Emily Brontë

Emily Jane Brontë (30. juuli 1818 Thornton, Yorkshire, Inglismaa – 19. detsember 1848 Haworth, Yorkshire) oli inglise kirjanik, õdedest Brontëdest (Charlotte, Emily, Anne) keskmine. Tema pseudonüüm oli Ellis Bell. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Vihurimäe" (1847) Ester Jaigma tõlkes 1974. aastal (kordustrükid 2006 ja 2016).

Emily Brontë tema venna Patrick Branwell Brontë maalitud grupiportreel.

Luule

Külmand on maa - paks lumevaip sind katab,
nii kaugel-kaugel külm sa mulla all!
Kas unustus mu armastuse matab,
kui lahutab meid aja kerkiv vall?

Kas nüüd mu mõtted, kui ma üksi jäänud,
nõmmede kohal lendamas ei käi,
puhates seal, kus sõnajalakäänud
su õilsat südant katvad longuspäi?

Külmand on maa - ja viisteist rasket talve
seal nõmmel kevadeks on üle läind;
truu on see hing, mis hoiab mälusalve,
kui on nii mitmest valust läbi käind.

Andesta, noorusarm, kui oled unund —
maailma hoovus kannab kaasa mind,
muud ihad-lootused on loori punund
su ette, aga need ei määri sind!
...
Ei mälestustel igatseda lasta,
ei vallu sukelduda söanda meel —
kui end kord jumalikku ängi kasta,
kuis sallida siis ilmakära veel?

• Emily Brontë, "Mälestus" ("Remembrance"), tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", EKSA 2018, lk 179-180

Noomida tihti saand, kuid siiski lahti
  ei lase kaasasündind tundeist ma,
hüljates rikkuse- ja teadmisjahti,
  ma sellest unelen, mis teoks ei saa.
...
Ma kõnnin, kuid ei kangelaste radu,
  ka mitte mööda kõrgmoraali teid
ja mitte keset pikki aastasadu
  maailmarägus tammund olendeid.
...
Mis sõnumeist see lage mäestik kajab?
  Sel hiilgusel ja ängil puudub määr —
maas, mis üht inimsüdant tundma ajab,
  saab kokku taeva sfäär ja põrgu sfäär.

• Emily Brontë, "*Noomida tihti saand, kuid siiski lahti..." ("*Often rebuked, yet always back returning..."), tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", EKSA 2018, lk 181

   Arg pole hing mu sees,
ei tuules-tormis värise mu rind:
   näen taeva sära ees
ja sama särav usk teeb julgeks mind.
...
   Su armastuse väed
maailma juhivad, sa elu tood
   ja kõrgelt kõike näed,
vaed, muudad, hoiad, lahustad ja lood;

   kui lõpeb ilm ja maa
ja universumeidki tabab hääb
   ning üksinda jääd sa,
siis sinus iga olend kestma jääb;

   kaob surm, tal puudub ruum,
et saada jagu ainsast aatomist;
   sa, hävimatu tuum,
jääv hingus, kätkev kogu olemist.

• Emily Brontë, "Arg pole hing mu sees" ("No coward soul is mine"), tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", EKSA 2018, lk 182-183

"Vihurimäe"

Romaani esmaväljaande kaas (1847)

Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974.

• Catherine'il oli valitud raamatukogu ning selle kulumise aste tõendas, et seda oli palju kasutatud, kuigi mitte alati seaduspärasel eesmärgil: peaaegu ükski peatükk — vähemalt nii see paistis — polnud pääsenud tindiga kirjutatud kommentaaridest, mis katsid kõik trükkali poolt vabaks jäetud kohad. Seal oli üksikuid lauseid, kohati aga kujunes nendest pidev päevik, mis oli kriipseldatud väljakujunemata lapsekäekirjaga. Mulle valmistas lõbu leida ühel vabal leheküljel (arvatavasti suur varandus, kui ta kord leiti) suurepärane karikatuur mu sõbrast Josephist, mis oli joonistatud algeliselt, ent võimekalt. Minus tärkas kohe huvi tundmatu Catherine'i vastu ning ma asusin jalamaid tema tuhmunud hieroglüüfe dešifreerima. (lk 22)

• [Catherine'i päevik:] Sättisime end puhveti all asuvas orvas nii hästi sisse, kui saime. Sidusin just põlled kokku ja riputasin need üles eesriideks, kui sisse astus Joseph, kes mingil põhjusel talli juurest ära tuli. Ta kisub mu kätetöö maha, annab mulle vastu kõrvu ning kraaksub:

"Härra on vaevalt mulla alla saand ja hingusepäev põle veel läbi ja piibli hääl on teil veel kõrvus, aga teie julgete vallatust teha. Häbi! Istuge maha, lapserisud. Häid raamatuid on küll ja küll, kui te neid ainult loeks! Istuge maha ja mõtelge oma hingede pääle!"

Seda öelnud, keeras ta meid kolde tuhmi valguse poole, et saaksime seda rämpsu lugeda, mis ta meile viskas. Mina ei kannatanud niisugust kohtlemist välja. Haarasin räpase raamatu, nii et see mu käes ragises, ja virutasin ta koerapessa, kinnitades, et ma vihkan häid raamatuid. Heatchliff saatis oma raamatu jalahoobiga sinnasamasse. Siis tõusis alles kära!

"Mr. Hindley!" röökis meie jutlustaja. "Tulge siia! Miss Cathy kiskus "Meie lunastuse kiivrilt" selja ära ja Heathcliff lõi jalaga raamatu "Lai tee hukatusse" esimest osa! Laiduväärt, et lasete neil nii kasvada. Vanahärra oleks neid nagu kord ja kohus nahutand, aga ta on surnd!" (lk 23)

• [Minategelase unenägu:] Me jõudsime kabeli juurde. Ma olen sellest ilmsi oma jalutuskäikudel paar-kolm korda mööda läinud. Kabel asetseb kahe mäe vahel kõrgel orus. Org on soo lähedal; räägitakse, et niiske turbamuld säilitab hästi selle põue sängitatud surnukehasid. Katus on seni tervena hoitud, aga et vaimuliku aastapalk on ainult kakskümmend naela pluss maja, kus on kaks tuba, mille vahesein ähvardab varsti kokku variseda, siis ei võta ükski vaimulik endale kirikuõpetaja kohustusi, eriti kui talle kogu aeg teada antakse, et kogudus laseb tal pigem nälgida, kui et suurendab tema sissetulekut kas või ühe penni võrra oma taskust. (lk 25)

• Mis puutus toast lahkumisse, siis nii palju ma täitsin käsku. Kuna ma ei teadnud, kuhu need kitsad koridorid viivad, jäin ma seisma ning olin tahtmatult tunnistajaks ühele stseenile, mida oli raske mu peremehe loomusega kokku viia. Ta ronis voodile ja kiskus akna lahti, purskudes seejuures ohjeldamatusse pisaratevoolu. "Tule sisse, tule sisse!" nuuksus ta. "Cathy, tule ometi. Oh tule, ainult veel üks kord! Oh mu kallis, kuule mind seekord, Catherine, kuule mind ometi!" Vaim ilmutas vaimu tavalist kapriisi ning ei andnud mingit märku oma olemasolust. Vaid tuul keerutas lund aknast sisse ja minuni jõudnud iil kustutas küünla.

Heathcliffi karjeid saatvas valupurskes oli niisugune ahastus, et kaastunde tõttu ma ei märganud selles peituvat naeruväärsust, ning ma tõmbusin eemale, olles pooleldi vihane, et ma seda üldse kuulasin, ning pooleldi mures, et ma talle tollest idiootlikust luupainajast rääkisin, kuna see oligi ta meeleheitele viinud; kuigi see oli mulle arusaamatu, miks. (lk 30)

• Nüüd liginesid nõtkemad sammud ning ma avasin juba suu, et öelda tere hommikust, kuid panin suu tervitust lõpetamata jälle kinni, sest Hareton Earnshaw luges sotto voce oma hommikupalvet, mis seisis koos kõige selle needmisest, mis talle jalgu jäi, kui ta nurgast labidat või kühvlit otsis, et läbi hangede teed rajada. Ta vaatas ninasõõrmeid puhevile ajades üle puusohva seljatoe ning mõtles viisakusvormelite vahetamisest minuga niisama vähe kui mu kassist seltsilisega. (lk 31)

• "Ja kuidas teile härra meeldis?"

"Üsna toores mees, mrs. Dean. Kas tal ongi niisugune iseloom?"

"Hambuline nagu saetera ja kalk kui kivi. Mida vähem end tema asjadesse segada, seda parem." (lk 35)

• [Mrs. Dean:] See oli Heathcliffi esimene tutvus perekonnaga. Mõne päeva pärast tagasi tulnud (sest ma ei pidanud karistust igaveseks), kuulsin, et nad olid ristinud ta Heathcliffiks — see oli ühe nende lapsena surnud poja nimi ning on teeninud teda sellest ajast peale nii ees- kui ka perekonnanimena. Miss Cathy ja Heathcliff olid nüüd lahutamatud sõbrad, kuid Hindley vihkas teda ja, tõtt öelda, mina niisamuti. Ja me piinasime teda ja kohtlesime häbiväärsel viisil, sest ma polnud küllalt arukas, et mõista oma ebaõiglust, ja proua ei öelnud kunagi ühtki sõna tema kaitseks, kui ta nägi, et talle ülekohut tehti.

