Kinnas
Kindad on käekatted, mis kaitsevad käsi külma, määrdumise jm ebasoodsate tingimuste eest.
Rahvaluule
muudaMis tuled kinnas kiuslemaie
Vai tuled talluk taplemaie?
Kinnas viiässe kezäle,
Talluk viidi tapuaida,
Vana viisku vainuelle.
- "Mis tuled kinnas kiuslemaie?" Eesti rahvalaul, "Vana kannel" II, 9. osa
Proosa
muuda- "Andke mulle tema kinnas," ütles Beaumanoir. "See on," jätkas ta peent kudet ja saledaid sõrmi vaadates, "õrn ja habras pant nii surmlikuks otstarbeks. Näed sa, Rebekka, nagu sinu õhuke ja kerge sõrmkinnas meie raske teraskinda kõrval, niisama seisad sina ise oma asjaga tempelordu vastas, sest just meie ordu oled sa oma tegudega välja kutsunud."
- "Heitke mu süütus kaalule," vastas Rebekka, "ja mu siidkinnas kaalub teie raudkinda üles."
- Walter Scott, "Ivanhoe", 38. ptk, tlk A. H. Tammsaare
- Miski ei mõjuta daami väljanägemise elegantsi ja peenust rohkem kui õrnad käed, ja on hämmastav, kuivõrd suurel määral saab igaüks kohase hoole ja tähelepanuga neid parandada. Igal võimalusel tuleks kanda kindaid ja need peaksid kindlasti olema tallenahast. Siidkindad ja käpikud võivad olla küll kenad ja maitsekad, kuid ei täida kaugeltki sama eesmärki. Käsi tuleks korrapäraselt pesta leiges vees, kuna külm vesi muudab nad kõvaks ja paneb nad pragunema, kuum vesi aga ajab nad kortsu. Kõigi tindi jms plekid tuleks eemaldada otsekohe sidrunimahla ja soolaga; iga daami tualettlaual peaks olema selleks otstarbeks valmis pudel selle seguga. ("Tualett", 4. ptk, "Käed")
- Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846
- Edasi otsides leidis d'Artagnan lõpuks müüri äärest rebenenud naisekinda. Sealt, kus kinnas ei olnud vastu mudast maad puutunud, oli ta säravalt puhas. See oli üks neid lõhnastatud kindaid, mida armastajad nii meelsasti tõmbavad kaunilt naisekäelt.
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977, lk 229
- "Ehi sakslast mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen ja valge särk selga, pangu ta lakksaapad jalga, tõmmaku kas või kollased kindad kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu pagar või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi viiulipoognat."
- Ivan Gontšarov, "Oblomov", II jagu, 1. ptk, tlk A. H. Tammsaare
- Henry II kandis küünarnukkideni ulatuvaid kalliskividega kaunistatud kindaid ning tema jahikullikindale oli õmmeldud kaksteist rubiini ja viiskümmend kaks suurt orientpärlit.
- Oscar Wilde, "Dorian Gray portree", XI peatükk, tlk Krista Kaer, 2021, lk 143
- Võttes kindad käest, näib naine kohe avaldavat oma südamesaladuse, kuid ta ei avalda seda. (lk 21)
- Suur avastus sünnib päeval, kui vasaku käe kinnas sobib ka paremasse. (lk 25)
- Miski ei külmeta käsi rohkem kui teadmine, et oleme kindad koju jätnud. (lk 28)
- Datlites ulatab meile oma sulni ja kleepuva, kindast vabastatud käe loodus. (lk 47)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974
- Kinnas kui peenem ballitualeti atribuut ei tohtinud mitte puududa. Ja tingimata valge glassee ning ilmtingimata puhas. Igal rohinoorel jungel ja kehvemate vanemate tütrel polnud alati võimalik uusi kindaid osta, - siis puhastati neid enne balli bensiini ja ahastusega. /---/
- Kinnas naise käes mängis kaunistuse osa, mehe käes - kaitsevahendi rolli: daami valge või gaas- ning tüllkleidi piht nõudis säästlikku ümbervõtmist, et mingi higikäe jälg kleidile ei jääks. Daami selga kaitses särk, korsett, alustalje, siis kleit ning lõpuks kavaleri kinnas. Niisuguses lahases peitunes naise nahk ja niisugust pantsrit kandis ta selg. Sellest hoolimata armuti temasse, võeti ära ka, ja lapsi sündis ka rohkem maailma kui nüüdsel saunaõhkkonna tualettide ajastul. Kui keegi siis oleks kujutlenud, et mees võib panna oma palja kämbla otse naise alasti seljanahale, pealegi avalikus kohas ning isegi peosaalis, siis - jätkem parem lause lõpetamata...
- Artur Adson, "Väikelinna moosekant" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 263
- Teised kinnitavad, et Konradin, solvunud Montefeltro hoolimatusest, olevat saatnud talle oma kinda ja sellega uhke roomlase hoopis ära vihastanud. See legend on ilmsesti palju hiljem tekkinud, sest sel ajal ei tähendanud kinnas mitte kõrvakiilu, vaid tervituseks sirutatud kätt ja oli toojale tunnuseks, kelle poolt ta on saadetud. (lk 248-249)
- [Konradin:] Kui te aga tahate midagi mu heaks teha, siis hoolitsege selle eest, et mu viimne palve täitmist leiaks. Ja nimelt, et see kinnas mu tervitustega Aragoonia kuninga Pedro kätte viidaks." /---/ Samal ajal kui protonotar jätkas otsuse ettelugemist, tõmbus Guillaume ettevaatlikult tagasi ja kadus rahvahulka. Ta oli kohe tundnud, et kinnas ei olnud tühi, ja kui ta lähemalt järele vaatas, leidis ta sellest Staufenite sõrmuse kolme vapilõviga. (lk 261)
- Karl Ristikivi, "Põlev lipp", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961
- "Kallis," ütles noormees "l" tähte võimalikult pehmendades, "linnas ma ostan sulle kindad."
