Vaateaken

Proosa

• Õhtupoolikul läksid nad koos välja; onu Asquer lonkas küll veidi, kuid oli väsimatu ja vandus iga vaateakna ees, kuna Lia, jälle nagu uimas, tundis kiusatust küsida neid toredusasjakesi, kalliskive ja lilli nähes, kas need uhked roosid ja nagu verepiiskadega ülepuistatud nelgid, kauge merena sädelevad mõõkliiliad ja konnakarbivärvi orhideed olid tõelised või tehislilled. Jah, kõik oli tõeline ja kõik näis fantastiline selles imedelinnas. Isegi väikeste ja kasutute asjade vaatamine valmistas lõbu.

"Tühine kraam," urises onu Asquer; kuid sellest hoolimata vaatas temagi kõike ja sõrmused ta poolhalvatud käe sõrmedes, mida ta hoidis valgel vestil, särginööbid, uurikett ja kepipide välkusid vaateakende vastuhelgis nagu naeratades vendadele, kes olid jäänud sametvoodikestesse.

Lia imestles, et nii palju inimesi jäi seisma, et vaadelda aukartlikult kõiki neid ülearuseid esemeid, mis olid pühadustena välja pandud; mõned vaatasid kaua ja mõtlikult siidpaelu või päevavarju, kotikest, kõrvarõngaid ja nende silmis säras pigemini hardus kui himurus. (lk 19)

• Grazia Deledda, "Lia ja mehed", tlk Meta Grünfeldt, 2. trükk, 1995

Luule

Siit üle meid jooksutab kiirustav päev:
hetke ehk kleepume vastu vitriine
kus risti on väänatud džemprite käed
ja kirjapood pleegitab siledaid riime.

• Milvi Seping, "Raekoja plats", kogus "Külmamailane" (1981), lk 16