Heathcliff oli morn ning kannatlik laps — võib-olla kalestunud halvast kohtlemisest. Ta talus Hindley hoope silma pilgutamata ja pisarateta, ning minu näpistused panid teda ainult sügavalt hinge tõmbama ja silmi pärani ajama, justkui oleks ta kogemata haiget saanud, milles keegi teine polnud süüdi. Niisugune kannatlikkus ajas vana Earnshaw' raevu, kui ta avastas, et tema poeg kiusab vaest isatut last, nagu ta Heathcliffi nimetas, Ta kiindus kummalisel kombel Heathcliffisse, uskudes kõike, mis too ütles (mis sellesse puutub, siis rääkis ta ülivähe ja üldiselt tõtt), ning hellitas teda kaugelt rohkem kui Cathyt, kes oli lemmiklapse jaoks liiga üleannetu ja jonnakas. (lk 38-39)

• [Mrs. Dean:] Me oleksime sellest hoolimata päris hästi läbi saanud, kui poleks olnud miss Cathyt ja Josephit, teenrit. Te vist nägite teda seal? Ta oli ja on tõenäoliselt ka praegu kõige tüütum variser, kes eales piiblis on tuhninud, et kraapida sealt annid endale ja pilduda needused teistele. Oma oskuslike jutlustega ja jumalakartlike kõnedega õnnestus tal jätta endast mr. Earnshaw'le sügav mulje, ning mida nõrgemaks härra jäi, seda suurema mõjuvõimu Joseph saavutas. Ta oli halastamatu, piinates härrat tema hingemuredega ning hoolitsedes selle eest, et ta küllalt karmilt valitseks lapsi. (lk 41-42)

• Catherine'i käitumine oli muidugi niisugune, nagu ma pole seda ühegi lapse juures näinud, ja ta pani meie kõigi kannatuse viiskümmend korda päevas või sagedamini proovile. Sellest ajast peale, kui ta alla tuli, kuni selle hetkeni, kui ta magama läks, polnud me minutikski kindlad, et ta mõnda pahandust ei tee. Tema tuju oli ajati kõrgpunktis, tema suu alati tegevuses — laulmas, naermas ja tüütamas kõiki neid, kes sedasama ei teinud. Ta oli tõepoolest üks pöörane ja patune plikanähvits, aga tal olid kõige kenamad silmad, magusam naeratus ja kergem jalg üle kogu kihelkonna. Ja pealegi ma ei usu, et ta midagi paha mõtles, sest kui ta oli su kord tõsiselt nutma pannud, siis juhtus harva, et ta sinu seltsi ei hoidunud, ning sa pidid järele jätma, et teda mitte õnnetuks teha. Heathcliff oli tema jumalus. Rangeimaks karistuseks, mida me välja suutsime mõelda, oli tema lahutamine Heathcliffist. Ometi sai ta tema pärast tõrelda rohkem kui keegi teine meist. Mängus armastas ta üle kõige väikese käskijanna osa, läks kaaslastele tihti kätega kallale ja kamandas neid. Sedasama tahtis ta ka minuga teha, kuid kamandamist ja käsutamist ma ei kannatanud ja seda andsin ma talle ka teada. (lk 42)

• Viimaks tuli tund, mis lõpetas mr. Earnshaw' maised mured. Ta suri vaikselt oma tugitoolis kolde kõrval ühel oktoobriõhtul, kui tuul ümber maja viigus ja korstnas möirgas. See kõlas nagu tormi ulg, kuid meil polnud külm ja me olime kõik koos: mina istusin oma kudumisega natuke tulest eemal ja Joseph luges laua ääres piiblit (teenijad istusid üldiselt eestoas, kui neil töö oli tehtud). Miss Cathy oli olnud haige ja seetõttu istus ka tema vaikselt. Ta toetus isa põlve vastu ja Heathcliff pikutas põrandal, pea Cathy süles. Mäletan, et enne kui härra tukkuma jäi, silitas ta tütre ilusaid juukseid — talle meeldis hirmsasti, kui tütar õrn oli — ja ütles: "Miks sa ei saa alati hea tüdruk olla, Cathy?" Ja Cathy tõstis näo üles tema poole ja vastas naerdes: "Miks sa ei saa alati hea mees olla, isa?" Aga kui ta nägi, et isa jälle pahaseks sai, suudles ta tema kätt ja ütles, et laulab talle unelaulu. Ta hakkas hästi tasakesi laulma, kuni isa sõrmed tema omad lahti lasksid ning pea rinnale vajus. Siis ma käskisin Cathyl lõpetada ja mitte liigutada, sest ma kartsin, et ta võib isa üles äratada. Me istusime kõik hiirvaikselt tervelt pool tundi ja oleksime nii edasigi oodanud, kui mitte Joseph, kes oma peatüki oli lõpetanud, poleks tõusnud ja ütelnud, et ta peab härra palvuseks ja magamaheitmiseks üles ajama. Ta astus lähemale, hüüdis mr. Earnshaw'd nimepidi ja puudutas teda õlast. Kuid härra ei liigutanud end, Joseph võttis küünla ja silmitses teda lähemalt. Sain aru, et midagi on korrast ära, kui ta küünla maha pani. Võtsin mõlemal lapsel käest kinni ja sosistasin, et nad üles läheksid ja palju lärmi ei teeks: nad võivad täna õhtul üksi palvetada, sest isal on tegemist.

"Mina soovin isale enne head ööd," ütles Catherine ja pani käed isa kaela ümber, enne kui me jõudsime teda takistada. Vaeseke sai otsekohe aru, missugune kaotus teda on tabanud, ta karjatas: "Oh, ta on surnud, Heathcliff! Ta on surnud!" Ja mõlemad hakkasid südantlõhestavalt nutma. (lk 43-44)

• [Mrs. Dean mr. Hindley naisest:] See naine polnud nende killast, kes enda pärast majarahu oleks häirinud. Sellest hetkest peale, kui ta üle läve astus, näis teda rõõmustavat iga asi, mida ta silmas, samuti kõik, mis ta ümber toimus, välja arvatud matusteks ettevalmistamine ja leinajate sealviibimine. Mulle jättis ta veidi lapsiku mulje, kui ma nägin, kuidas ta end matuste ajal ülal pidas. Ta jooksis oma tuppa ja tahtis, et ma kaasa tuleksin, kuigi ma oleksin pidanud lapsi riidesse panema. Ja seal ta istus ja värises, käed kokku surutud, ning küsis kogu aeg: "Kas nad on juba läinud?" Siis hakkas ta hüsteerilise erutusega kirjeldama, kuidas talle mõjus musta nägemine. Ta võbises ja vabises ja hakkas lõpuks nutma, ning kui ma küsisin, mis tal viga on, siis ta vastas, et ta ei tea, aga ta kartvat nii väga surma! Minu arvates oli tema surm niisama vähe tõenäoline kui mu enda surm. Ta oli üsna kõhn, kuid noor ja värske jumega ning tema silmad särasid nagu kalliskivid. Ma muidugi märkasin, et trepist ülestulek pani ta hingeldama, et kõige tühisemgi ootamatu häälekõla pani ta üle keha värisema ja et teda mõnikord vaevas köha. Kuid ma ei teadnud, mida need sümptoomid tähendavad, ning mul polnud mingit soovi talle kaasa tunda. Meil siin, mr. Lockwood, ei ole kombeks võõraid armastada, kui just nemad meid esimesena armastama ei hakka. (lk 45)

• [Mrs. Deani jutustus:] "Missugune laiduväärt hoolimatus tema venna poolt!" hüüatas mr. Linton, pöördudes nüüd Catherine'i poole. "Ma olen Shielderi käest kuulnud (see oli kuraator, sir), et ta laseb õel täielikus paganluses kasvada. Aga kes see siis on? Kust tüdruk selle seltsilise leidis? Ahaa! Võin teile teatada, et see ongi see kummaline varandus, mille mu kadunud naaber oma Liverpooli-reisilt kaasa tõi — väike hüljatud laskar või ameeriklane või hispaanlane."

"Igatahes üks nurjatu poiss," märkis vana daam, "ja täitsa sobimatu korralikku majja. Kas sa märkasid, missuguseid sõnu ta kasutab, Linton? Ma olen šokeeritud, et mu lapsed pidid seda pealt kuulma." (lk 50)

• [Heathcliff Mrs. Deanile:] "Catherine on noor daam ja nad käitusid temaga hoopis teisiti kui minuga. Siis tõi üks teenijatüdruk kausiga sooja vett ja pesi tal jalad puhtaks ja mr. Linton segas klaasitäie hõõgveini ja Isabella kallas talle terve taldrikutäie kooke sülle ja Edgar seisis ammuli sui kaugemal. Siis nad kuivatasid ja kammisid ta ilusad juuksed ja andsid talle hiiglasuured tuhvlid jalga ning sõidutasid ta tooliga kamina ette. Ma jätsin ta sinna nii rõõmsana, nagu ta seda olla sai, jagama oma kõhutäit väikese koera ja Skulkeriga, kelle koonu ta näpistas, kui too sõi, ning süütama Lintonite tühjades sinistes silmades elavat sädet — tema enese veetleva näo kahvatut vastupeegeldust. Nägin, et nad olid tulvil rumalat imetlust, sest Cathy on neist mõõtmatult kõrgem — kõrgem kõigist maailmas, eks ole, Nelly?" (lk 50-51)

• Heathcliffi oli raske ära tunda. Kui ta oli lohakas ja hoolitsemata enne Catherine'i äraolekut, siis nüüd oli ta kümme korda hullemaks muutunud. Peale minu ei ilmutanud keegi isegi nii palju lahkust, et oleks talle öelnud, et ta oli must, ning teda kordki nädalas pesta käskinud. Temaealised lapsed tunnevad harva seebist ja veest mõnu. Seepärast, rääkimata riietest, mis olid teda kolm kuud poris ja tolmus teeninud, ja tihedatest kammimata juustest, olid tema nägu ja käed lootusetult mustad. (lk 53)

• [Catherine:] "Ma ei tahtnud su üle naerda," ütles tüdruk. "Ma ei suutnud end pidada. Heathcliff, anna mulle lõpuks käsi! Mispärast sa mossitad? Ma naersin ainult sellepärast, et sa naljakas välja näed. Kui sa näo ära pesed ja juukseid harjad, siis on kõik korras. Aga sa oled nii must!"

