Jõulud on talvise pööripäeva paiku tähistatav püha. Tänapäeva läänekristlased peavad seda Jeesus Kristuse sünnipäevaks, aga idakristluses on see veidi hiljem ning vahel on ka läänekristluses jõulud hoopis ära keelatud. Kaubandusvõrk peab jõulusid seevastu suurepäraseks mõtteks, mis sai alguse Coca-Cola reklaamikampaaniast 20. sajandi algul.

Bernardo Daddi (1290–1348), "Jeesuse sünd", s.d.
Adolph Tidemand, "Norra jõulukombed" (1867)
Eloise Harriet Stannard, "Jõuluvaikelu" (1886)
Oskar Freiwirth-Lützow (1862–1925), "Jõulud üksinda", s.d.
Johannes Wilhjelm (1868-1938), "Jõuluõhtune interjöör kahe tüdrukuga", s.d.
Florine Stettheimer, "Jõulud" (1930ndad)

Jõuludega on seotud suur hulk kombeid, millest ainult väike osa on tegelikult kristlikud: jõulupuude ehtimine ja tuppatoomine, kingituste tegemine jõuluvana vahendusel või ilma selleta, eriliste jõuluteemaliste kunstiteoste nautimine (Charles Dickensi "Jõululugu", filmisarjad "Die Hard" ja "Üksinda kodus" jpm), jõulujumalateenistuse külastamine, liigsöömine jne.

FilmRedigeeri

  • Mõte valida aastast üks aeg, mil inimeste vastu kena olla, on rõve, kuna see sisuliselt kiidab heaks plaani olla kogu ülejäänud aasta vältel hädised kaabakad.
    • Dr. Gregory House telesarjas "Dr House", 4. hooaja 10. osa "It's a Wonderful Lie" (2008)


  • Eesti poisid, tulge üle! Saate kõhud täis ja jõuluks koju!
- Pane kinni oma plärakast!
  • Filmist "Inimesed sõdurisinelis" (1968)

ProosaRedigeeri

  • Kuigi uus aeg vanule jõulukommetele surmakella helistab, on neid siiski püsinud — mõned kogu maal tuttavad, teised ainult üksikus kolgas. Harjunud kombed taganevad visalt. Aeg nõuab ometi oma.
  • Jõulud ja jaanipäev on põhjamaa rahvaste suuremaid pühi; suurem neist kahest ometi esimene, juba sellegi pärast, et ta pühitsemine on palju pikem kui teisel. Soomlanegi tunnistab jõulu nii-ütelda pühade peremeheks, väites, "joulu jaloin juhlista". Jõul on meie päevil kristlik püha Õnnistegija sündimise mälestuseks, kuid ta iga ulatub kaugemale tagasi Kristuse sünniaastast; juba põhjamaa paganad pidasid jõulu enne veel, kui Kristus oli sündinud. Kristluse ajal sulatati paganlik jõul kokku kristliku jõuluga. Kristuse sünnipäev omandab paganate püha nime, aga mitte ainult nime, vaid ka palju, palju paganliku jõulupüha kombeid, mis säilinud meie päevini.
  • Varemal ajal arvati sagedasti, et jõulu olevat pühitsetud päikese auks. Niisuguse oletusega võib vaevalt leppida. Enne jõulu ja jõulu ajal on päike valitsuse nagu täiesti kaotanud, palju enam oleks nagu pimedus valitsuskepi oma kätte haaranud. Pigemini võiks jaanipäeva nimetada päikesepühaks. Suvise pööripäeva ajal, mis ju jaanipäevaga kokku langeb, rändab päike nagu kuningas kõrgel aujärjel, seistes oma võimu tipul; pimedus kaob valguse eest isegi öösi, eriti põhjamail, kus öö täiesti kaotanud oma iseloomu.


  • Jõululaupäeva soojus oli lapsepõlves nii suur, et ei märganudki, kui jalad külmetasid. Olen isegi jõuluheintel lamanud ja need polnud külmad, kuigi olid väljast toodud. See oli siis. Hiljem hakkab inimene rohkem märkama, mitte ainult seda, kas heinad on külmad või soojad, vaid ka seda, kas need on omad või võõrad. Hiljem on see läinud rohkem laenu tähe all. (Ma ei räägi vargusest - see lugu ei ole pihtimus.) Laenata üks kord aastas, ilma et oleks mingit väljavaadet selle tagasimaksmiseks, see veel kuidagi läheb. Aastaid ei ole igatahes nii palju kui on aastas päevi. Sellepärast tuleb teised õhtud enda varal läbi ajada.


