Õhtukleit

Lilla Cabot Perry, "Daam õhtukleidis" (1911)

Proosa

• Kodanik on väsinud ja vaevatud — peab naisega tülitsema. Eks kõik alanud sellest, et naine tahtis minna "Vanemuise" ballile. "Pääse 950 krooni," luges naine lehest, ja esitas kodanikule ultimaatumi: ka tema tahab kord elus vabariigi aastapäeva pühitseda, uhke õhtukleit seljas, ja abikaasal vähemasti frakk. Kodanik pakkus naisele kümme krooni, et ostku verivorsti, kamarasülti ja teisi rahvustoite, korraldagu kodupidu. Kui naine jonni ei jätnud, käskis kodanik naisel otsida kusagilt mõni frakis prominent, kes teda 950 krooni eest on nõus ballile kaasa võtma — kuigi tema isiklikult kahtlevat väga, kas niisugust naist keegi ka ilma rahata tahab.

Nüüd on kodanikul silm sinine ja hambaproteesid paranduses, ei saa sülti süüa ega midagi. Saab ainult teleri ees istuda ja isamaalisi üritusi vaadata, neid ei tohi kommenteerida ka mitte, sest vabariigi juubeliaastapäeva arvel ei tohi ometi nalja teha. (lk 15)

• Astrid Reinla, "Kodanik ähvardab kaaperdada", rmt: Astrid Reinla, "Kodanik on loll", 1994, lk 15–16

• Kella kaheksa ajal saabus kahehobusetõld mu suvila ette. Irina aitas mind tõlda ja seadis mu õhtukleidi sleppi. Alt laieneva kleidi sleppi elustas ererohelisest taftist maani ulatuvate otstega lehv. Muidu oli kleit lihtsa tegumoega, dekolteeritud ja ilma käisteta. Mul olid pikad valgest seemisnahast kindad, mis jätsid sõrmed paljaks. Õuedaamina tuli mul kanda ka asjakohaseid ehteid, nii olid mul kõrvus smaragdid ja kaelas emalt saadud smaragdkee. Juuksed olid üles kammitud ja laubal oli pärlite ning smaragdidega diadeem. Randme küljes rippus kleidikangast tehtud väike kotike mõnede pisiesemete tarvis.
  • Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996, lk 37

• See oli olnud uskumatu ja sümboolne päev meie perekonnale ja loodetavasti kogu riigile, ent see oli olnud ka omamoodi ultramaraton. Mul oli vaid viis minutit, et soojas vannivees liguneda ja taaskäivitada ennast järgneva jaoks. Pärastpoole võtsin paar suutäit praadi ja kartuleid, mille oli valmistanud Sam Kass. Lasin soengut värskendada ja meigi ümber teha ning seejärel libistasin selga elevandiluu värvi siidšifoonist kleidi, mille olin eelseisvaks õhtuks välja valinud ja mille oli spetsiaalselt minule valmistanud noor rõivadisainer nimega Jason Wu. Kleidil oli üks õlapael ja üle selle õmmeldud organza-kangast õrnad lilleõied, igaühe keskel pisikene kristall ning seelikuosa langes kaskaadidena külluslikult põrandale.

Olin oma senise elu jooksul vaid harva pikka õhtukleiti kandnud, kuid Jason Wu looming oli võimas väike ime, mis pani mind tundma pehme, kauni ja vabanenuna just siis, kui hakkasin arvama, et mul ei ole endast enam midagi näidata. Kleit taaselustas minu perekonna metamorfoosi, kogu selle väljavaate unenäolisuse, muundades mind kui mitte täiemõõduliseks ballisaali printsessiks, siis vähemalt naiseks, kes on suuteline ronima uuele tasandile. Ma olin nüüd FLOTUS - First Lady of the United States (Ameerika Ühendriikide esileedi) - Baracki POTUS-e (President of the United States) kõrval. Oli aeg tähistada.

• Michelle Obama, "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018, lk 309-310