Proosa

muuda
  • Ihnurid ei usu tulevast elu, olevik on neile kõik. See fakt heidab kohutavat valgust käesolevale ajastule, kus enam kui ühelgi muul ajal raha valitseb seadusi, poliitikat ja kombeid. Institutsioonid, raamatud, inimesed ja õpetused - kõik on nagu kokku rääkinud, et ühiselt õõnestada usku tulevasse ellu, millele sotsiaalne kord on tuginenud tuhat kaheksasada aastat. Nüüd on surnukirst vähekardetud üleminekuastmeks. Tulevik, mis meid varem ootas teispool reekviemi, on üle viidud olevikku. Jõuda per fas et nefas luksuse ja tühiste naudingute paradiisi, kivistada oma süda ja roiutada keha mööduvate varanduste kogumisega, nagu vanasti kannatati surmapiinu, et igavest õndsust pärida, - see on praegu üldine mõte, mõte, mis muide on kirjutatud kõikjale, isegi seadustesse, mis küsivad seaduseandjalt: "Mida sa maksad," selle asemel et talle öelda: "Mida sa mõtled?" Kui see õpetus kandub kodanluselt rahva hulka, mis saab siis meie maast?
    • Honoré de Balzac, "Eugénie Grandet" [1833]; tlk N. Toiger. Valitud teosed, 4. kd (Tallinn, 1957), lk 84


  • "Nii et ma olen siis surnud," võttis Ernie kuuldud jutu kokku.
TÄPSELT NII.
"Ee... Preester ütles, et... saate aru küll... et kui ära sured... siis lähed nagu mingist uksest sisse ja teisel pool on... Ta... noh, seal on mingi hirmus koht...?"
Surm vaatas tema murelikku kustuvat nägu.
UKSEST SISSE...
"Nii ta ütles..."
MA ARVAN, ET SEE SÕLTUB SELLEST, KUSTPOOLT TULLAKSE JA KUHU MINNAKSE.

Luule

muuda

Ööliblikas, su tung on imeline.
Sealt (siit) pole tagasiteed.
Ööliblikas, su tund on imeline.
Siit (sealt) pole tagasiteed -
teispoolsused mõlemad need.
...

  • Juhan Viiding, "*Ööliblikas, su tung on imeline...", rmt: "Kogutud luuletused", 1998, lk 356