Pojeng (Paeonia) on ainus perekond pojengiliste (Paeoniaceae) sugukonnas. Looduslikult kasvavad pojengid Aasias, Lõuna-Euroopas ja Põhja-Ameerika lääneosas, mujale on nad suurte ahvatlevate õite tõttu jõudnud dekoratiivtaimedena.

Rosina Emmet Sherwood, "Pojengid" (1886)
Olga von der Pahlen, "Pojengid vaasis" (1898)
Gunnar Gunnarsson Wennerberg, "Pojengid" (1898)
Henri Fantin-Latour, "Vaas pojenge" (1879)
Matilda Browne, "Pojengid" (1907)
Berthe Mouchel, "Pojengid"
Anna Boudová Suchardová, "Pojengid"


ProosaRedigeeri

  • Francis oli peaaegu kolm aastat vana ning vaatas sügavale hunnitu punase pojengi südamesse. Ta oli väga iseteadlik (ehkki ta polnud veel harjunud mõtlema endast kui Francisest) ja ka pojeng oli omal moel väga iseteadlik, ja mõlemad uurisid teist oma väga erinevast minakesksusest pühaliku eneseusaldusega. Poisike noogutas pojengile ja paistis, nagu noogutaks pojeng vastu. Poisike oli puhas, korralik ja kena. Pojeng oli kõlvatu, lodev, nagu pojengid olema peavad, ja oma ilu kõrgpunktis. Hetk oli tähendusrikas, sest see oli Francise esimene teadlik kokkupuude iluga - iluga, millest pidi saama tema elu õndsus, piin ja kibedus -, aga peale Francise enda ja võib-olla ka pojengi ei teadnud sellest keegi, ja kui olekski teadnud, poleks hoolinud. Igat tundi täidavad hetked, mis on kellelegi tähendust tulvil. (lk 69)
  • Ma ei jätnud siiski lillenaiste käest ostmata neid punaseid pungas pojenge (pivoine) ja maikellukesi, mida olin enne ühel letil näinud. Mõlemad lilled kasvasid meil aias ja mul on üks pilt, kus ma seisan emaga pojengipõõsa ees, umbes kolmeaastane, hoian emal käest kinni ja olen küllaltki rahuloleva, õnneliku ning energilise näoga. Ema on noor ja õitsev, vaatab mind armastusega. Ma ise sellist lapsepõlve ja sellist ema ei mäleta. Aga pojenge ja piibelehti mäletan küll: nende õitsemise aeg, mis oli ühtlasi ihade ja unistuste kõrgpunkt, oli alati eriti piinav, see üksindus siis, see lõputu häbiväärne masturbeerimine. Sellestki on jäänud mingi õrn nostalgia.
  • Me sõidame Jeffiga ära just umbes sel ajal, kui iirised aedades võimu pojengidele annavad. Seda dekoratsioonide vahetust olen alati mõnuga jälginud, kui iirised – moodsad, tumedad, asümmeetrilised, elegantsed – asenduvad taga-aedade kooritüdrukutega; sulgboades, tugevalt lõhnastatud puhvis pojengidega.
  • Ema rohis maja pikiseina äärset lillepeenart ja tulepall - mis ei liikunud mitte "välgukiirusel", vaid täiesti jälgitava tempoga - keeras täisnurka tehes ümber majanurga just sinnapoole, kus Minni pojengide ja flokside vahele kummardus. Ma ei tea, kas ma karjatasin hoiatuseks, aga ema tõstis pea, märkas otse talle lähenevat keravälku, lasi sellel paremat jalga kõrgele tõstes oma jalge vahelt läbi lennata ja kummardus uuesti umbrohtu kitkuma. (lk 60-61)
    • Eeva Park, "Minu kuninglikud kaelkirjakud". Tallinn: Hea Lugu, 2018

LuuleRedigeeri

Lilled. Lillepeenar — see on nagu kuulata torupilli.
Peen must muld kämpunud teravaiks kamakaiks,
nagu oleks saabunud külm, mitte päike.
Seal on mitu rida lilli.
Esmalt kahvatud roospojengid, siis roosatavad pojengid,
siis jälle punased pojengid ja nende taga
massiivsed vihased pojengid, millest mõned on punased
ja mõned nii ägedad, et paistavad peaaegu mustad; nende taga
on madal kukekannusehekk, mille õrnad vabandavad õied
näivad kontrastis kahvatud, kuigi mõned, kirkad nagu taevas
nende kohal,
paistavad kaaslaste seast välja sillerdava ja kiitjana nagu tuvi
rind,
torupillid — nad on kisendavad ja on kurblikud.


Oli üks aednik,
kes ootas imet
lilledest, mida kasvatas.
Omaenese käega ta kastis
kollaseid kullerkuppe ja säravalt siniseid stsillasid,
elusvalgete tulpide päid
õunapuualuste hämaras.
Ometi puhkes poolsalaja
rohtunud põõsas
pojeng.
Pilvini tõusis ja varjutas taeva
ühel heitlikul hetkel,
kui kedagi nägemas polnud.

  • Leelo Tungal, "*** Oli üks aednik" (1965) kogus "Täisminevik" (2007), lk 22


Mahajäetud aia
suurte lehtede varjus
elab kuu -
valge pojeng.

  • Viivi Luik, "Kollaste õhtute poole" 5. Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 141


Su valge kleit
ja punased pojengid
ja minu ülikond,
mis hästi hoidis viiki.

Nõrk kaselõhn
ning külmad ukselingid
pealinnas Tallinnas
ja mööda vabariiki.


peidan oma näo
suurde pojengiõide
kui vihm saab läbi


/---/
Om jumalidõ lille lill pujeng,
ku küläst lännü viimne rong,
kõik ärä kutsnu laivu gong,
õks vohas aknõ all pujeng.
Sis visn´averrev kohevil pujeng
om liblikprintsile ku lõhnav säng,
sääl käümäh putukidõ armumäng
ja tõõnõkõrd om lõpuh väiku äng.
Om jumalidõ lille lill pujeng

Noq häitsmeq pilnu valgõkõ pujeng,
õs kuigi tunnõq ärä ütsik yang,
õt midä uutsõ tõõnõ ütsik ying,
a koolõs ilm, ku otsa lõpõs mäng.
Om jumalidõ lille lill pujeng.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel