Usk

Usk on millessegi uskumine, veendumus millegi tõesuses napile või puuduvale tõendusmaterjalile vaatamata. Süstematiseeritud, organiseeritud ja maksustatud usku nimetatakse religiooniks.

Emma Gaggiotti Richards, "Usu allegooria" (1840ndad)

Proosa

• Maailma ja inimajaloo tõeliseks, ainsaks ja sügavaimaks teemaks, millele kõik teised on allutatud, jääb uskmatuse ja usu konflikt. Kõik ajajärgud, kus valitseb uskumine, mis vormis ta ka ei esineks, on hiilgavad, südantülendavad ja kaasaja ning järelpõlvede jaoks viljakad. Seevastu kõik ajajärgud, kus mis tahes kujuga uskmatus on haletsusväärse võidu saavutanud, kaovad järelpõlvede ees, kui nad ka silmapilgu peaksid suurustama oma näilise hiilgusega, sest kellelegi ei meeldi ennast piinata selle tunnetamisega, mis on viljatu.
  • Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme". Tõlkinud Mati Sirkel. LR 33/1974, lk 25

• "Kui te naerate ja ei usu," jätkas Aramis, "ei saa te midagi teada."

"Usume nagu muhameedlased ja oleme tummad nagu katafalk," vastas Athos.

• Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977, lk 92

• Kui üldse leidub usku, mis suudaks mägesid paigast nihutada, siis on see usk omaenese jõusse. (lk 7)
• Et lõpuks viib ju kõik välja usu juurde, tuleb meil tunnistada iga inimese õigust uskuda pigem seda, mida ta end ise uskuma paneb, mitte seda, mida teised teda uskuma panevad. (lk 32)
  • Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. LR nr 30 2007

• Rahva usuga oli noil päevil imelik lugu. Teda materdati armutult, kui ta oli sihitud jumala poole, ja teda turgutati vahetpidamata, kui küsimuses oli mõni parteiprogramm, lipukiri või loosung. Kui asi puutus jumalasse, siis nõuti tõendusi ja seda mitte pühast kirjast, vaid midagi olulisemat, aga kui samal ajal räägiti oma politilisist unistusist, siis juhatati sind paremal korral tõendusena raamatute juurde, mida kõnelejad isegi polnud lugenud või mida nad lugedes vaevalt-vaevalt taipasid, halvemal korral aga pisteti kahtlejale mõni pisike brošüür pihku ning see pidi täitma käskude ja prohvetite aset.
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" III, 31. peatükk

• Miss Maudie kohendas oma kunsthambaid. "Sa vist tead, et vana Radley kuulus jalapesijate baptistide hulka."

"Nii nagu teiegi, eks ole?"

"Minu osa ei ole nii ränk, mu laps. Ma olen lihtsalt baptist."

"Kas te kõik siis ei usugi jalapesemisse?"

"Usume. Kodus vannis. Aga meil ei saa olla kõigega ühist osasaamist..."

Nähtavasti otsustades, et mulle on kergem seletada lihtsat ristimistalitust kui osasaamist, ütles miss Maudie: "Jalapesijad usuvad, et igasugune lõbu on patt. Kas sa tead, et ühel laupäeval metsast tulles läksid nad siit mööda ja saatsid mu koos kõigi mu lilledega kuradile?"

"Ja lilled ka?"

"Jah, neiuke. Et need põleksid põrgus koos minuga. Nad leiavad, et ma veedan liiga palju aega jumala vabas looduses ja liiga vähe nelja seina vahel piiblit lugedes."

Minu usk kantslijutlustesse lõi kõikuma, kui ma kujutlesin, kuidas miss Maudie’t praetakse protestantlikes põrgutes. Tõsi küll, tal oli terav keel, ja heategevusest ta ei võtnud ka nii usinalt osa nagu miss Stephanie Crawford. Aga kui ükski mõistlik inimene ei võinud miss Stephanie peale kindel olla, siis miss Maudie’t usaldasime meie Jemiga kaunikesti. Ta ei olnud meie peale kunagi kaevanud, ei olnud meid alt vedanud, ei pistnud nina meie isiklikku elusse. Ta oli meie sõber. Mulle oli arusaamatu, kuidas nii arukas olevus võis elada igavese põrgupiina ohus.

"See ei ole õiglane, miss Maudie. Te olete kõige parem naisterahvas, keda ma tunnen."

Miss Maudie muigas. "Tänan, neiuke. Asi seisab selles, et jalapesijate arvates on naisterahvas juba loodudki patuseks. Nad võtavad piiblit täht-tähelt, saad aru."

• Lee Harper, "Tappa laulurästast". Tõlkinud Valda Raud, 1964, lk 53-54

• Minu arvates ei hinda me iga kord seda teist voorust, mida me nii harva mainime nende kolme hulgast — usk, lootus ja armastus. Usku on meil olnud, ütleksin, isegi liiga palju — usk võib inimese muuta karmiks, kalgiks, lepitamatuks, usku saab kuritarvitada. Armastus on oluline, seda tunneme paratamatult oma südames. Kuid kui sageli unustame ära, et on olemas ka lootus, ja mõtleme lootusest haruharva? Liiga kergesti langeme meeleheitesse, oleme valmis ütlema: "Mis mõtet on üldse midagi teha?" Lootus on just see voorus, mida tänapäeval kõige rohkem tuleks viljelda. (lk 565)
  • Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996

• Vanaema hingas aeglaselt välja.

"Tule ja istu siia, kus ma sind näen ka. See on kena ja kombekas. Ja olgu otsekohe öeldud, et mina ei karda sind põrmugi."

Pikk mustas rüüs kogu kõndis üle põranda ja istus käepärast seatud tünni otsa, vikatit seina najale toetades. Siis lükkas ta kapuutsi tagasi. Vanaema pani käed rinnale risti ja vahtis külalisele rahulikult otsa, vastates ta pilgule silmast silmakoopasse.

SEE ON MULJETAVALDAV.

"Mul on usku."

TÕESTI? MILLISESSE JUMALASSE NIMELT?

"Lihtsalt usku, tead. Üldiselt."

• Terry Pratchett, "Maskeraad". Tõlkinud Triinu Pakk-Allmann. Varrak, 2005, lk 71

• Tüüpiline eestlane vastab küsimusele, kas ta usub jumalat, üldiselt eitavalt, küsimusele, kas ta on usklik, üldiselt jaatavalt ning küsimusele, mida ta siis lõppkokkuvõttes usub, ei ole ta võimeline üldse midagi arukat vastama.
  • Valdur Mikita, "Lindvistika". Välgi metsad 2015, lk 161

• Igas tõsiusklikus kajastub kuidagi tema usu suurus ja kohutavus. Usk kui jõud teha head ja usk kui õigustus teha kurja.
  • Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 256

Luule

   Arg pole hing mu sees,
ei tuules-tormis värise mu rind:
   näen taeva sära ees
ja sama särav usk teeb julgeks mind.

• Emily Brontë, "Arg pole hing mu sees", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 182-183

Vanasõnad

• Ega teist maksa enam uskuda kui silmaga näed.
• Iga juttu ei või uskuda.
• Kuidas maa, nõnda usk.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929