Kurg

Kurgede all peetakse tavaliselt silmas valge-toonekurgi või sookurgi. Üldiselt on igasuguseid kurelisi aga hulga rohkem, kuid see eeldab ikkagi mõningasi ornitoloogiaalaseid teadmisi. Seega sageli seda vahet ei tehta ja eks nad ole ühed kured kõik.

Sookured Sagadi põldudel rändeks valmistumas

Maurice Hagemans (1852-1917), "Päikeseloojang kurgedega", s.d.

Louis Adolphe Tessier, "Katkestatud unelm" (1883)

Józef Chełmoński, "Toonekured" (1900)

Luule

Nüüd laine märjaks peksab kaldakivid.
liiv rannal enam kuivada ei saa.
Ja mere kohal kured läevad rivis,
on jälle sügis üle Eestimaa.
...
Kolmnurkses rivis kured läksid teele,
nüüd hetkeks pilvitu on taevakaar.
Ja särab päikest vahusele veele,
on kuldne sügis üle Eestimaa.

• Ilmi Kolla, "Sügisene tervitus", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 28

juba liiga valjusti jutlevad öösiti puud
kellel on teravad kõrvad see ei kuulegi muud
võõras puukeelne kõne mida nad näevad ja teavad
kuni lehed lähevad koos kurgede nurkliku reaga

• Katrin Väli, "*juba liiga valjusti jutlevad öösiti puud..." kogus "Eluase", 1978, lk 18

Proosa

• Siiski tegi tema, Juhan, tookord õieti, kui kandis oma kompsud künna ja kadus, just enne kasakate kohalejõudmist, vallakirjutaja aga, vääriti, jäi paigale ja hooples: "Tõmban särgigi rinna eest lahti, las lasevad, sunnikud!" Tõmbaski, ja sunnikud lasksid, ja jälle oli üks tubli mees vähem. Aga Juhan oli vastanud: "Ei hakka mina oma elunatukest neile väljapigistamiseks jätma, lähen sinna, kus ainult halli kurge näeb." Läkski. Hallide kurgede juures oli vaikne olla. Ta keetis libedast lutsukalast leent, ja vahel olid ööd juba nii vilud, et leem hangus süldiks. Magas küna põhjas heintel ja ei tundnud kääride kriginat peas, nagu seda oli paari viimase aasta kestel pahatihti juhtunud.
  • Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, lk 12-13

• Kuldne sügis...

Mitte kuidagi ei tahaks leht puu otsast kukkuda, suurest kurvastusest on ta otsekui verd täis valgunud ning kogu metsa verekarvaliseks värvinud.

Kurvalt nagiseb tamm, ka saar on talveune eel mõttesse vajunud, vahergi õhkab raskelt, ainult kollakasroheline käharpäine kaseke on koketselt esile tõstnud oma valge sihvaka kogu, nagu ootaks ta kohtamist Levitaniga või kutsuks Tšaikovskit sümfooniat looma.

Hilinenud kured joonestavad kõrgel taevas trigonomeetrilisi kujundeid ning küsivad kruuksudes:

"Kas kuuled, mu vend, mu seltsimees! Ära lendame!"

Kuldne sügis...

• Ostap Võšnja, "Jänes", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959, lk 35

• Ja alles õhtul, päikese punava loojangu aegu, kuulsime me seda. Ei, Hino ei ohanud. Aga see oli ometi midagi senikuulmatut. Vähemalt minu jaoks.

Need olid kured. Hallid sookured kusagil seal soolumbi pool ja nad olid meile küllalt lähedal. Alustas üks, siis lõid teised sekka. Öeldakse, et kurg pasundab. See pole õige. See on midagi heledamat, luikavat, see on trompetihäälne hüüdmine, peaaegu hull ja erutav oma kirglikkuses. "Kurrr-luu-uuh! Krrr-luu-uuhh!" Ja nii mitu korda.

Siis kured vaikisid, aga kaja jooksis üle järve, peegeldus tagasi lähematelt ja kaugematelt kallastelt ning metsaastangutelt järve kohal. See oli mitmekordne peegeldus. Ikka ja jälle, aina vaibuvamalt kurluutas kaja kuni kured tõstsid uuesti häält.

Nende luikamine oli peaaegu meeletu, näis mulle. Oleksin tahtnud nendega kaasa kisendada, aga polnud seesugust häält. Ei olnud häält, mille tuhandekordset kaja ma poleks häbenenud, kui see kaikunuks tagasi Hino tujukailt kaldailt.

"Kurrr-luu-uuh! Krrr-luu-uuhh!" hõikasid kured jälle. Ja kaja. Ja kaja. Ja kaja.

Päikeseloojang veretas üha punasemalt ning kured alustasid taas.

• Aime Maripuu, "Kuulata Hinot" kogust "Jäljed ümber järve", 1978, lk 4

Vanasõnad

• Kiivit toob kindatäie, koovit koormatäie, kurg kuhja lagedal.
• Kurg toob kevadel uued saapad.
• Mis kurel viga, kui herned nina all.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929