Helilooja

ProosaRedigeeri

LuuleRedigeeri

Johann Sebastian Bach
kahekümne lapse isa
tõusis sel hommikul aoaegu üles
kuigi oleks meelsasti võtnud veel unele lisa
Magusasti magas noorte Bachide neljakordne kvintett
Johann Sebastian haigutas täie suuga
ja mõtles murelikult et
täna tuleb kirjutada üks topeltfuuga
kroonprintsi homsete pidustuste jaoks
Läks siis kaevule ja pesi end et roidumus kaoks

Istus töölaua taha isemajandav komponist
viipas kohale nootide kaardiväe
(Need on alati ja kõikjal olemas
ning ei lõpe kunagi otsa)
ja andis kõigile käsud kätte
״Sina esimese oktaavi re lähed sel korral kõigepealt flööti
ja poed sealt kunstipäraselt läbi!"
״Oi kui hea! Ma olen sageli olnud flöödis
Seal on nii tore sahistada!"
״Aga sina la võta alt
ja kõdista teda kirglikult südame alt!"
"Ja sind fa matsutab täna fagott. Vott!"
Kõik jäid nõusse
Siis tegi kindral Bach nootide kaardiväele ranget rividrilli
Nad rivistusid nii ja naa
ja jälle naa ja nii
ja väga keeruliselt
ja isegi pea alaspidi
Paksud poolnoodid läksid päris higiseks kohe
...
Aga noodid mõtlesid re-minoorile
ja veelgi rohkem isemajandavale komponistile
״Kui hästi me temaga läbi saime..."
Ja suured poolnoodid valgusid pisaraid täis
just nagu silmad

  • Enn Vetemaa, "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92