Hernes

taimeliik
(Ümber suunatud leheküljelt Herned)


Harilik hernes (Pisum sativum) köögivilja ja loomasöödana kasutatav üheaastane rohttaim liblikõieliste sugukonna herne perekonnast.

Jan Davidsz. de Heem, natüürmort lillebuketi ja hernestega (u 1645)
Carlton Alfred Smith, "Herneste lüdimine" (1892)
Anna Nordgren (1847-1916), "Tüdruk herneid puhastamas", s.d.
Anton Seder, "Hernes" (1890)
William Nicholson, "Vaikelu kausi ja hernekauntega" (1911)

Proosa

muuda


  • Isand Hernes, kes oli küla advokaat, oli vististi kogu aeg ukse taga luuramas, iga hetk valmis kutse peale ilmuma, sest ta kargas kusagilt välja nagu hernes kaunast. Iga kord, kui Tomat külla ilmus, kutsus ta ikka advokaadi, et oma õigust seaduseparagrahvidega maksma panna.
"Siin ma olen, kõrgeausus! Teie teenistuses," kogeles Hernes sügavasti kummardades ja hirmust rohetades.
Aga ta oli nii tilluke ja varmas, et ta kummardust keegi tähelegi ei pannud. Kartusest kasvatamatuna paista lõi isand Hernes kukerpalli ja siples nüüd jalgadega õhus.



  • "Se-seal sees on keegi," sosistas Jack. "Hernes sees on madu!" Piia kummardus vaatama. Vasaku herne seest piilus välja uudishimulik pea ja Piia hakkas naerma. "Herneuss! Nad ei tee midagi. Näe, võta uus kaun."
Jack piidles kahtlustavalt kauna ja tegi selle siis ettevaatlikult lahti. "Madu ei ole!" hüüdis ta ja naeratas laialt.
"Muidugi, ega siis igas kaunas ussi pole. Noh, maitse!" julgustas Piia.


  • [Kolmekuningapäevast:] Söödi erilist pirukat, mille sisse oli poetatud üks uba või hernes. Pereliige, kes juhtus oa või herne endale saama, kuulutati pidulikult oa- või hernekuningaks. Kui aga leidjaks oli naine, siis juhtis pidu oa- või hernekuninganna. Leitud uba tähistas idanemisaega ja õnnistust uue aasta andidele.


  • Kõige paremini maailmas tundsin neid kahte naist siin enda kõrval, peaaegu kõik mälestused mu elust põimuvad nende ja minu all kasvavatesse juurtesse ja meie peal olevatesse väätidesse. Olime hernepeenar. Eraldiseisvate õisikute vahel täitsid ruumi peened keerduvad köitraod, mis üksteise külge kleepusid. Häirivalt ja imeliselt.

Luule

muuda

Sappkollasena valvab aias kuu
kesk hernekaunu, kõrvitsaid ja kresse.
On kõrgus piirid kaotanud ning sesse
nüüd kohisedes voolab iga puu.

  • Kalju Kangur, "Augustiöine" (1984) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 109


Eemalt naeratavad õiesuine uba,
karged kapsad, peibutaja porgand.
Hernekada — kargu mulda torgand —
kuulutab, et kaunugi on juba.

  • Muia Veetamm, "Rohuaed tee veeres", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 46)


Oh mind, eblast eluvarblast,
sirgukest sasissulelist!
Keksind maha ma kevade,
sirtsund maha ma sügise,
tantsind talvegi tõsise.
...
Ikka näppan eluherneid,
korjan, kerjan kesvakesi
kas või kadula kojastki.

  • Muia Veetamm, "*Oh mind, eblast eluvarblast", rmt: "Tunamull'ne", 1992 (lk 4)


Draama

muuda
  • MINISTER: Need, kelle soontes voolab ehtne kuninglik veri, on ebatavaliselt õrna ja tundliku nahaga. Kui meie printsess on tõeline kuningatütar, siis tunneb ta hernetera läbi kõigi kahekümne nelja sulgmadratsi. Ta ei saa öö otsa sõba silmale ja homme kurdab ta seda minule. Kui ta aga magab, on asi halb. Selge?

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel