Kõlvatus


ProosaRedigeeri

  • Francis oli peaaegu kolm aastat vana ning vaatas sügavale hunnitu punase pojengi südamesse. Ta oli väga iseteadlik (ehkki ta polnud veel harjunud mõtlema endast kui Francisest) ja ka pojeng oli omal moel väga iseteadlik, ja mõlemad uurisid teist oma väga erinevast minakesksusest pühaliku eneseusaldusega. Poisike noogutas pojengile ja paistis, nagu noogutaks pojeng vastu. Poisike oli puhas, korralik ja kena. Pojeng oli kõlvatu, lodev, nagu pojengid olema peavad, ja oma ilu kõrgpunktis. Hetk oli tähendusrikas, sest see oli Francise esimene teadlik kokkupuude iluga - iluga, millest pidi saama tema elu õndsus, piin ja kibedus -, aga peale Francise enda ja võib-olla ka pojengi ei teadnud sellest keegi, ja kui olekski teadnud, poleks hoolinud. Igat tundi täidavad hetked, mis on kellelegi tähendust tulvil. (lk 69)


  • Avalikku tähelepanu äratas peamiselt kõlvatuks tunnistatud kirjanduse keelamine. Näiteks korjati raamatupoodidest ära 1923. aastal Narva kirjastuses Vironia üllitatud väike luuleraamat "27", mille autor Jaan Kurn varjus kirjanikunime Ralf Rond taha. Kurn ja kirjastaja Leonhard Lasimer anti kohtu alla. Kohtu poolt värvatud kirjanduslikud eksperdid eesotsas Friedebert Tuglasega leidsid: "Lugeja maitset võivad haavata ainult üksikud naturalistlikud laused. Kuid samasuguseid leiame nii maailma kui ka eesti vanemas ja uuemas kirjanduses." Sellele vaatamata trahviti nii autorit kui ka kirjastajat ja raamatu kättesaadud eksemplarid hävitati - põletati Narva postkontori ahjus ära.
1930. aastatel keelati samal põhjusel mitu kirjastuse Loodus väljaannet: Austria kirjaniku Vicki Baumi romaan "Elu võõraslaps" (1934), Looduse romaanivõistluse tööde katkendite kogumik "Suletud ümbrik" (1934) ja rumeenia kirjaniku Panaït Istrati romaan "Onu Angel" (1935). (lk 27)