Jõulupuu

David Jacob Jacobsen (1821-1871), "Jõulupuude müük", s.d.

Hans Andersen Brendekilde, "Jõulupuud toomas" (1885)

Knud Larsen, "Jõulupuu ehtimine" (1897)

C. Müller, "Jõulupuu" (1914)

Dora Wahlroos, "Jõulupuu" (1930)

Proosa

• "Kuusk!" lausus muumipapa ja klammerdus meeleheitlikult Kõõtsu karusnahkse krae külge. "Mida ometi tehakse kuusega?"

"Kuusk?" kordas Kõõts segadusse aetult. "Kuusk? Oo, mis hirmus! Ei, see on väljakannatamatu... see tuleb ju veel ehtida... kuidas ma küll jõuan?"

Nende sõnadega pillas ta oma pakid lumme, müts vajus talle nina peale ning ta pidi äärepealt närvilikkusest nutma puhkema. (lk 318)

• "Olge nüüd natuke aega vait, ma mõtlen," lausus muumipapa. "Kui kuusk tuleb ehtida nii ilusaks, kui veel saab, ei tule kõne alla enda peitmine kuuse sisse selle ohtliku asja eest, vaid hoopis hädaohu mõjutamine. Nüüd ma hakkan taipama, milles on küsimus."

Nad viisid kuuse otseteed aeda ja panid ta kindlalt lume sisse püsti. Kohe hakkasid nad puud ehtima kõigi ilusate asjadega, mis aga meelde tuli.

Nad kaunistasid kuuske suviste peenraääre konnakarpide ja Tuskliku pärlikeega. Nad võtsid elutoa laearmatuuri küljest kristallist ripatseid ja riputasid need okste külge, latva aga kinnitasid punase siidist roosi, mille muumipapa oli kinkinud Muumitrolli mammale.

Kõik kandsid kuuse juurde kokku kõige ilusamaid asju, mida nad ainult teadsid, et liigutada tundmatuid talvejõude.

Kui kuusk ehitud sai, tuli koduvana tädi uuesti oma tõukekelguga. Seekord sõitis ta vastassuunas ja tal oli veelgi suurem rutt kui eelmine kord.

"Vaata meie kuuske!" hüüdis Muumitroll.

"Hoidku küll," ütles koduvana tädi. "Aga te olete ju alati imelikud olnud. Ma pean nüüd minema... Tuleb veel jõulutoitu teha!" (lk 319)

• Väikemutukad istusid väljas, sõid, jõid ja tegid kingitusi lahti ning neil oli lõbusam kui kunagi varem. Lõpuks ronisid nad kuuse otsa ja kinnitasid põlevad küünlad okste külge.

"Aga kõige üleval peab ju olema täht," lausus väikemutuka onu.

"Arvad sa?" küsis mutukas ning silmitses mõtlikult muumimamma punast siidroosi. "On see vahe siis nii suur, kui aga mõte on õige?"

"Peaksime endale tähe ka muretsema," sosistas muumimamma. "Aga see on ju võimatu!"

Nad vaatasid üles taeva poole, mis oli kauge ja must, kuid otse uskumatult tähti täis, neid oli seal tuhat korda rohkem kui suvel. Ja kõige suurem täht rippus täpipealt nende kuuse tipu kohal. (lk 323-324)

• Tove Jansson, "Kuusk", tlk Vladimir Beekman, rmt: "Muumitroll", 1975

• Oli selline täiskõhu tunne ega olnud tahtmist midagi mõelda. Meeles mõlkus mõningaid pehmeid mõtteebemeid, need võisid julgelt kukkuda maha, kus oli ees juba palju samasuguseid. Tal oli siin sohval hea olla. Tal oli kadakas toas, see lõhnas seal nüüd üksipäini. Ta oli saanud jõulukaarte sugulastelt, keda ei olnud aastaid näinud. Ta oli saanud venna perelt kingitusi, need olid tema kõrval laual. Ta ei olnud siiski päris üksik. Ja oli juba kokku lepitud, et ta jääb ööseks siia. Ta magab sellel diivanil, kuusega ühes toas. Nad hingavad selle toa õhku, kuusk ja tema. Kuusk elab veel lühikest aega, siis hakkavad okkad pudenema, need pühitakse ära ja kurdetakse: küll sellelt puult alles pudeneb okkaid. Uusaasta ja kolmekuningapäeva vahel viiakse puu õue prügikasti kõrvale ja sealt ta siis kaob. Kuusk oli juure pealt maha raiutud, aga täna öösel ta veel elas ja jõi, jalale tuli vett juurde valada.
  • Eeva Tikka, "Tundruhunt", tlk Luule Sirp, 1981, lk 28-29

• Detsembris imporditakse Eestisse ligi 40% mandariinide aastasest kogusest, ehk ligi kolm kilogrammi elaniku kohta. Suureneb jõulukaupade, jõulupuude ja küünalde väljavedu Eestist. Kaupade jaemüük kasvab detsembris ligi viiendiku ning majutusasutustes peatub üks Vene turist kolme Soome turisti kohta.
  • Riina Kerner, "Statistiku pilk jõuludele" Statistikaameti blogi, 14. detsember 2012

• Vanasti oli lastel õigus kolmekuningapäeval jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa. Jõulu- ja näärikuused viidi toast välja. Vanemal ajal koguti linnades kuused kokku ja viidi metsa, hiljem põletati rituaalselt. (lk 149)
• Lapsepõlve-Võrumaal sai minu lapsepõlve-jõulukuuse ladvast pudrupöörüs (eesti keeli siis pudrumänd), hernekepp või pandi kuuserootsud kevadel peenardele lindude kaitseks, et nad seemneid või vast tärganud noori taimi nahka ei pistaks. (lk 150)
• 1990. aastatel oli minu juures tõeline kommuunielu, mis tähendas seda, et minu kodu oli toona ka minu lähemate üliõpilaste pelgupaik, tagala ja kooskäimiste koht. Kuusk toodi 20. detsembri paiku tuppa, peeti ugripidu, käis ugrivana, tõi ugrikinke ja siis läksid kõik pühadeks koju. Kui sess algas ja Tartus tagasi oldi, siis toimus minu juures kuusepõletamispüha. Igal juhul on mul valus vaadata, kui raagus kuused vedelevad prügikastide juures ja tuul neid siia-sinna keerutab. Jõulukuusk, pühadekuusk, tuleb 100% ära tarvitada, ta ei tohi vedelema jääda. (lk 150)
  • Marju Kõivupuu, "Meie pühad ja tähtpäevad", 2018

Luule

Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk — see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist "Püha öö" meil' kajas.

• Heiti Talvik, "Jõuluööl" kogust "Kohtupäev" (1937)

Ma olen kodus. Enam miskist muust
ei mõtle unne vajuv harras meel.
Ma uinun nagu varjat jõulupuust,
mis särab unelmaisse veel ja veel.

• Marie Under, "Nägemus", rmt: "Uneretk", 1968, lk 35

Ei oleks need pühad päris,
kui toredust tuppa ei toodaks,
kui küünlad ja kuusk poleks päris,
kui lapsed imet ei ootaks,
eks midagi ikka ju tooda.

• Hando Runnel, "Lehmad lõhki" kogus "Mõru ning mööduja" (LR 14/1976), lk 36