Pojengid vaasis (Olga von der Pahlen, 1898)
Gunnar Gunnarsson Wennerberg, "Pojengid" (1898)
Henri Fantin-Latour, "Vaas pojenge" (1879)
Matilda Browne, "Pojengid" (1907)


ProosaRedigeeri

  • Francis oli peaaegu kolm aastat vana ning vaatas sügavale hunnitu punase pojengi südamesse. Ta oli väga iseteadlik (ehkki ta polnud veel harjunud mõtlema endast kui Francisest) ja ka pojeng oli omal moel väga iseteadlik, ja mõlemad uurisid teist oma väga erinevast minakesksusest pühaliku eneseusaldusega. Poisike noogutas pojengile ja paistis, nagu noogutaks pojeng vastu. Poisike oli puhas, korralik ja kena. Pojeng oli kõlvatu, lodev, nagu pojengid olema peavad, ja oma ilu kõrgpunktis. Hetk oli tähendusrikas, sest see oli Francise esimene teadlik kokkupuude iluga - iluga, millest pidi saama tema elu õndsus, piin ja kibedus -, aga peale Francise enda ja võib-olla ka pojengi ei teadnud sellest keegi, ja kui olekski teadnud, poleks hoolinud. Igat tundi täidavad hetked, mis on kellelegi tähendust tulvil. (lk 69)
  • Me sõidame Jeffiga ära just umbes sel ajal, kui iirised aedades võimu pojengidele annavad. Seda dekoratsioonide vahetust olen alati mõnuga jälginud, kui iirised – moodsad, tumedad, asümmeetrilised, elegantsed – asenduvad taga-aedade kooritüdrukutega; sulgboades, tugevalt lõhnastatud puhvis pojengidega.
  • Ema rohis maja pikiseina äärset lillepeenart ja tulepall - mis ei liikunud mitte "välgukiirusel", vaid täiesti jälgitava tempoga - keeras täisnurka tehes ümber majanurga just sinnapoole, kus Minni pojengide ja flokside vahele kummardus. Ma ei tea, kas ma karjatasin hoiatuseks, aga ema tõstis pea, märkas otse talle lähenevat keravälku, lasi sellel paremat jalga kõrgele tõstes oma jalge vahelt läbi lennata ja kummardus uuesti umbrohtu kitkuma. (lk 60-61)
    • Eeva Park, "Minu kuninglikud kaelkirjakud". Tallinn: Hea Lugu, 2018

LuuleRedigeeri

Lilled. Lillepeenar — see on nagu kuulata torupilli.
Peen must muld kämpunud teravaiks kamakaiks,
nagu oleks saabunud külm, mitte päike.
Seal on mitu rida lilli.
Esmalt kahvatud roospojengid, siis roosatavad pojengid,
siis jälle punased pojengid ja nende taga
massiivsed vihased pojengid, millest mõned on punased
ja mõned nii ägedad, et paistavad peaaegu mustad; nende taga
on madal kukekannusehekk, mille õrnad vabandavad õied
näivad kontrastis kahvatud, kuigi mõned, kirkad nagu taevas
nende kohal,
paistavad kaaslaste seast välja sillerdava ja kiitjana nagu tuvi
rind,
torupillid — nad on kisendavad ja on kurblikud.


Su valge kleit
ja punased pojengid
ja minu ülikond,
mis hästi hoidis viiki.

Nõrk kaselõhn
ning külmad ukselingid
pealinnas Tallinnas
ja mööda vabariiki.

 
Vikipeedias leidub artikkel