Ta vaatas murelikult neid räpaseid sõrmi, mida ta oma peos hoidis, ning samuti oma riideid, mis, nagu ta lootis, polnud määrdunud kokkupuutest Heathcliffi riietega.

"Sul poleks olnud vaja mind puutuda!" vastas poiss tema pilku jälgides ja tõmbas oma käe ära. "Ma olen nii must, nagu ma tahan, mulle meeldib must olla ja ma olengi must." (lk 53-54)

• [Mrs. Deani jutustus:] Hommikul tõusis Heathcliff vara, ja kuna oli püha, siis viis ta oma halva tuju nõmmele ega ilmunud enne, kui pere oli kirikusse läinud. Paastumine ning mõtisklused näisid olevat ta tuju tõstnud. Ta keerles natuke aega minu ümber, ning olles julgust kogunud, pahvatas järsku:

"Nelly, tee mind kenaks, ma tahan heaks saada."

"Viimane aeg, Heathcliff," laususin mina. "Sa oled juba küllalt Catherine'it kurvastanud. Ma arvan, ta kahetseb, et ta üldse koju tuli. Paistab, nagu oleksid sa tema peale kade, et temast rohkem peetakse kui sinust."

Kadestada Catherine'it — see oli talle täiesti arusaamatu, aga et Catherine võis kurvastada, sellest sai ta aru.

"Kas ta ütles, et ta on kurb?" küsis Heathcliff väga tõsiselt.

"Ta nuttis, kui ma talle ütlesin, et sa täna hommikul jälle ära läksid."

"Aga mina nutsin eile õhtul," vastas ta, "ja mul oli nutmiseks rohkem põhjust kui temal."

"Jah, sul oli põhjust heita magama uhke südame ja tühja kõhuga," sõnasin. "Uhkusest tulevad mured. Aga kui sul on häbi oma haavumise pärast, siis pea meeles et sa andeks palud, kui ta tuleb. Mine ta juurde ja suudle teda ja ütle — seda tead sa ise kõige paremini, mida öelda, ainult et see peab tulema südamest, aga mitte nii, nagu sa peaksid teda uhke kleidi pärast võõraks." (lk 55-56)

• [Mrs. Dean:] "Oh Heathcliff, nüüd sa teed ennast küll viletsaks! Tule peegli juurde, las ma näitan sulle, mida sa peaksid soovima. Kas sa näed neid kahte kortsu silmade vahel ja neid tihedaid kulme, mis kaare asemel keskelt allapoole vajuvad, ja kaht musta vaenlast siin, kes on end nii sügavale peitnud ega ava iial julgelt oma aknaid, vaid luuravad välkudes nende taga nagu kuradi salakuulajad? Püüa õppida tasandama neid süngeid kortse ja tõstma avameelselt laugusid ning muuda need vaenlased usaldavateks, süütuteks ingliteks, kes ei kahtlusta midagi ja kes näevad alati kõikjal sõpru, kui nad just vaenlasi ei kohta. Ära mana oma näole tigeda krantsi ilmet, kes teab, et hoobid, mis ta saab, on tema palk, ja kes ikkagi vihkab nii tervet maailma kui ka lööjat selle pärast, mis ta kannatab." (lk 56)

• [Mrs. Dean Heathcliffile:] "Hea süda annab sulle ka kena näo, mu poiss, kui sa ka ehtne neeger oleksid," jätkasin mina, "ja halb süda muudab ka kõige ilusama näo veel hullemaks kui lihtsalt inetuks. Ja nüüd, kui me oleme pesnud ja kamminud ja mossitanud — nüüd ütle mulle, kas sa ei arva, et sa näed üsna kena välja? Mina küll arvan. Sa võiksid olla mõni maskeeritud prints. Kes teab, võib-olla oli su isa Hiina imperaator ja ema India kuninganna, kusjuures kumbki oleks võinud osta ühe nädala tulu eest nii Vihurimäe kui Rästapesa? Ja sind röövisid kurjad meremehed ja tõid Inglismaale. Kui mina oleksin sinu asemel, siis ma looksin uhkeid kujutlusi oma päritolust; ning mõtted sellest, kes ma olin, annaksid mulle vaprust ja väärikust, et välja kannatada ühe tühise farmeri ülekohtust käitumist!" (lk 57)

• Õhtul oli meil tants. Cathy palus, et Heathcliff nende hulka lastaks, kuna Isabella Lintonil polnud partnerit. Tema palved olid asjatud ning minul tuli puuduv koht täita. Tantsuelevuses saime kõik oma tuju tagasi ning meie rõõmu suurendas veelgi Gimmertoni viieteistküm­nest mehest koosneva orkestri saabumine. Seal olid trompet, tromboon, klarnetid, fagotid, metsasarv ja tšello, lisaks lauljad. Jõulude ajal nad käivad kõik lugupeetud majad läbi ning neile jagatakse annetusi. Meile oli nende kuulamine suureks naudinguks. Pärast tavaliste jõululaulude esitamist tellisime neilt ilmalikke laule ja rahvalaule. Mrs. Earnshaw armastas muusikat ning muusikamehed pakkusid seda meile ohtralt. (lk 59)

• Ma panin Heathcliffile kolde äärde tooli ja pakkusin talle hulga häid asju. Ent tal oli paha olla, söögist ta suurt ei hoolinud ning minu katsed teda lõbustada olid asjatud. Ta toetas küünarnukid põlvedele ja lõua kätele ja vajus tumma mõtisklusse. Kui ma pärisin tema mõtete järele, siis vastas ta tõsiselt:

"Ma püüan otsustada, kuidas Hindley'le kätte maksta. Mul on ükskõik, kui kaua ma; ootama pean, peaasi, et ma saan seda lõpuks teha. Loodan, et ta enne ära ei sure!"

"Kas sul häbi ei ole, Heathcliff!" noomisin mina. "Jumala asi on karistada halbu inimesi, meie peame õppima andeks andma."

"Ei, jumal ei saaks sellest niisugust rahuldust hagu mina," vastas ta, "kui ma ainult teaksin, kuidas seda kõige paremini teha! Jäta mind üksi ja ma nuputan midagi välja. Kui ma sellele mõtlen, siis ma ei tunne valu." (lk 60)

• [Mrs. Dean:] "Kell on täpselt üksteist, sir."

"Mis sest — ma pole harjunud enne keskööd magama heitma. Kell üks või kaks on paras aeg sellele, kes on voodis kella kümneni."

"Te ei tohiks kella kümneni magada. Parim hommikune aeg on siis läbi. Kui inimesel pole kella kümneks pool päevatööd tehtud, siis on tõenäoline, et ka teine pool jääb tegemata." (lk 61)

• "Kas olete midagi niisugust üle elanud: te istute üksi ja kass lakub teie ees vaibal oma poega; te vaatate seda nii pinevalt, et kui ta unustab ühe kõrva, siis kaotate tõsiselt meelerahu?"

"Ma nimetaksin seda laisklemiseks."

"Vastupidi. Nii erksana tunnen ka mina ennast praegu, ning sellepärast jätkake üksikasjaliselt. Ma olen märganud, et siinsetel inimestel on linnainimestega võrreldes samasugune eelis, nagu on ämblikul vangikongis oma elanike üle, võrreldes ämblikuga elumajas. Ent see suurenenud ligitõmbavus ei sõltu siiski täielikult pealtvaataja olukorrast. Need inimesed on hingelisemad, iseenesesse tõmbunud, nende elu on varjatum, tühine välisilm oma igapäevaste muutustega huvitab neid vähem. Siin ma kujutan peaaegu ette, et elu võib armastada, ent ometi ei uskunud ma mingisse armastusse, mis aastatki võiks kesta. Üks olukord meenutab seda, kui näljane mees pannakse istuma üheainsa roa juurde, millele ta võib keskendada kogu oma isu ning süüa see lõpuni, teine aga seda, kui ta tuuakse laua taha, mille on katnud prantsuse kokad —, ta võib ehk kogu söömaajast ammutada niisama palju naudingut, kuid tema arvates ja tema mälestustes on iga osa sellest vaid tühine kübeke."

"Oh, kui te meid tundma olete õppinud, siis leiate, et me oleme siin niisamasugused nagu kõik teised," märkis mrs. Dean, kes oli minu jutust veidi segadusse sattunud.

"Vabandage mind," vastasin, "teie, mu hea sõber, olete tabav näide selle väite vastu. Välja arvatud üksikud pisikesed provintsialismid, pole teie juures mingit jälge kommetest, mida ma olen harjunud pidama teie klassi eripäraks. Olen kindel, et te olete mõelnud tunduvalt rohkem, kui teenijad seda üldiselt teevad. Olete pidanud arendama oma vaimu, kuna teil on puudunud võimalus raisata oma elu rumalate tühiasjade peale."

Mrs. Dean naeris.

"Pean ennast muidugi tasakaalukaks ja mõistlikuks inimeseks," ütles ta, "see ei tule aga mägedes elamisest, samade nägude nägemisest ja ühe ja sama töö tegemisest aastast aastasse, vaid ma olen saanud range kasvatuse, mis on mulle elutarkust õpetanud. Ja peale selle olen ma lugenud rohkem, kui te arvate, mr. Lockwood. Te ei saaks siin raamatukogus avada ühtki raamatut, millesse mina poleks sisse vaadanud ja sealt ka midagi leidnud; kui see pole just see rida kreeka- ja ladinakeelseid või nood prantsuskeelsed, ja nende vahel ma teen vahet. Rohkem ei saa ühe vaese mehe tütrelt oodata." (lk 61-62)

• Catherine'i sõprus Lintonitega jätkus pärast tema viienädalast sealviibimist. Ja kuna tal polnud mingit tahtmist näidata nende seltskonnas oma lihvimata palet ning kuna tal oli häbi olla viisakusetu, kui teda alati lahkelt koheldi, siis avaldas ta osavasti leitud siirusega tahtmatult mõju vanale leedile ja džentelmenile, võitis Isabella imetluse ning tema venna südame ja hinge — need olid saavutused, mis teda algusest peale meelitasid, kuna ta oli auahne, ning mis teda kahestunud iseloomu omandamiseni viisid, ilma et ta oleks kavatsenud kedagi petta. Paigas, kus ta kuulis Heathcliffi nimetatavat "labaseks jõhkardiks" ja "hullemaks kui tõpraks", hoolitses ta selle eest, et ta ei käituks tema sarnaselt. Ent kodus polnud tal mingit soovi näidata üles viisakust, mille üle oleks vaid naerdud, ning piirata oma taltsutamatut iseloomu, mis poleks toonud talle ei tunnustust ega kiitust. (lk 66)

• Catherine et osanud teeselda, ei eputanud kunagi ning oli ilmselt selle vastu, et tema kaks sõpra üldse kokku saaksid, sest kui Heathcliff näitas üles oma põlgust Lintoni suhtes tema juuresolekul, siis ei saanud Catherine sedasama teha, kuigi ta seda tolle äraolekul tegi. Ja kui Linton ilmutas vastikust ja antipaatiat Heathcliffi suhtes, siis jällegi ei kõlvanud tal niisama rahulikult pealt kuulata, nagu oleks tema mängukaaslase halvustamine talle ükskõik olnud. Naersin palju kordi tema nõutuse ja salajaste murede üle, mida ta asjatult mu narrimise eest peita püüdis. See kõlab tigedalt, kuid ta oli nii uhke, et raske oli tema hädadele kaasa tunda, seni kuni talle polnud rohkem alandlikkust õpetatud. Lõpuks hakkas ta mulle siiski pihtima ja mind usaldama, sest polnud ühtki teist hingelist, keda ta oleks võinud endale nõuandjaks valida. (lk 67)

• Mr. Hindley läks ühel õhtupoolikul kodust ära ja Heathcliff lubas endale sel puhul puhkust. Ta oli siis vist juba kuueteistkümneaastane, ning kuigi ta polnud inetu ega vaimselt vähearenenud, jätsid nii ta olemus kui ka välimus eemaletõukava mulje, mis praegu tema puhul kuidagi tekkida ei saaks. Täielikult oli kadunud varasema õpetuse hea mõju. Alaline raske töö, mis algas varahommikul ning lõppes hilisõhtul, oli kustutanud igasuguse uudishimu, mis tal kunagi teadmiste tagaajamisel oli olnud, samuti igasuguse armastuse raamatute või õppimise vastu. Lapsepõlvest pärit üleolekutunne, mida talle oli sisendanud vana mr. Earnshaw' soosing, oli vaibunud. Ta võitles kaua, et pidada Catherine׳iga võrdselt sammu õpingutes, ning alistus kibeda, ent sõnatu kahetsusega. See alistumine oli lõplik ning miski ei mõjutanud teda astuma sammu ülespoole, kui ta leidis, et ta peab oma endisest tasemest paratamatult allapoole langema. Ka tema välimus käis kaasas vaimse allakäiguga: ta omandas lohiseva kõnnaku ning jultunud vaate, tema loomult kinnine iseloom muutus üle igasuguste piiride seltsimatuks ja süngeks ning talle pakkus ilmselt valulist lõbu äratada oma vähestes tuttavates pigem vastumeelsust kui lugupidamist. (lk 67)

• "Mille üle sa oled valmis kaebama, Heathcliff?"

"Ei midagi, ainult vaata seda kalendrit seinal," osutas poiss raamitud paberilehele, mis akna kõrval rippus. Ning jätkas: "Ristid on need õhtud, mis sa oled olnud Lintonitega, punktid aga need, mis sa oled olnud minuga. Kas näed? Ma olen kõik päevad ära märkinud."

"Missugune rumalus, nagu ma paneksin seda tähele!" vastas Catherine pirtsakalt. "Mis mõte sellel on?"

"Näidata, et mina küll panen tähele," ütles Heathcliff.

"Kas ma peaksin siis alati sinuga istuma?" nõudis tüdruk veel enam ärritudes. "Mis ma sellest saan? Millest sa üldse räägid? Ükskõik mis sa ka minu lõbustamiseks ütled või teed, on niisama hea, nagu oleksid sa tumm või väike laps!"

"Sa pole mulle kunagi öelnud, et ma liiga vähe räägin või et sulle ei meeldi mu seltskond, Cathy!" hüüdis Heathcliff suures ärevuses.

"Mis seltskond see on, kui inimesed ei tea midagi ega räägi midagi," torises tüdruk. (lk 69)

• Esimest korda väljus Catherine oma toast järgmise aasta märtsikuu algul. Mr. Linton oli pannud hommikul ta padjale kimbukese kuldkollaseid krookusi. Catherine'i silmad, mis olid ammu kaotanud igasuguse rõõmuhelgi, märkasid neid ärgates ning neis säras heameel, kui ta lilled õhinal kokku korjas.

