Roos

dekorariivtaim

Roosid on roosõieliste sugukonda kibuvitsa perekonda (Rosa) kuuluvad, looduslikult esinevatest kibuvitsaliikidest aretatud dekoratiivtaimed.

Ambrosius Bosschaert vanem, "Vaikelu roosidega klaasvaasis" (1619)
Margherita Caffi, "Roosid" (17. saj teine pool)
Alida Withoos, "Rosa mundi" (u 1700)
Ferdinand Georg Waldmüller. Roosid (1843)
Johan Laurentz Jensen, "Roosikorv"
Adelheid Dietrich, "Vaikelu roosidega" (1860)
Lilla Cabot Perry, "The Pink Rose"
Marie Nyl-Frosch, "Kollased roosid vaasis"
Adriana Johanna Haanen, "Roosikimp balustraadil"
E. G. Handel Lucas, "Roosid pastoraadist" (1878)
Cordelia Helen Angell,"Vaikelu roosidega" (1880)
Anthonore Christensen, "Roosipõõsas" (1884)
Marie Spartali Stillman, "Roosidest pärg" (1880)
Alice Brown Chittenden, "Roosid" (1885)
Anna Syberg, "Roosid"
Sara Henze, "Vaikelu roosidega"
Marie Beloux-Hodieux, "Roosikorv"
Elise Nees von Esenbeck, "Roosid vaasis"
E. Hariel, "Roosid" (u 1900)
Heal roosil mitu nime. "Madame A. Meilland" alias "Peace" alias "Gloria Dei"

PiibelRedigeeri

Ma kasvasin kõrgeks nagu palmipuu Een-Gedis
ja roosipõõsad Jeerikos,
nagu ilus õlipuu väljal.
Ma kasvasin kõrgeks nagu plataan.

ProosaRedigeeri

  • Siis nägi ta üht noormeest tulemas. Too tõi kimbu valgeid lilli; need puistas ta torni põrandale ning läks ära. Siis tuli teine ja tõi kimbu kannikesi; need puistas ta keset kirikut. Siis tuli veel üks ja tõi kimbu roose; need puistas ta ilusasti meie emanda (= Maria) altari ette. Siis tuli neljas ja tõi kimbu valgeid liiliaid ning puistas need koorile. Kui nad seda olid teinud, kummardasid nad kenasti ja läksid ära. Need noormehed olid nii õilsad ja kaunid vaadata, et kui kunagi mõnel inimesel ka suur piin oleks kehas, kaoks kogu tema piin, kui ta neid ainult näeks.
    • Mechthild Magdeburgist, Vaesest tüdrukust, Ristija Johannese missast, armulaualeibade muundumisest Talleks, inglite kaunidusest, pühakssaanud inimeste neljast liigist ja kuldsest pennist. Rmt: "Jumaluse voogav valgus", 2. raamat, IV. Tõlkinud Kalle Kasemaa. Tartu: Ilmamaa, 2015.


  • Te vaimustute kütkestavast mitmekesisusest, looduse ammendamatust rikkusest. Te ei nõua ju, et roos lõhnaks nagu kannike, aga miks tohib siis ülim rikkusvaim – eksisteerida ainult ühel kujul?
    • Karl Marx, "Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta" (1843; Vikerkaar, mai 2019, saksa keelest tõlkinud Pärt Lias)


  • "Soo, nüüd mine too mulle juukste tarbeks aeast kõige ilusam roosi õis, aga ära kellegile ütle, et ma woodist tõusnud olen. Ma tahan üksi olla.“
Kui roos toodud ja pähe pistetud oli, saatis Agnes tüdruku minema, keeras ukse lukku, tõukas akna lahti ja piilus eesriide wahelt wälja.


  • Seal paistab midagi kui valendavat, nagu tantsiks murueide tütred jälle ta ees, siis kui tuleks päris ilmsi kenam, ihaldatavam nendest ta poole, kui lehviks see imekogu kuristiku kaldal, vaataks ütlemata hellal sinisilmal ta peale ja pakuks talle õitsvat roosioksa... Ta tahab seda põlvili lastes vastu võtta ja hõisata, aga lilleandja nägu on kahvatu... tõsine, ja nagu kõlaks ta selja taga kaebava leina helin — — — — — —
Till, tall, till, tall!
See on mõisa kell. Ta äratab magajaid tööle.


