ProosaRedigeeri

  • [M]inu arvates peab laps maast-madalast teadma, et teatrit teevad inimesed: näitlejad, lavastaja, kunstnik ja helilooja. Kui etendus haarab ja kõike muud unustama paneb, kui tegelastele kaasa elatakse, kui nende saatuse pärast kurvastatakse ja rõõmustatakse, siis jätab nähtu sügava jälje lapse tundemaailma, õpetab teda head ja halba mõistma, õiglust ja sõprust hindama ning rikastab last emotsionaalselt. Lavastuse vorm, selle kunstiline kujundus, nukud, värvid, valgustus, keele ilu ja muusika arendavad lapse esteetilist meelt. (lk 7)


  • Teater on omapärane nähtus. Tavamõistes mängitakse ühe lavastuse etendusi korduvalt, samas on see ülekirjutamine, sama asi on laiali laotunud, pole enam see üks ajahetk. Tegijate jaoks on lavastus etenduste seeria, suur ajaakende rida, pealtnäha sarnaste tunnustega elemendid. Teatriime loomulikult sünnib ühel hetkel ühes kohas, aga ka argikeskkond pakub teistmoodi kordumatuse teadvustamise hetki. Olen teinud sündmusi, mis toimuvad ainult ühe korra – nimetan seda polügoonteatriks. Teatraalses keskkonnas iga etendus muutub, aga siin ainult ühekordne sündmus ja ajaline element on rohkemgi tunda.
  • Piirid on ära proovitud ja ma umbes tean, kust maalt on võimalik midagi teha, teoreetilised ääremaad pakuvad kõigest teoreetilisi rõõme. Lõputult pole mõtet teatri piire laiendada, need jäävad liiga asjaks iseeneses. Polügoonteatri üritustega on mingi loogiline rida tekkinud, need on tervikuna üks suur etendus, üksikud aktsioonid järjestatud ajapaelal.