Lillhernes

Lillhernes (Lathyrus odoratus) on Vahemere-äärset päritolu üheaastane ilutaim seaherne (Lathyrus) perekonnast, liblikõieliste (Fabaceae) sugukonnast.

Anna Munthe-Norstedt, "Vaikelu lillhernestega" (1907)
Beatrice Emma Parsons, "Lillherned" (1922)

LuuleRedigeeri

Eksind lillehernes plangu vahelt
pistis välja valkjasroosa suu.
Nagu noore suve hingus mahe
mängis väriheintes õhtutuul.

  • Helvi Jürisson, "Eks?" (1956). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 882


Igalt teelt ja rajalt voorib
rahvamaja poole noori
tantsuõhtuks lõbusaks.
...
Tüdrukud kui lilleherned reas
on pikal pingil,
muusika neil kihab peas
ja kõpsub kingi.

  • Heljo Mänd, "Suveõhtul", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 38-39


Tee tõmbab tassi uduseks.
Sõber vaatab läbi akna, pilk
kukub, lilleherneste keskele. — Möödund
aastal oli kimp lillherneid.

  • Hasso Krull, "Justnagu veidi" II kogus "Pihlakate meri" (1988), lk 27

ProosaRedigeeri

  • Pole midagi, mis suudaks meid rabada ja vankuma panna, meid, kes me oleme nii tugevad ja sirged, nii hästi istutatud... Me oleme kasvanud keset lillherneid, geraaniumi- ja mimoosipotte, keset lillelist perkalit, valget kretongi, vanu ustavaid teenijaid, headusest säravate nägudega köögitüdrukuid ja pitstanudega vanaemasid, kes andsid munast koorunud tibukestele nokatäie veini...


  • Eleanor ütles, et ma pean lillhernestele peenra hästi varakult valmis kaevama ja täitma selle ükskõik millega, mis kätte jääb. Tema sõnul on lillherned kõigesööjad. Loodan, et neile meeldivad vaibaebemed, juuksed ja Sääriku-vana karvad.
    • Phyllida Law, "Märkmed minu ämmale". Tõlkinud Tiina Tarik. Argo, 2022, lk 22