need on aga juba valmis järgmiseks varguseks. Lauanaabrite naeratuses ei puudu kahjurõõm, sest nad kõik on seda juba omal nahal tunda saanud ega hoiata nüüd ka uustulnukaid. See süütu nali on ainus asi, mida kalli hotelli külastajatele serveeritakse tasuta. (lk 7)
• Äratuskella me oma uhkes mereäärses hotellis ei vaja. Varsti pärast päikesetõusu algab vareste kraaksuv vada, mis kestab õhtuni ja vaikib ainult päeva kõige kuumematel tundidel. Kaks mustasulelist lärmitsejat on eriti jultunud. Nad laskuvad aknaraamile ja tervitavad meid kähiseva kraa-kraaga. Me ei liiguta end. Üks vares kergitab tiibu, hüppab aknalauale, paterdab tugevatel jalgadel üle laua otse suure kandekoti juurde, kust ta loodab leida midagi söödavat. Teine kutsumata külaline, kes, pea viltu, tähelepanelikult oma kaaslase aktsioone on jälginud, valmistub pikeeringuks ja hüppab koti käepidemele. Kostab paberi krabinat. Aga seal on ainult fototarbeid, mida isegi kõige näljasem vares kasutada ei saa. Veel paar tagajärjetut nokahaaret ja pettunud varas ronib kotipõhjast lauale tagasi. Ta pistab oma paksu noka veeklaasi, tõstab pea üles ja laseb joogil kurku voolata. Plaksutame käsi, mispeale linnud kärmesti akna juurde sibavad ja karedalt kraaksudes hüvasti jätavad, et mõnes teises hotellitoas õnne katsuda. Me oleme neid armastama hakanud, neid linde pidulikus mustas, kel aga on tänavapoiste kombed. (lk 20)
  • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973

• Plaza Hotel on nii peen, et kelner ei tee teist nägugi, ainult ninasõõrmed värahtavad, kui ta peab põlvili laskuma ja serveerima õhtusöögi vaibale.
  • Liv Ullmann, "Muutumine", tlk Anu Saluäär, Loomingu Raamatukogu 16-18/1986, lk 100

• Kivid leidsime Reykjaviki mererandadest ja kaldaveest. Midagi muud me sealt kaasa ei toonudki. Või siiski tõime: Gideon-Felagari piibli "Loftleidiri" hotellist.

"See, kes ärimehelt varastab, laenab Issandalt," kirjutas Pentti. Hotellipiiblid vehkis ta alati sisse.

Tõime kaasa ka kõige tähtsama: Pentti märkmevihikud täis luuletusi, millest sai ligi pool luulekogust "Ma vaatan üle Stalini pea välja".

• Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012, lk 113

Luule

Mitte viirastus, meeltepett,
ega ohver, hardusest hell –
vaid tohutusuur hotell
on mu õitsev skelett.

• Betti Alver, "* Mitte viirastus, meeltepett" kogus "Tolm ja tuli", lk 58