  • Katrin seletab enesele range tõsidusega, et ta ei hooligi jõuludest, et tal on jõudu muuks tähtsamaks vaja kui selleks, et paari päeva teiste hulgast välja noppida ja säravamaks ehtida. Päevad on päevad — lähevad samuti mööda nagu kõik teisedki. Ta jätab jõulud sel aastal lihtsalt vahele. Nii mõtleb ja otsustab Katrin, aga varsti märkab ta, et tal pole palju kaasa rääkida: jõulud ei lase eneste üle otsustada, jõulud murravad lihtsalt sisse. Mingil seletamatul kombel vallutavad nad atmosfääri juba mõni aeg enne tähtaega. Omal vaiksel ja leebel viisil ilmuvad nad kõikjale. Kust, kuidas? Keegi ei tea. Igaüks vaid tunneb, nad on kohal. (lk 77)
  • Lapsest saadik mõtleb ta, et asjatult on loodud aastasse kaksteist kuud. Neli ta annaks ära, kui mitte jõulud ei oleks nende nelja kuu vahekohas. Kuhugi ümber paigutada ta neid ka ei mõistaks, kuigi talle selleks voli ja vabadus antaks. Nii lõpevad need mõtiskelud alati sellega, et tuleb leppida nende nelja kuuga, tuleb nad välja kannatada. Ja veebruar on neist viimane. (lk 86)


  • Ma vihkan jõule. Kõik on loodud peredele, armunutele, soojusele, tunnetele ja kingitustele mõeldes ning kui sul pole meessõpra ega raha, kui su ema käib tagaotsitava portugali kurjategijaga ja su sõbrad ei taha enam su sõbrad olla, siis tahaksid sa pahelise islamirežiimiga riiki emigreeruda, kus koheldakse vähemasti kõiki naisi ühiskonna heidikutena. Olgu mis on, mul ükskõik. Loen terve nädalavahetuse vaikselt raamatut ja kuulan klassikalist muusikat. Võib-olla loen "Näljutatud teed". (lk 286)
  • Siis tundsin tugevat kätt oma käsivarrel.
"Tule," ütles Mark Darcy.
"Mida?" küsisin ma.
"Ära ütle "mida", Bridget, ütle "kuidas, palun"," sisistas ema.
"Missis Jones," ütles Mark kindlalt. "Ma viin Bridgeti kaasa, et pühitseda seda, mis Jeesuslapse sünnipäevast on järele jäänud."
Tõmbasin sügavalt hinge ja haarasin pakutud käsivarrest.
"Häid jõule kõigile," ütlesin kauni naeratusega, "loodetavasti näeme kalkunikarri peol."
  • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998, lk 300


  • [Vürst Max:] Tulin Oberammergau kaudu, sest arvasin, et seal, kui üldse kuskil, tähistatakse Meie Issanda sündi tänumeelega. Peavad nad ju igal aastal müüma ja eksportima mitusada tuhat ruutjalga sõimestseene ja krutsifikse ja pühapilte, ja isegi nemad ei tohi päriselt unustada, milleks. Šveitsis on jõulud praegu täies hoos. Pariis on en fête, hakka või uskuma, nagu oleks Kristus prantslane olnud. Ja Londonis tunnevad muidu päris mõistlikud inimesed mõnu Dickensi laadis sentimentaalsusest ning teevad Fortnumi tühjaks pirukatest ja pudingist ja paukkompvekkidest ning kõikidest teistest rahvusliku orgia toodetest."
    • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999, lk 330-331


  • Lund sajab ka järgmisel päeval. Käin pastoraadis ja laenan lumelabida ning hiljem istume taas kirikuõpetaja köögis. Õpetaja jutustab oma esimesest ametikohast väikesel saarel, kuhu ta määrati ja kus ta ise pidi jõuluõhtul kirikuukse lumest vabaks rookima. Need on kõige hullemad jõulud, mis tal on tulnud läbi elada. Õhtusöögiks sõi ta makarone ja jäi siis teleri ette magama. Kui ta ärkas, oli tuli keskkütteahjus kustunud, ja ülejäänud öö tuli tal veeta sisselülitatud praeahju ees madratsil.
    • Helle Helle, "Maja ja kodu", tlk Juta Reiska, 2000, lk 32-33


  • Kohtumeedikud töötavad jõulude ajal ööpäevases vahetuses. Mitte ühelgi teisel ajal ei ole nii palju enesetappe ja koduvägivalda. Miski ei ässita taanlasi üles sedavõrd kui alkohol, kinginimekirjad, milleks raha ei jätku, ja kiivas kollektiivne nõue, et perekonnatunded uhkesse õide puhkeks, ja seda tingimata kohe täna õhtul.
    • Peter Høeg, "Susani efekt". Tõlkinud Eva Velsker. Tallinn: Eesti Raamat, 2016, lk 97–98


  • Jõulud on pyhad päevad, mil yks ajastaeg, yks elu on lõppemas ja algamas on uus. Päike on pesas ja päevad püsivad ühepikkused. Kuigi valgust on siis kõige vähem, on õhus õnne tõotavat kergust ja elevust. Toimub midagi erakordset – maa, loodus, pöörab ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole.
On tähtis aeg. Sellest, mida inimene nyyd teeb või tegemata jätab, sõltub tema ja ta majapidamise hea käekäik järgmisel aastal. Koju tulevad surnud omaste hinged ning neilgi on elavate õnnele suur mõju.