- "Jah?"
- "Siis läheme loomaaeda."
- "Jah!"
- "Siis sa viskad kinda lõvi ette."
- "Ei viska. Misjaoks ma viskan?" küsis tüdruk imestunult.
- "Mina, sinu rüütel, toon ta tagasi lõvi puurist ja panen su jalgade ette!"
- Tüdruk hakkas heledasti naerma. Noormees, kelle rüütellikkuses kaheldi, vaatas maha. Tüdruk küsis:
- "Mäletad, kuidas sa kolhoosis oina eest jooksid?"
- Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol", 1963, lk 17
- Sõrmkinnas teeskleb, nagu jätaks ta meile rohkesti valikuvõimalusi.
- Asta Põldmäe, gregeriiad, rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 117
Luule
muudaSeal ülalt, kus kaardub rõdukarniis,
õrn kinnas libiseb alla siis
ja liivale jääb – seda näeb igamees –
just kiskjate ees.
Ja pilges on sõnade toon ja tuum,
kui lausub preili Kunigund:
"Noh, rüütel Delorges, kui te arm on nii kuum,
nagu vannute mulle te iga tund,
eks tõstke mu kinnas siis üles sealt!"
Mees alla tõttabki kannapealt
ja miskiks ohtu ei hinda,
vaid otse koleda sõõri seest,
just kiskjate eest, julge käega ta tõstab kinda.
Ja kogu härraste imetlev summ
silmapilguks on hirmust tumm.
Siis ta kinda toob üles, ja terve hoov
teda kiidab täis kiha ja kaha,
ning tõeks on minemas rüütli soov,
sest nüüd, kus on täidetud armuproov,
tõrkuda kuum Kunigund ei taha.
Kuid kinnas lendab ta näkku seal:
"Te tänu, daam, ma ei ihka eal!"
Ja samas rüütel ta jätab maha.
- Friedrich Schiller, "Kinnas", tlk Jaan Kross, rmt: F. Schiller, "Ballaade" (1959), lk 22-23
Ylermi, ülbe'e isanda,
tundis põrmanda pudevat,
nägi leegi lõõtsatavat,
vedasi verise mõõga,
paiskas kindasa kivije,
ühes käega otsast löödu,
sadadeski veel sajatas:
"Enne see kirik pudeneb,
kui kukub kivista kinnas!
Enne müürid murdunevad,
kui sõrm seinasta mureneb.
- Eino Leino, "Ylermi", tlk August Annist
Saaniga sõitsin ma sohinal
külast läbi kiiruga;
ära mu kinnas siis kadus sääl,
läksin kinnast otsima.
Talusse sisse ma sammusin;
vastu tuli neiuke.
"Neiu, kas nägid üht kinnast maas?
Ütle mulle, hellake!"
"Ei ole näinud," ta kostis mull',
"tahan teistelt küsida."
Neiu mult häbendes ära läks,
pea tuli jälle ta.
"Külamees, keegi su kinnast ei näind,
palun võta vastu see!"
Kinda ma võtsin ja sõitsin säält,
sinna jätsin südame.
- Mihkel Veske, "Kadunud kinnas", rmt: "Kas tunned maad", 1996, lk 165-166
Nii abitult jahtus rind,
kuid mu sammud olid kerged.
Ja ma tõmbasin paremasse kätte
kinda vasakust käest.
- Anna Ahmatova, "Surm", tlk Doris Kareva
- Heiti Talvik, "Hommik" kogus "Kohtupäev" (1937)
Olen võimas, olen visa
valla ees ja vaarikus.
Võimsam on ehk jumal-isa
oma piksekaarikus.
Tema käes on hõlp ja tülin,
idulemmed linnastes,
aga oma kaera külin
kas või siidikinnastes
mina ise!
- Betti Alver, "Mina ise" (1942)
Maa oli märg ja metsad udus,
õde kambris kinnast kudus.
Kudus kinnast – kellele?
Väiksemale vellele,
udukarva hallist lõngast,
maakarva mustast lõngast,
viie vilka vardaga,
kümne kärme sõrmega.
- Kersti Merilaas, "Kindakiri" kogust "Kevadised koplid", 1966
Ära koo mu käpikuisse päikest,
külmi helbeid püüda siis ei saa.
Ära koo mu käpikuisse päikest,
lumepall võib peos sulada.
- Aino Saadik, tekst Tiit Lehto laulule "Ära koo mu käpikuisse päikest"
Näpukene, ära rutta,
kas siis veel ei ole tuttav
sulle oma tuba?
Kiirustada ma ei luba,
seniks, kui ma üks-kaks loen,
sina oma tuppa poe!
- Erika Esop, "Oma tuba", "Kümme keerusaia", 1982, lk 23