  • Teeraja teisel serval oli aga kõrge laudadest piire ees ja lauad olid ka kõikide nende teeradade servas, mis viisid järjest sügavamale lillepuhmastesse. Kameeliate õied olid lahti, neid oli valgeid ja verevaid ja roosasid ja valgetriibulist, vahel välkumas läikivad lehed. Jasmiinipõõsaste valgete õiekobarate vahelt ei paistnud küll ühtki lehte. Roosid õitsesid — härrade väikesed valged nööpauguroosid, aga nii hullusti putukaid täis, et nina alla neid pista ei saanud, roosad roniroosid, mille all maas oli langenud kroonlehtedest sõõr, pikkade vartega kapsa moodi roosid, kääbusroosid, mis olid kogu aeg nuppus, roosad meelitavad kaunitarid, mis avanesid kurdhaaval, punased roosid, mis olid nii tumedad, et nende langevad kroonlehed paistsid mullaga ühte värvi, ja peened kreemikad roosid veel ka, millel olid sihvakad punased varred ja tulipunased lehed.
    • Katherine Mansfield, "Prelüüd" kogumikust "Tass teed", tlk Anne Lange, 2000, LR 11-13, lk 25-26


  • Roos on roos on roos on roos.




  • Ja nagu mingisuguse tundmata ülivõimu sunnil sammusin sinnapoole, mõttes hulk ilusasti korraldatud sõnu, kehas taltsutatud värin, rinnas peksev süda ja käes — poolpuhkenud punane roos. Ta ette seisma jäädes tahtsin oma suu lahti teha rääkimiseks, aga pääs ei leidunud taipu ega keelel sõnu, ainult silmad lõid niiskelt virvendama. Tummalt, kohmetuna sirutasin väriseva käega pikal varrel kiikuva roosi ta poole ja tummalt, nagu pakutudki, võttis ta roosi vastu, huultel nagu tardunud ehmatushüüe või võdisev naerujoon.


  • Inimene otsib küll tõde, teeskleb otsima, sest tema tahab, et teised usuksid tema tõeotsimist. Aga tõde on inimesele ometi nagu kuri kiskja või tuhandeokkaline roos.


  • Suur suutäis ajab suu lõhki ja iga lind võib laulda ainult nii, nagu talle nokk on kasvanud, ja kui keegi teine arvab, et ta teise eluteed võib roosidega ehtida, siis ei tohi ta pahaks panna, kui teda kästakse sülest maha heita takjad ja karuohakad ja kõrvenõgesed, enne kui ta läheneb sellele, kelle eluteed ta tahtis ehtida.


  • Oh, keerlesid juba uue laulu sõnad rätsepa peas: neiu, sa oled nagu päris roos nende puust nikerdatud rooside kõrval! Pärisroosil oli meistrile — meistrile, ütles ta, ja naeratas häbelikult — üks imelik palve. Tal olla tüütu kosilane, vanapoiss Tartu tagant. Ei andvat enam asu ega hingerahu see vanatüütus! Kas ei oleks nüüd meister nii vastutulelik ja teeks selle austaja peale ühe õige toreda ja tabava pilkelaulu? Muidugi olevat piinlik, et tema kui naisterahvas avaldab niisuguseid südameasju ühele võõrale meesterahvale, aga kuna meister olevat nii tõsine ja mõistlik inimene... Sellejuures vaatas ta meistrile otse silma sisse ja läbi silma otse südamesse, ja ta pilk oli nii puhas nagu allikavesi kase varjus. Meister hõõgus üleni — seekord mitte vihast, vimmast ja ägedusest, vaid neiu Roosist, Räisa tagakambrist ja õitsvatest toomedest. Ooh, muidugi saab Roosi-neiu selle laulu! Usaldatagu talle ainult, missugune meesterahvas see tüütu kosilane õieti on, ja siis... "Kõrget kasvu," sosistas Räisa roosilille-taoline peretütar, "mustaverd, mustade vurrudega, uhke ja kõrgi olemisega." (Seda ta ei öelnud, et kõneleb kurje jutte rikastest inimestest ja kipub neid pilkama.) Juhan tegigi laulu. Võib-olla oma elu kõige parema pilkelaulu. Mustast, maiast, karvasest puudlist, kes sörgib Räisa-Roosi kannul ja limpsab keelt — tühja tuult limpsab, sest neiu hell süda tuksub hoopis teisele, jah, hoopis kellelegi teisele... Vaene, maias puudel! Jah, vaene puudel... sest kaks nädalat pärast seda, kui meister oma laulu oli neiule üle andnud ja sooja käepigistuse osaliseks saanud, tänitas seda laulu juba terve vald, varsti terve kihelkond. "Ohohohoo ja ahahahahh-aa," ägati läbi valju, toore naeru, "kas olete te kunagi varem kuulnud, et üks rätsep võib olla koguni nii kerge, et teeb iseenese armutundmusest laulu?" Iseenese peale! Laul sai väga lauldavaks ja Roosi selle läbi väga tähtsaks, talle tuli kosja nahakaupmees linnast, venepoodidest, ja nende pulmaski veel lauldi seda laulu. Aga rätsepal oli tunne, nagu oleks see taevakarva siniste silmadega neiu löönud uued, teravad käärid tema südamesse, sügavale ja jäädavalt. (lk 11-12)


  • Rufinide aias oli kaks roosipõõsast, üks punaste, teine valgete õitega. See oli valge roosipõõsa juures, kus Malavolti oma jutu järgi härra Rinaldot ja proua Catarinat oli näinud seda vana mängu mängivat, kus võitja all ja kaotaja peal on. "See oli muidugi vooruslik proua Catarina, kes valis mängupaigaks valge roosipõõsa, sest et selle värv ta süütusega paremini sobib," täiendas Malavolti selle elegantse häbematusega, mis florentiinlastele omane. (lk 73)
  • Nagu iseenesest sattus ta kätte viimaselt saadud palveraamat ja kui ta selle avas, leidis ta raamatu lehtede vahelt sinna kunagi peidetud roosi. Näe imet, roosi punased õielehed olid valgeks kahvatanud, nagu oleksid raamatu sõnad nendelt patu hõõguva värvi võtnud. Üksteise järel laskis ta kerged, kuivanud lehed tuuletus vaikuses tornist alla libiseda jõe mustavaisse voogudesse, kuna ta ennast sundis raamatu sõnu lugema. /---/ Aga kui päike tõusis, oli ta südames kummaline rõõmutunne ja ta võttis uuesti kätte palveraamatu ja hakkas seda lehitsema, nagu otsiks ta sealt üht erilist lunastavat sõna.
Siis langes selle vahelt peaaegu mustaks tõmbunud punane roos ta jalgade ette. (lk 78-79)


  • [Louis de Touraine:] Kõige poeetilisem pilt, mis üldse on mõeldav, on mõõk roosides. Kas pole nii? Siin on ühendatud kõik, mis maailmas kaunistjõud ja õrnus, au ja armastus, mees ja naine. (lk 162)
    • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1966, lk 162


  • "Te teate vahest ka, et roos on Kristuse sümbol — juba vanast ajast peale?"
Pidin tunnistama, et ma tundsin ainult üht sümbolit ja see oli rist.
"Rist on surm — roos on elu. Need kuuluvad kokku. Ilma üheta ei oleks teist."
  • Karl Ristikivi, "Rooma päevik". Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1976, lk 147-148


  • See väike neljanurgeline muruplats, mida ümbritsevad kõrgele alusele poogitud roosipuud, ei paistagi mulle väike. See oli jälle omaette maailm. Kõige tähtsamad olid siin roosid. Närtsinud õied lõigati iga päev kääridega maha, teisi roose lõigati tuppa toomiseks ja pandi paljudesse väikestesse vaasidesse. Vanaema oli oma rooside üle üüratult uhke, olles veendunud, et nende suurus ja ilu oli kõik saavutatud "tänu ööpottidele, mu kallis. Magamistoa väetis — miski ei anna sellega võrrelda! Kellelgi teisel ei ole niisuguseid roose, nagu minul."
    • Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone, toimetanud ja luuletused tõlkinud Helve Võsamäe. Sinisukk, 1996, lk 41



  • Roosid on ühed vähesed taimed, mille õied näevad vaasis välja kaunimad kui kasvades. Saalis, suures vaasis, tulevad nende sügav värvus ja lõhn paremini esile kui väljas. Mis puutub täiesti lahti läinud roosiõitesse, siis nendes on midagi üsna labast, midagi madalat ja rämedat nagu kammimata peaga naises. Toas mõjuvad roosid müstiliselt ja suursuguselt.


  • Vähegi korralikul kiriklikul laulatusel pidid olema ka pruutneitsid, kõige vähem neli, kaks pruutpaari ees ja kaks taga. Uhkemates pulmades tõusis see arv kuni kaheteistkümneni. Pruutneitsidel pidid olema ühte värvi kleidid, oli lubatud ka roosad või helesinised. Kuid kandvama osa väljaminekuist oli sunnitud tegema peiupoiss. Tema pidi palkama "kaleši", sõitma oma neitsile järele ja muretsema talle lillekimbu, mis võis koosneda ainult valgetest või kreemivärvilistest roosidest, ümbritsetud pitsiäärelise paberimansetiga. (lk 66-67)


  • Ma lõin sõnaraamatu k-tähe kohalt lahti. Seal oli viis kuivatatud aedkannikest: kollane, sinakasmust, mahagonivärvi, lilla ja pärgamendikarva. Need olid lamedad, jäigad ja kuivad - niisama kanged nagu liblikatiivad, kuid palju hapramad. M-tähe alt leidsin metsporgandioksakese, mis oli laiaks litsutud ja nägi tillioksa moodi välja. R-i alt leidsin mitmesuguseid roose - punaseid roose, mis olid kummalegi leheküljele endakujulise jälje vajutanud, ja roosasid kibuvitsu.
"Mida sa teed?" küsis Lucille.
"Sõnaraamat on kuivatatud lilli täis," vastasin mina. "Vanaisa."
"Ta pani kuldkingad o-tähe alla. Ilmselt orhideed."