  • Brändistamise võimas trajektoor ilmutas end londonlastele 1997. aasta jõuluaja moraliteena. Alguses ei leidnud Regent Streeti selts piisavalt raha kustunud jõululaternate asendamiseks, mis tavaliselt olid sel ajal ikka tänavat ääristanud. Ilmus Yves Saint Laurent, kes pakkus suuremeelselt välja osalemist uute kaunistuste hankimises, kui laternatele paigutatakse ka tema logo. Kui aga laternaid üles hakati seadma, selgus, et YSL logod olid palju suuremad kui kokku lepitud. Igal sammul tuletasid 5,5-meetrised valgustatud sildid pooditõttajatele meelde, kes on nende jõulude seekordne maaletooja. Logod asendati lõpuks küll väiksematega, kuid õppetund oli antud: sponsori rollil, nagu ka reklaamil üldiselt, on omadus kasvada ja laieneda.
    • Naomi Klein, "No logo: sihikule on võetud brändihiiglased". Tõlkinud Marek Laane. Tänapäev, 2003, lk 47


  • Kui jõulude ajal räägitakse sellest umbes 2000 aastat tagasi aset leidnud sündmusest, tänu millele me siiani neid pühi peame, jäetakse tavaliselt tähelepanuta mainitud loo skandaalsemad aspektid. Ehk noore vallalise tüdruku Maarja ootamatu rasedus ning see, kuidas tema kihlatu Joosep hoolimata sellest, et laps tema oma polnud, naise siiski enda juurde võttis ja klatšihimuliste kohalike silme eest teise asulasse sünnitama viis.


  • [---] minu meelest tuleks üldrahvalikult esiplaanile seada just nimelt eesti rahva suurhetked. Praegu on nendeks ostmispühad jõulud ja õgimispüha jaanipäev.



  • ...oleks sügavalt ekslik arvata, et kõrged ateistlik-kommunistlikud riigiisad märkisid avalikult ära parteide komiteedes ja ministeeriumides detsembrikuise tähtpäeva, mis langes eestlaste ajaloolise paganliku kombetalitusega kokku, said Johannes Käbinilt või Karl Vainolt tähtpäevakohaseid kingitusi ning ütlesid salmi. Nemad olid kogu okupatsiooni ajal ikkagi Eestisse sissetunginute poolt kaasa toodud Ded Morozi ja Snegurotška kummardajad ning näitasid välja, et Euroopa kultuuririikidest üle võetud Jõulumehe ja Päkapikkude ülistamise teema on tundmatu.
  • Tippnomenklatuuril polnud muidugi erilisi probleeme jõulukinkide hankimisega. Kaubandusvõrk oma lahjasuses oli nende kontrolli all. Selle kaupmeeste jõulueelset nuumamist nagu tänapäeval polnud. Tundub, et nüüd on jõulude sisuline mõte taandunud teisele plaanile ning veduri osas on kaupmeeste poolt genereeritud ideoloogia, et jõulud on nende oma ja iga kodanik on lausa kohustatud oma säästud nende poolt pakutavate kaupade vastu vahetama. Sellele aitab tugevasti kaasa ka tänapäevane nomenklatuur, keda küll arvamusliidriteks kutsutakse.


  • Ma olen üks neist, kelle kohta saab öelda jõuluinimene. Mulle meeldivad jõululaulud ja mulle on alati meeldinud neid laulda. Võin vabalt minna suvel duši alla ja laulda lugu "White Christmas". Ei tea, kas olen täielik friik, aga mind väga tihti kummitavad teatud jõululaulud.

LuuleRedigeeri

Taevas särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmatises olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.
/---/
Tuli praksudes põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.
/---/
Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu!"
Säras täht üle pää, oli õhtu.

Ja ma kummardin käele, andsin suud.
Hõbehärmatises olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.


Astun vaikselt jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata.

Vihasäde hõõgub muretuhas
nördimusest kalk, hell valust meel:
ei saa mitte olla jõulupuhas
sellel valgel jõulupuhtal teel.
...
Äkki tunnen, et ka täna nende
pilgud tähtedesse tõstet, kust
kuulen vangipõlves õdede ja vende
valus-igatsevat tervitust.

See on meile ainus kahekõne,
särav märguand – oh, loe ja loe! –
tuhatsuine – ja kui oleks mõne
tähe helk veel hingeõhust soe!

Kahaneb me vahelt lumeväli:
tähtedest saand meile ühiskeel...
Nüüd kui oleksime üksijäli
sammumas üksteise poole teel.

Viivuks tummub ehk see: Millal? Millal?
mis teis üha tuikab sunnitööl,
ning me kohtume sel taevasillal
palgest palgesse sel jõuluööl.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel