Ööliblikas

Luule

Vale ju! Vale laulda valu. Kole kannatust kiita. Küsige
liblika käest. Küsige ööliblika käest, kes täiel jõul lõk-
kesse lendab: lähed sa, pimehull, lõppu otsima? miks
sind see palavalu tõmbab? — Mis lõppu, mis valu, mis
määrdunud keeles te räägite?

Paul-Eerik Rummo, "Artur Alliksaare jäljenduseks ja mälestuseks", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 179

Ööliblikas, su tung on imeline.
Sealt (siit) pole tagasiteed.
Ööliblikas, su tund on imeline.
Siit (sealt) pole tagasiteed -
teispoolsused mõlemad need.
...
Oma suuri must-valgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu liibu!
Sinna tahta - su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
Selja taga on pimedad ajad.
Surma valgus on see mida vajad.
...

Juhan Viiding, "*Ööliblikas, su tung on imeline...", rmt: "Kogutud luuletused", 1998, lk 356

Ööliblikas libiseb pimedusest.
ma vaatan ta kõigisse haavadesse,
ma lendan tulle ööliblika eest,
ööliblikas jääb mind põlgama öösse.

Triin Soomets, "* Huntide hõbedast unen" kogus "Valitud omadused" (2016), lk 61

Kakskümmend aastat tagasi
kirjutasin luuletuse
kuidas tähed öösel mu tuppa tulevad
Nüüd trügivad mu akendest
sisse lina-tähtöölased luiklainelased nõgeseleedikud
valge-sulgtiivad ja vaarika-udeseljad
Tume-kuuvaksik maandub mu käele
seda justnagu inspekteerides
Püüan klaviatuuril kirjutada
oma järgmist luuletust
Liblikas ei lase

Krista Ojasaar, "Kakskümmend aastat tagasi", rmt: "Õhuookean", 2015, lk 30

Proosa

"Mida oleks vaja, et te oleksite kas või veidikenegi õnnelikum?" küsis Miki, silmitsedes äsja tuppa lennanud ööliblikat, kel oli üll smaragdroheline looduse kootud kuldsetest tolmuniitidest sametrüü.

"Mida oleks vaja?" küsis Vanaema Amigorena üle.

"Mida oleks vaja?" küsis Miki veel korra.

"Et ma tunneksin end tsipakenegi õnnelikumana, oleks vaja ... et ma oleksin väga noor ja väga rikas," ütles Vanaema Amigorena.

Ja lisas liblikale osutades:

"Löö ta maha."

Undinė Radzevičiūtė, "Kalad ja draakonid", tlk Tiiu Sandrak, 2017, lk 245-246

Kirjandus

Katja Kettu, "Ööliblikas" ("Yöperhonen"). Tõlkinud Kadri Jaanits. Koolibri, 2016