Usk on millessegi uskumine, veendumus millegi tõesuses napile või puuduvale tõendusmaterjalile vaatamata. Süstematiseeritud, organiseeritud ja maksustatud usku nimetatakse religiooniks.

ProosaRedigeeri

  • Maailma ja inimajaloo tõeliseks, ainsaks ja sügavaimaks teemaks, millele kõik teised on allutatud, jääb uskmatuse ja usu konflikt. Kõik ajajärgud, kus valitseb uskumine, mis vormis ta ka ei esineks, on hiilgavad, südantülendavad ja kaasaja ning järelpõlvede jaoks viljakad. Seevastu kõik ajajärgud, kus mis tahes kujuga uskmatus on haletsusväärse võidu saavutanud, kaovad järelpõlvede ees, kui nad ka silmapilgu peaksid suurustama oma näilise hiilgusega, sest kellelegi ei meeldi ennast piinata selle tunnetamisega, mis on viljatu.



  • "Kui te naerate ja ei usu," jätkas Aramis, "ei saa te midagi teada."
"Usume nagu muhameedlased ja oleme tummad nagu katafalk," vastas Athos. (lk 92)


  • Rahva usuga oli noil päevil imelik lugu. Teda materdati armutult, kui ta oli sihitud jumala poole, ja teda turgutati vahetpidamata, kui küsimuses oli mõni parteiprogramm, lipukiri või loosung. Kui asi puutus jumalasse, siis nõuti tõendusi ja seda mitte pühast kirjast, vaid midagi olulisemat, aga kui samal ajal räägiti oma politilisist unistusist, siis juhatati sind paremal korral tõendusena raamatute juurde, mida kõnelejad isegi polnud lugenud või mida nad lugedes vaevalt-vaevalt taipasid, halvemal korral aga pisteti kahtlejale mõni pisike brošüür pihku ning see pidi täitma käskude ja prohvetite aset.


  • Vanaema hingas aeglaselt välja.
"Tule ja istu siia, kus ma sind näen ka. See on kena ja kombekas. Ja olgu otsekohe öeldud, et mina ei karda sind põrmugi."
Pikk mustas rüüs kogu kõndis üle põranda ja istus käepärast seatud tünni otsa, vikatit seina najale toetades. Siis lükkas ta kapuutsi tagasi. Vanaema pani käed rinnale risti ja vahtis külalisele rahulikult otsa, vastates ta pilgule silmast silmakoopasse.
SEE ON MULJETAVALDAV.
"Mul on usku."
TÕESTI? MILLISESSE JUMALASSE NIMELT?
"Lihtsalt usku, tead. Üldiselt."
  • Terry Pratchett, "Maskeraad". Tõlkinud Triinu Pakk-Allmann. Varrak, 2005, lk 71


  • Tüüpiline eestlane vastab küsimusele, kas ta usub jumalat, üldiselt eitavalt, küsimusele, kas ta on usklik, üldiselt jaatavalt ning küsimusele, mida ta siis lõppkokkuvõttes usub, ei ole ta võimeline üldse midagi arukat vastama.


  • Igas tõsiusklikus kajastub kuidagi tema usu suurus ja kohutavus. Usk kui jõud teha head ja usk kui õigustus teha kurja.


  • Minu arvates ei hinda me iga kord seda teist voorust, mida me nii harva mainime nende kolme hulgast — usk, lootus ja armastus. Usku on meil olnud, ütleksin, isegi liiga palju — usk võib inimese muuta karmiks, kalgiks, lepitamatuks, usku saab kuritarvitada. Armastus on oluline, seda tunneme paratamatult oma südames. Kuid kui sageli unustame ära, et on olemas ka lootus, ja mõtleme lootusest haruharva? Liiga kergesti langeme meeleheitesse, oleme valmis ütlema: "Mis mõtet on üldse midagi teha?" Lootus on just see voorus, mida tänapäeval kõige rohkem tuleks viljelda. (lk 565)

Allikata tsitaadidRedigeeri

VanasõnadRedigeeri

  • Ega teist maksa enam uskuda kui silmaga näed.
  • Iga juttu ei või uskuda.
  • Kuidas maa, nõnda usk.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel