Ülekaalulisus

(Ümber suunatud leheküljelt Paks)

ProosaRedigeeri

  • Jooksmist-sibamist oli tal palju, küll laste, küll loomade, küll kõige muu pärast, aga ometi muutus ta päev-päevalt ümaramaks ja see ümarus oli juba niisugune, mis enam väheneda ei tahtnud. Perenaisele see teadagi sobis, see lisas talle väärikust ning tõstis Tollimäe tähtsust. (lk 53)
    • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70


  • Marilena (endine Maria ja Lena) oleks esialgu peaaegu nälga surnud: ta elas kord jaamas, kord linnaaias, ta ei saanud enam tantsida ega elatist teenida, kes aga annab almust sihukesele paksmaole: kus te olete näinud rasvunud kerjust!
Sihuke kerjus peaks jalamaid kusagil üksildases paigas kaalus alla võtma, et mitte vaesuse kätte ära surra.
Tema võtakski alla, kinnitan teile.
Meie Marilena aga alla võtta ei saanud, isegi kui ta üldse poleks söönud: ja kõik oli nõia süü.
Paistab muide, et paljud täidlased inimesed on nõiutud: kuidas nad ka ei nälgiks, kaal tuleb ikka tagasi otsekui nõiaväel. (lk 118)


  • Kui ma vannist välja tulin, leidsin Danieli itsitades voodis lamamast. "Mul on sulle uus dieet välja pakkuda," ütles ta.
"Nii et sa siis ikkagi arvad, et ma olen paks."
"Okei, see on selline. Väga lihtne. Kõik, mis sul tuleb teha, on süüa ainult seda toitu, mille eest sa ei ole ise maksnud. Nii et dieedi alguses oled veidi pekine ja keegi ei kutsu sind välja. Siis kaotad pisut kaalust, muutud pikakoivaliseks ja võta-mind-puusaliseks ning sind hakatakse välja sööma kutsuma. Seejärel võtad mõne naela kaalus juurde, kutsed vähenevad ja sa hakkad jälle kaalust alla võtma."
"Daniel!" pahvatasin ma. "See on kõige kohutavam seksistlik, rasvasem ja küünilisem asi, mida ma iial olen kuulnud."
"Oh, ole nüüd, Bridge," ütles ta. "See on sinu mõtteviisi loogiline jätk. Ma räägin sulle pidevalt, et mitte keegi ei taha endale raagritsikalise koibi. Kõik tahavad tagumikku, millesse saab jalgratta püsti jätta ja mille peale saab õllekannu seisma panna."
Ma olin kahevahele kistud ühelt poolt jõhkrast kujutlusest minu tagumikku pargitud jalgrattast ja sellel balansseerivast õllekannust ning tigedusest Danieli lärmakalt provokatiivse seksismi üle, ent teisalt leidsin end äkki aru pidamas, kas tal võiks minu keha ja meeste vahelise suhte kontseptsiooni suhtes õigus olla ja kas ma sellisel juhul ei peaks kohe midagi maitsvat sööma ning mis see võiks olla. (lk 158-159)
  • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998


  • "See olen ainult mina, vabandust müra pärast," ähkis koer. "Mul on täna lihtsalt ainus vaba hetk. Mirjamit pole kodus."
"Mis sa seal teed?" uudistas Piia naabrit. Parun oli tavaliselt väga kuninglik, aga täna näis ta kuidagi räsitud olemisega. "Nad panid mu di-eedile, et ma kõhnemaks läheks," kostis Parun mornilt. "Loomaarst ütles Mirjamile, et ma olen üle-kaaluline. Aga see di-eet on üks õudne hädaorg. Ma olen kogu aeg kuri ... ja kõht koriseb." "Kas sa sellepärast teedki mürglit?" küsis Piia kaastundlikult. Tema meelest oli Parun täpselt parajas mõõdus – pehme ja vetruv, hea selga ronida ja kallistada. "Ma ei mürgelda, ma treenin!" solvus Parun. "Näiteks praegu tegin hüppeid – sada diivani peale ja sada maha."


LuuleRedigeeri

Siis tegi kindral Bach nootide kaardiväele ranget rividrilli
Nad rivistusid nii ja naa
ja jälle naa ja nii
ja väga keeruliselt
ja isegi pea alaspidi
Paksud poolnoodid läksid päris higiseks kohe

  • Enn Vetemaa, "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92