Peiupoiss

ProosaRedigeeri

  • Aga preili Sokk käis ringi ja muutus järjest rõõmsamaks, mida enam ta pulmadele mõtles.
"Sina, Väikevend, hakkad peiupoisiks," lubas ta ja patsutas Väikevenda põsele. "Ma õmblen sulle musta sametülikonna, kujuta ette, kui armas sa siis oled!"
Väikevennal käis judin üle selja. Must sametülikond - selle peale naeravad Krister ja Gunilla ennast surnuks!
Kuid Karlsson ei naernud, tema sai vihaseks.
"Mina siis ei mängi, kui mina ka peiupoiss ei saa olla," teatas ta. "Ma tahan ka musta sametülikonda ja armas olla, muidu mina lihtsalt ei mängi!"
Nüüd oli naerujärg preili Soku käes.
"Jaa, sellest tuleksid küll vahvad pulmad, kui me sinu kirikusse sisse laseksime."
"Seda arvan mina ka," nõustus Karlsson õhinal. "Ma seisaksin oma mustas sametülikonnas sinu selja tagaja liigutaksin kogu aeg kõrvu ja laseksin vahetevahel aupauku, sest pulmade ajal peab saluuti tegema!"
Onu Julius oli kole õnnelik ja tahtis, et kõik oleksid rõõmsad, ta ütles, et Karlsson tohib muidugi ka tulla. Aga sellepeale teatas preili Sokk, et kui ta Karlssoni endale peiupoisiks saab, jätab ta parem abiellumise hoopis katki. (lk 427-428)