Lillepott

Rosalia Amon, "Neiu lillepotiga" (1849)

Jessica Hayllar, "Päikseline nurk" (1909)

Luule

majal pole enam katust
ja koerad jooksevad tubadest tubadesse
higised lillepotid vanade
fotode vahel ja sammal

• Jim Ollinovski, "*majal pole enam katust", lk 15, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009

Proosa

• Ja ka teie, kellel pole peenrajagugi oma maad kogu maailmaruumis, võite sel sügisesel ajal kummardada [[loodus9]t, ja nimelt sel viisil, et panete lillepottidesse hüatsindi- ja tulbisibulaid, et nad teil talve jooksul võiksid kas ära külmuda või õitsema hakata. Seda tehakse järgmiselt: te ostate sobivaid sibulaid ja lähimast aiandist kotitäie head kompostmulda; seejärel otsite keldrist ja pööningult üles kõik vanad lillepotid ja panete igaühesse sibula. Lõpuks märkate, et teil on mõned sibulad üle jäänud, kuid ühtegi potti enam pole. Ja te ostate potte juurde, misjärel näete, et teil pole enam ainsatki sibulat, see-eest aga on potte ja mulda üle. Nüüd ostate te veel mõned sibulad, aga kuna teil jääb mullast puudu, ostate uue kotitäie kompostmulda. Siis jääb teil jälle mulda üle, mida te muidugi ei taha minema visata, ja te ostate meelsamini jälle mõningad potid ja pisut sibulaid juurde. Niiviisi käib see asi edasi, kuni perekonnaliikmed tõstavad mässu. Siis te panete aknad, lauad, kapipealsed, puhveti, keldri ja pööningu potte täis ja lähete meelekindlalt saabuvale talvele vastu.
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 107-108

• Kinnise aknapoole ees aknalaual seisis tagasihoidlik savipotiga pelargoonium. Kalle tõusis ettevaatlikult jalule ja...

Ühe silmapilgu kestel uskus ta, et tegemist on maavärinaga või mõne muu loodusõnnetusega, mis põhjustab seda jubedat mürinat. Aga see oli kõigest vilets lillepott!

Kalle seisis liikumatult akna juures, selg onu Einari voodi poole. "Ma suren!" mõtles ta. "Ükskõik, hullemat enam olla ei saa!" Viimase kui ihurakuga kuulis, tundis ja mõistis ta, et onu Einar oli ärganud. Ja see polnud ka mingi ime, sest lillepott oli tekitanud sellist mürinat, nagu oleks kukkunud kildudeks terve lillekauplus.

• Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Blomkvist". Tõlkinud Vladimir Beekman. Rmt: "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist". Sinisukk. 2009, lk 61-62

• Pole midagi, mis suudaks meid rabada ja vankuma panna, meid, kes me oleme nii tugevad ja sirged, nii hästi istutatud... Me oleme kasvanud keset lillherneid, geraaniumi- ja mimoosipotte, keset lillelist perkalit, valget kretongi, vanu ustavaid teenijaid, headusest säravate nägudega köögitüdrukuid ja pitstanudega vanaemasid, kes andsid munast koorunud tibukestele nokatäie veini...
  • Nathalie Sarraute, "Kas te kuulete neid?", tlk Ott Ojamaa, Loomingu Raamatukogu, 18-19/1973, lk 7