ProosaRedigeeri

  • Noor Louis oli juba riides, ainult kingi polnud tal veel jalas ja kuube seljas. Ta laskis üllatunud ilmel enda ümber toimetada ja külvas küsimustega üle Laporte'i, kes ei vastanud talle muud kui: "Sire, see on kuninganna käsk."
Voodilt oli tekk ära tõmmatud ja võis näha kuninga linu, mis olid nii peetud, et olid kohati päris auklikuks kulunud. See oli jällegi üks Mazarini ihnsuse avaldusi. (lk 517)


  • Ihnurid ei usu tulevast elu, olevik on neile kõik. See fakt heidab kohutavat valgust käesolevale ajastule, kus enam kui ühelgi muul ajal raha valitseb seadusi, poliitikat ja kombeid. Institutsioonid, raamatud, inimesed ja õpetused - kõik on nagu kokku rääkinud, et ühiselt õõnestada usku tulevasse ellu, millele sotsiaalne kord on tuginenud tuhat kaheksasada aastat. Nüüd on surnukirst vähekardetud üleminekuastmeks. Tulevik, mis meid varem ootas teispool reekviemi, on üle viidud olevikku. Jõuda per fas et nefas luksuse ja tühiste naudingute paradiisi, kivistada oma süda ja roiutada keha mööduvate varanduste kogumisega, nagu vanasti kannatati surmapiinu, et igavest õndsust pärida, - see on praegu üldine mõte, mõte, mis muide on kirjutatud kõikjale, isegi seadustesse, mis küsivad seaduseandjalt: "Mida sa maksad," selle asemel et talle öelda: "Mida sa mõtled?" Kui see õpetus kandub kodanluselt rahva hulka, mis saab siis meie maast?
    • Honoré de Balzac, "Eugénie Grandet" [1833]; tlk N. Toiger. Valitud teosed, 4. kd (Tallinn, 1957), lk 84


  • Hilja häbenes oma suurt söögiisu — teda piinas nüüd alaline näljatunne. Ta käsivarred ja sääred venisid iga päevaga pikemaks ja Hilja uskus, et need on seest õõnsad ja sinna see toit kõik lähebki, nii et kõht jääb poolikuks. Mõnigi kord oleks ta üksi tühjaks söönud suure savikausi, kust perenaine igaühele kulbiga tõstis. Kui sööjate lusikad taldriku põhjast sinise tangusupi viimaseid tilku kaapisid, seisid perenaise käed juba ammugi vagusi süles,
"Miks sa ei söö?" päris Noor-Jaan.
"Palju see inimene ikka jõuab süüa!" vastas perenaine ja vaatas vasakut suunurka tõstes niisugusel pilgul üle sööjate, nagu polekski need inimesed, vaid mingid arusaamatud elukad. (lk 8)
  • Veera Saar, "Õnnesärgis", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 5-15