Võhumõõk

(Ümber suunatud leheküljelt Mõõkliilia)

See artikkel räägib lillest; maiustuse kohta loe artiklist Iiriskomm.

Hermania Neergaardi (1799-1875) maalil õitseb kollane võhumõõk.
Marie Egner (1850-1940), "Iirised", s.d.
Julie Hamann, "Õitsvad iirised" (1897)
Maria Oakey Dewing, "Iirised" (1899)
Emma Mulvad, "Kollased ja sinised iirised" (1901)
Fanny Sundblad (1853-1918), "Iirised", s.d.
John Ferguson Weir (1841-1926), "Jaapani iiris, kuus sorti", s.d.
Norman Prescott-Davies, "Iris" (1906)
Georgette Meunier, "Lillekimp eksootilise linnuga" (u 1910)
Berthe Mouchel, "Lillekimp" (u 1910)
Frederick Judd Waugh, "Rum Row" (1922)
Freda Blois (1880-1943), "Iirised", s.d.

Võhumõõk ehk iiris (Iris L.) on taimede perekond võhumõõgaliste sugukonnast. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki: kollane võhumõõk (Iris pseudacorus) ja siberi võhumõõk (Iris sibirica), aedades kultiveeritakse paljusid iiriseliike ja Iris germanica sorte.


Proosa

muuda
  • Elutoa akna igas nurgas olid värvilisest klaasist ruudud. Üks sinine ja üks kollane. Kezia kummardus, et vaadata veel viimast korda väravaalust sinist muru siniste võhumõõkadega, ja siis kollast muru kollaste võhumõõkadega ja kollaste aialippidega. (lk 8)


  • Oma lapsepõlvekevadel jooksis Anselm rohelises aias. Üks lill ema lillede seas, mille nimi oli võhumõõk, meeldis poisile eriti. Ta hoidis põske vastu taime kõrgeid helerohelisi lehti, puudutas õrnalt sõrmedega nende teravaid tippe, nuusutas sügavalt suurt imeilusat õit ja vaatas kaua sellesse, õie kahvatusinisel keskrool paistsid kollaste karvanääpsukeste read, mille vahelt kulges särav tee õietuppe ja lille kaugesse saladusse. Seda õit armastas ta väga, silmitses kaua ta sisemust ning nägi kollaseid peeni karvakesi, kord kuningaaia kuldne hekina, kord puiesteena ilusate unelmapuudega, mida ei liiguta ükski tuul, ning nende vahel elavat klaasõrna ja soonilist mõistatuslikku teerada sügavusse, õis oli ebatavaliselt avali, kuldsete puude vaheline rada kadus sügavale saladuslikku kurku, mille kohal kummardus kuninglikult violetne võlv ja heitis nõrku nõiduslikke varje vaikse ootava ime üle. Anselm teadis, et see on lille suu, et sinises kurgus kollaste ilusate karvakeste taga elavad taime süda ja mõtted, et kena heledat klaassoonilist teed mööda käivad sisse-välja tema hing ja unistused.


  • Pärast kahte vastikut vihmakuud, mil tuul vahetpidamata ulus ja märatses, tuli kevad. Nüüd oli siin kaks merd, üks, mille sinised vood pekslesid vastu kallast, ja teine sisemaal — terved väljad lõhnavaid, säravsiniseid iiriseid, mis kõikusid väikeste lainetena tuule käes siia ja sinna. Nii kaugele kui silm ulatus oli kõik sinine.


  • Ja võhumõõga hale puudus, närtsinud õite mädanev ligasus, vast see just on meeldinud budistidele, sest ta alati meenutab inimesele ta oma kere naeruväärset saatust ning paneb mõtlema, kas see kunagi eluilmaski on võrreldav võhumõõga häilitud täpsuse ja kergusega? Kas inimese mõtted ja tunded kunagi lõhnavad nii hästi inimlikult, nagu kõik võhumõõgad, mistahes laadi, mistahes värvi — iirislikult?


  • Üks Tokyo tähtsatest shinto pühamutest on pühendatud keiser Meijile ja selle aedades on muu hulgas ka keiser Meiji kuulsad iiriseistandused. Kui neid õhust vaadelda, võiks aia rohelises orupõhjas näha nagu valget ja violetset jõge või nagu rohelusse maha laotatud lõtva lillavalget siidipaela. Need aiad kuulusid vürst Katile ja vürst Ii’le, läksid seejärel keiser Meiji valdusse ja on tänapäevani säilitanud omaaegse metsiku Mushashina tasandiku jooni.
Taimede all võib näha tervet hulka kraane ja drenaažitorusid, mis peavad hoidma mullas ühtlast niiskust. Enamik iiriseid on sügavat tumelillat värvi kolme kollase keelega — Põhjama orhidee —, kuid on ka punakaslillasid, üleni valgeid ning punakaslillade servade ja punaste keeltega valgeid iiriseid.
Lilledel on siidjas läige ja paksu siidi raskus ning jämedad, vett tulvil varred. Rohelised lehed kerkivad mustast mullast nagu odad. Istanduse kohal sumisevad mesilased ning aeg-ajalt laskuvad lilledele kollased liblikad ja beežrohelised vesikiilid.
Iiriseaia ühes nurgas on kaks roostes raudlaternat ning maikellukeste ja õitsvate sinikellukate vahel kükitab kivist boddhisattva, sõbralik, õnnelik väike Buddha.
"Seisvas“ ikebanastiilis luuakse tähelepanuväärseid iirisekompositsioone, kus üks lehekimp kerkib anumast üles nagu sirge roheline kiir. Lehed on siis lahutatud ja seatud uut moodi kompositsiooniks ning mõnele neist on antud kerge kumerus, tõmmates neid pöidla ja nimetissõrme vahelt läbi. Õis võib siis peituda sügaval all lehtede vahel ning sealt ainult vilksatada, sümboliseerideskevadet - tekitades abstraktsiooni, kokkuvõtte iirise kasvamisest looduses.
Iiriselehtede kimbud, mis tunduvad juba loomu poolest oma odaja vormiga sümboliseerivat taime ülespoole pürgimist, lahutatakse ja pannakse kokku hoopis uut moodi. Ja tõepoolest, see uusmoodustis meenutabki päikese poole viskuvat rohelist lehejuga, ja sügavale alla, lehtede vahele on peidetud vaid üks-kaks õit. Suvisesse ikebanasse lisatakse aga veel üks pikk, murtud rohukõrs — ja tõesti, see tugevdab muljet suveiirisest tema kasvujõu tipul.
  • Lena Jackson, "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, LR 24-25 2003, lk 41-42


  • Tiigi ääres peatas mind mingi imelik lõhn, natuke nagu higi- või ihulõhn, mis paistis tulevat heledate, mulle tundmatute lillede kogumikust. Lähemal vaatlusel ja sildi lugemisel osutusid need iiristeks (Iris aff. bucharica, pärit Sise-Aasiast). Tõepoolest, need lõhnasidki nii, korraga meeldivalt ja ebameeldivalt, sealjuures mitte kuigi tugevasti. Nende kroonlehtede värvus oli peaaegu valge, aga õrnalt sinakas, emakasuudme juurest oli alumine "huul" kaetud kollaste udemetega. Kokkuvõttes jätsid nad väga peene mulje ja tuletasid meelde seda vana Prantsuse kuninga lippu, mis oli teatavasti valge, kaunistatud kuldsete "liiliaõitega” (fleurs de lis, vanasti fleurs de lys), mis tegelikult on iiriseõied.


  • Me sõidame Jeffiga ära just umbes sel ajal, kui iirised aedades võimu pojengidele annavad. Seda dekoratsioonide vahetust olen alati mõnuga jälginud, kui iirised – moodsad, tumedad, asümmeetrilised, elegantsed – asenduvad taga-aedade kooritüdrukutega; sulgboades, tugevalt lõhnastatud puhvis pojengidega.

Draama

muuda
  • [Perdita:] Ja teie,

kel puutumata oksal alles haljas
on neiupõlv. — Proserpina, oh anna
neid lilli, mis sa Pluto kaarikult,
kui hirm sind haaras, lasksid langeda:
nartsisse, mis veel enne pääsulindu
on köitmas märtsituuli iluga;
või tuhme kannikesi, armsamaid
kui Juno silm või Cytherea hingus;
või kaameid nurmenukke, keda surm
viib enne abielu, kui nad pole
veel näinud Phoebust täies säras — haigus,
mis tüütab neide; või siis kirikakraid
ja keisrikroone, mitmeid liiliaid,
sealhulgas võhumõõku! Ah, neid pole,
et pärgi punuda ja puistata
mu kallis sõber üle!

  • William Shakespeare, "Talvemuinasjutt", IV vaatus, 3. stseen, tlk Georg Meri. Kogutud teosed, VII köide. Tallinn: Eesti Raamat 1975, lk 275


Luule

muuda

Purpursed olgu kõigil kaasas nelgid
või kahvatud;
oi kandke kokku valit veinjad helgid
kui armunud!
Las kirendada nurm ta pilgupiiris,
lõosilmesiras, tulilillekiiris
ja kullerkupes,
ent orvikutes
las koha saab ka üllas iiris.


Ah, ammuks oli see, kui alles iris
Mu akna poole hellitusi heitis
Ning lõhnadega ootvat tuba täitis,
Koorvalgena kuu helkide safiiris.


Elan kaasa suurt, tõelist muinasjuttu,
sina, inimese sädelev hiigellill,
hõbedane ja valge iiris, lennuk,
siniselt järvelt tõused sa
võimsalt kõrgele
päikeselise maailma kohale.
Oled unustanud oma juured,
oled unustanud oma varre,
on ainult õiekrooni imeväärne kihk:
kõrgemale!
Vaatlen su õiekuurmete vahelt maad,
olen õnnelikum armunust.
Taevas on ligidal.
Jumala silmad vaatavad inimese õit.


Meie läheme, võhumõõk käes -
lähme maailma võitma ära.
Vana jõesilla murenend mäes
vikerkaarelist leiame sära.
/---/
Teeleht õitseb ja puistavad puud
maanteeäärtele lehtkuIla sära.
Ja me linnade luitunud luud
võhumõõgaga võidame ära!

  • Leelo Tungal, "*** Meie läheme, võhumõõk käes" (1966) kogus "Täisminevik" (2007), lk 11


Üles
juurtest latva
alt õitest üles õitesse
kerkib sinine värv
üles
kuni päris ära
sinna suurde sinisesse
päris üleval päris kõrgel
kuhu
sa voolad sinine jõgi
silmade ees
läbi silmade
Iris
Iris sibirica

  • Jaan Kaplinski, "*** Iga kullerkupu", rmt: "Kirjutatud: valitud luuletused" (2000), lk 267


Kogu mu keha Su järgi.
    
Võhumõõk lõikav kaitset,
soolane leevendust.
Seda nii veidrat maitset
keegi ei leia sust.

  • Doris Kareva, "Juulikuu klaasvalgus" kogus "Salateadvus" (1983), lk 18


Nende kuivand iiriste järel
hing otsib toitu, kombateski
maa, tuule lõhnu. Keski
tiksub seal, kuulatab võbinal-värel.

  • Hasso Krull, "* Nende kuivanud iiriste järel" kogus "Pihlakate meri" (1988), lk 68


Vahune võhumõõk
sinu löök
on terav
mööda lehte
nagu ehte
poetad nire
oma kire

  • Reet Sool, "võhumõõk" kogus "Õrn Morpheus" (2007), lk 89


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel