Pärn

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Läänepärn Saksamaal

Proosa

• See oli kõigest hernes, mis oli pudenenud Suve-Nisse auklikust kotist, aga Malinile tuli ette, et ta võiks võtta selle pärnaseemne asemele. Võib-olla laseb Jumal oma headuses see ainus kord ka herneterast pärnal sirguda. "Usu ja igatsusega läheb see korda," mõtles Malin.
• Malin pani oma käe puutüvele ja tundis korraga, kui raske oli pärnal üksinda elutuks jääda ja mitte heliseda. Ning siis tuli talle pähe, et kui ta saaks anda oma hinge surnud puule, voolaks väikestesse haljendavatesse lehtedesse ja väikestesse peentesse okstesse elu, siis hakkaks pärnapuu juubeldades helisema, nii et kõik ööbikud kuuleksid seda kõigis saludes ja metsades maa peal.
• Aga mind ennast siis enam ei ole, ilma hingeta ei saa keegi maa peal elada. Kuid ma ju elan siis pärnapuus, aegade lõpuni elan ma oma jahedas haljendavas majas ning ööbik laulab mulle kevadistel õhtutel ja öödel, see on nii tore.
  • Astrid Lindgren, "Heliseb mu pärnapuu, laulab minu ööbik", kogumikus "Päevanurme"

Luule

Ent konnegi tiip jummal vanna muudu
tüüd kimmä käega inemise rõõmuss,
et häitsep tä kui keset suvve lõhmus
nink esändäss om kõigele, mis luudu.

• Arthur Adson, "Mis jaoss" ajakirjas Ilo 1919 nr 1.

Kas mäletad, tol ööl, mil tume pärn
pea hullus oma kollakates õites,
neis lõhnas samapalju pisaraiks me härm
kui oli õnne nende võrkudes ja köites.

• Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334

Päikese väsinud pihud
silusid pärnade päid.
Härdad minekumõtted
ladvalehisse jäid.
/---/
Puude pikkade varjude
peale ei söanda sa astuda -
neil võib ju valus olla.
kui sa nende peal käid.

• Paul-Eerik Rummo, "Etüüd päikeseloojangul: park. Sügis" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 58

Päike kullerdab udus,
liiprid seisavad reas.
Juba on üksikud salgud
kollased pärnade seas.

• Katre Ligi, "Piki raudteed"

Hull mälestus, mind ära enam puutu!
Kõik, mis on möödas, tardub ega muutu.
Ma sumisesin vastu aknaruutu,
kui akna taga ära õitses pärn.

• Juhan Viiding, "*** Jääb liikumatult suvisesse sooja"