LuuleRedigeeri

Sa ära enam kurda tehtud pattu:
roos torgib, muda leidub lättevees
ning varjuga eks kuu ja päevgi kattu
ja tõuk või olla värskel pungal sees.

  • William Shakespeare, XXXV sonett. Tõlkinud Harald Rajamets. - William Shakespeare, "Sonetid". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 41


Oo, kuidas ilu ilusam näib veel,
kui truudus sulnilt ehtimas on seda!
Roos kaunis välja näeb, ent meie meel
ta lõhna pärast kaunimaks peab teda.
Ka orjavitsa õitel on ju puna
niisama õrn kui roosi lõhnav lõõsk,
tal okkad on, ta õõtsub vallatuna,
kui õisi paitab suve hingus rõõsk.
Ent väike on meil välimusest rõõm,
kui lill meid hõrgu hõnguga ei hurma,
ta närtsib unustuses. Roosi lõõm
saab aga lõhnaks pärast õite surma.

  • William Shakespeare, LIV sonett. Tõlkinud Harald Rajamets. - William Shakespeare, "Sonetid". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 61


Oo Roos, oled haige.
See uss, kelle kulgu
öös keegi ei märka
kesk vihuriulgu,
 
on leidnud su sängi
purpurpunase hurma
ja ta armastus sünge
toob sinule surma.


Kui ma alles noorel eal
mööda metsi suisa peal
lilli käisin otsimas,
ei mul olnud iial mahti
lasta oma silmavahti
enne käia vaatamas,
kas neil kauneil roosikestel
okkasi ka kasvas vartel!
Hiljem mõni silmapilk
tunnistas vast veretilk
kriimustatud sõrme viga!
Mälestuse armiga
jooksin koju rõõmuga:
Andku taevas, et mul iga
kauni roosikese okas
verd ja armu kannaks nokas!


Käes käsi samu teesid ikka käinud
me aias oleme keskpäevil neil,
kus roosid valged hõõgel õitsma läinud
ja lõhnad raskeks keetnud päikseleil.


Sund, mis rohelist süütenööri mööda kihutab õieks,
kihutab taga mu roheluspõlve; mis lõhkab puude
                                             juured,
hävitab minu.
Ja mina olen tumm ega saa ütelda kipras roosile,
et minugi noorust kõverdab seesama pakane palavik.

  • Dylan Thomas, "Sund, mis rohelist süütenööri mööda kihutab õieks". Tõlkinud Paul-Eerik Rummo, rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 126


Ma tean nüüd, et pärast me tantse ja käike,
meid lunastab valge ja punane roos,
et taevas on ligi, me taevas on väike —
nagu haldjad on muinasloos.

  • Rein Sepp, "... Vaikselt ja kiretult sügavas lumes", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2353


Roos pudeneb kui sajaks lund
mu rüppe, kes ma sama kaduv.
Peod, helbeid täis, veel õnnest põlevad
just nagu näeksin üha und.

Kui hea, et õitsta võind me mõlemad.

  • Minni Nurme, "Roos" (1958). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 709


Üht roosi ma näitusel nägin,
teist usku see pööras mind -
ta tuksles kui punane süda
ja kindlasti oli tal hing.

Ma olin vist lapselik lausa.

Hing habras ja hellasti hoitud
kui hubisev küünlaleek peos.
Küll südamevärinaid maksab,
kuldköiteid maksab see teos!

See roos mul meelest ei lähe.

  • Debora Vaarandi, "See hommik on aedniku päralt". Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 671-672


Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks.
Minu armas, mu naine, mu roos,
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.

  • Juhan Smuul, "Viimane laev". (Sõnarine. Eesti luule antoloogia. Koostanud Karl Muru. 3. köide, lk 90)


miski puudu jääb puudu jääb alati
vaateakendel portselanpoosid
kelle kurbus küll kelladeks valati
kelle külmusest jäätusid roosid
    
roosid lumiste akende ruutudes
läbi õhtute sulgpehme saju
miski puudu jääb teineteist puutudes
läbi teadvusetaguse taju

  • Doris Kareva, "Miski jääb lõpuni puudu" kogus "Päevapildid" (1978)


Tunnen mõõka, mis ei mõrva,
mille löök peab kosmost koos.
Tema teravus meid kaitseb,
tema serv on see, kus õitseb
puutumatu, muutumatu
ainsa vabaduse roos.


Täna jõudis kohale talve eelsalk -
Põhjala jäine hõng.
Tõi kaasa klaasist kirstukesed
viimseile roosidele.

VanasõnadRedigeeri

  • Mats linnas, roos rinnas (uhke kohta).
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel