Piia Präänik kolib sisse
"Piia Präänik kolib sisse" on Eesti lastekirjaniku Kairi Looga 2015. aastal ilmunud teos, milles väike Piia kolib uude korterisse ja hakkab uusi sõpru otsima. Ja leiab – nii inimeste kui loomade seast. Kirjastus Tänapäev.[1][2][3]
- "Tere!" ütles Piia viisakalt ja proovis onklist mööduda. "Tšaumisteed?!" rõõmustas onkel ja liigutas paljaid varbaid. "Tšau ... ma tulin just lasteaiast," vastas Piia kõhklevalt. "Mis sa ise teed?"
.jpeg)
- "Niisama tšillin," kehitas onkel õlgu ja haukas purgist mett. "Ja zöön mesi. Mesi minu lemmik on!" (lk 30)
- "See olen ainult mina, vabandust müra pärast," ähkis koer. "Mul on täna lihtsalt ainus vaba hetk. Mirjamit pole kodus."
- "Mis sa seal teed?" uudistas Piia naabrit. Parun oli tavaliselt väga kuninglik, aga täna näis ta kuidagi räsitud olemisega. "Nad panid mu di-eedile, et ma kõhnemaks läheks," kostis Parun mornilt. "Loomaarst ütles Mirjamile, et ma olen üle-kaaluline. Aga see di-eet on üks õudne hädaorg. Ma olen kogu aeg kuri ... ja kõht koriseb." "Kas sa sellepärast teedki mürglit?" küsis Piia kaastundlikult. Tema meelest oli Parun täpselt parajas mõõdus – pehme ja vetruv, hea selga ronida ja kallistada. "Ma ei mürgelda, ma treenin!" solvus Parun. "Näiteks praegu tegin hüppeid – sada diivani peale ja sada maha. Telekas räägiti, et hüppamine on di-eedi vastu väga kasulik." Parun naeris võidukalt ja ta hambad särasid. (lk 36)
- Nähtamatutel öökullidel oli laagris kõvasti lööki. Kõik tahtsid neid patsutada ja Piia polnud kade. Ega öökull pole kutsikas, kes hammustab ja loike teeb. Nähtamatu öökull on suur haruldus. Piial oli väga vedanud. (lk 42)
- Piia ja isa pikutasid suvekodus murul. Ema oli Tartus tööreisil ja nemad olid vahelduseks täitsa omapäi. Elu isaga oli teistmoodi, aga tore.
- "Sel nädalal oleme toortoidulised," teatas isa kohe, kui ema auto silmapiirilt kadus. "Milleks meil need peenrad ja põõsad siin on! Õhtuti sööme vorste." (lk 43)
- "Se-seal sees on keegi," sosistas Jack. "Hernes sees on madu!" Piia kummardus vaatama. Vasaku herne seest piilus välja uudishimulik pea ja Piia hakkas naerma. "Herneuss! Nad ei tee midagi. Näe, võta uus kaun."
- Jack piidles kahtlustavalt kauna ja tegi selle siis ettevaatlikult lahti. "Madu ei ole!" hüüdis ta ja naeratas laialt.
- "Muidugi, ega siis igas kaunas ussi pole. Noh, maitse!" julgustas Piia. (lk 58)
- "Papikene, mõtle ikka veel järele," astus vanaema lähemale. "Talve tulles hakkab sul seal ju kole külm ja kuidas sa seal niiviisi üksi oled. Kes sulle süüa keedab ja ..." Vanaema murdis käsi.
- Vanaisa lõi neelatades pilgu maha. "Sina mind ju enam ei taha."
- "Tobu," sosistas vanaema ja kallistas meest. "Sa oled mulle kõige kallim! Ma ei saa lihtsalt nii, kui sa igal nädalal motikaga mu porgandipeenrasse kütad." Vanaisa noogutas, pea vanaema õlal, ja nuuskas ta varrukasse. "Ma enam ei tee," sosistas ta. (lk 61)
- Täna oli isa kord unejuttu lugeda ja Piia ootas põnevusega. Kui ema võttis alati pooleli oleva raamatu, siis isa puhul ei teadnud kunagi, mis tuleb. Vahel luges ta Piiale ajalehte, vahel spordiuudiseid või koosoleku kokkuvõtet. Kõige rohkem meeldisid Piiale kasutusjuhendid, sest seal õpetati alati, kuidas mitte elektrisokki saada. Piia unistas helendavast elektrisokist juba ammu ... Hea öösel vetsu minna, pole vaja tuld põlema pannagi! (lk 72)
- Septembris läks kooli kogu pere: Piia algkooli, ema keeltekooli ja isa puukooli istikute järele. Lisaks läks Parun koertekooli. Ta oli suvel nahka pistnud kolm noort õunapuud ja vajas isa sõnul õpetust oma ala parimatelt. (lk 75)
- Filmis näidati parajasti loodusvaateid, kui äkki kostis reetlik norin. Piia lõi pilgu üles ja ohkas. Isa norskas, suu lahti ja pooleldi näritud viiner peos.
- "Ära maga!" toksas ta isa. "Kohe tulevad leemuripojad!"
- Isa nõksatas ja avas silmad. "Ma ei maga," teatas ta solvunult. „Ma vaatan neid kinniste silmadega. Seda oskavad ainult eriti andekad täiskasvanud. Enne tuleb mitu aastat harjutada." (lk 82)