"Need on kõige varajasemad lilled Vihurimäel," hüüatas ta. "Nad meenutavad mulle pehmeid tuuli ja sooja päikest ning peaaegu sulanud lund. Edgar, kas praegu ei puhu mitte lõunatuul ja kas lumi on juba peaaegu kadunud?" (lk 134)

• [Isabella kirjas Mrs. Deanile:] "Ütle Edgarile, et ma annaksin ära kas või terve maailma, et teda jälle näha, ütle, et mu süda pöördus tagasi Rästapesasse kakskümmend neli tundi pärast seda, kui olin sealt lahkunud, ja on seal ka sel hetkel, tulvil sooje tundeid tema ja Catherine'i vastu! Ent ma ei saa oma südame häält kuulda võtta (need sõnad on alla kriipsutatud), nad ei tarvitse mind oodata ja nad võivad teha missuguseid järeldusi tahes, ainult nad ei tohiks panna midagi mu nõrga tahtejõu või puuduliku armastuse süüks.

Ülejäänud osa kirjast on üksnes sinule. Ma tahan sinult küsida kahte asja: esiteks, kuidas sul õnnestus säilitada lihtsat inimlikku kaastunnet, kui sa siin elasid? Mina ei suuda leida ühtki tundeelamusi, mida need inimesed siin minu ümber minuga jagaksid.

Teine küsimus, mis mind väga huvitab, on järgmine: kas mr. Heathcliff on inimene? Kui nii, kas ta on hull? Ja kui ta seda pole, kas ta on siis kurat? Ma ei hakka rääkima põhjustest, miks ma seda küsin, kuid kui sa saad, ma palun sind väga, et sa selgitaksid mulle, kellega ma olen abiellunud — see tähendab siis, kui sa mind vaatama tuled." (lk 136)

• [Isabella kirjas:] "Niisugusel teemal nagu mugavuste puudumine peatun ma ainult selleks, et oma meelt lahutada, sest sellega ma ei vaeva kunagi oma pead, välja arvatud ainult siis, kui ma just millegi järele puudust tunnen. Ma naeraksin ja tantsiksin rõõmu pärast, kui ma teaksin, et mugavustest ilmajäämine on kogu mu õnnetus ja kõik ülejäänu on loomuvastane uni!" (lk 136-137)

• [Isabella kirjas:] "Joseph näitab teile Heathcliffi toa kätte," ütles Earnshaw. "Tehke see uks lahti, ta on seal.»

Ma pidin juba ta käsku täitma, aga äkki Earnshaw peatas mind ning lisas väga kummalise tooniga:

"Pidage meeles, et te ukse lukku panete ja riivi ette tõmbate. Ärge unustage!"

"Olgu, aga milleks, mr. Earnshaw?" küsisin mina. Mul polnud tahtmist panna end koos Heathcliffiga vabatahtlikult luku taha.

"Vaadake siia!" sõnas ta, tõmmates vesti alt välja imeliku ehitusega püstoli, mille raua külge oli kinnitatud kaheteraline nuga. "See on suureks kiusatuseks meeleheites olevale inimesele, eks ole? Ma lihtsalt pean igal õhtul selle terariistaga üles minema ning tema ust katsuma. Kui ma kord leian selle lahti olevat, siis on tema laul lauldud! Ma teen seda järjekindlalt, isegi kui ma eelmisel hetkel olen mõelnud sajale põhjusele, mis mind ohjeldama peaksid. Minus istub mingi kurat, mis sunnib mind tema tapmisega omaenda plaane nurja ajama. Sa võitled selle vastu, niikaua kui suudad, aga kui tuleb aeg, siis ei päästa teda ka kõik inglid taevas!"

Ma silmitsesin uurivalt relva ning mulle tuli pähe võigas mõte: kui võimas ma oleksin, kui mul oleks niisugune riist! Ma võtsin selle tal käest ja puudutasin tera. Earnshaw näis olevat imestunud ilme üle, mis hetke jooksul üle mu näo libises. See polnud hirm, see oli iha. Valvsalt kahmas ta püstoli tagasi, pani noa kinni ning torkas selle tagasi peidukohta." (lk 140)

• [Isabella:] Joseph oli kummargil tule juures ning uuris selle kohal kõikuvat suurt pada. Puust kauss kaerajahuga seisis sealsamas pingi peal. Paja sisu hakkas keema ning Joseph sirutas end, et kätt kaussi pista. Ma oletasin, et see on ettevalmistus meie õhtusöögiks, ning kuna ma olin näljane, siis otsustasin, et toit peab saama söödav. Seepärast hüüdsingi kohe: "Mina teen pudru!" Võtsin kausi ta käeulatusest ära ja asusin kübarat ja ratsaülikonda maha võtma. "Mr. Earnshaw käskis mul ise enda eest hoolitseda ja seda ma teen. Ma ei kavatse siin daami mängida, sest kardan, et siis ma pean nälga surema." [---]

Seda hädaldamist ei pannud ma tähele; hakkasin reipalt tööle ning ohkasin, tuletades meelde aegu, mil pudrukeetmine oleks olnud lõbus meelelahutus. Aga ma püüdsin rutem kui muidu mälestused eemale peletada. Möödunud õnne meenutamine piinas mind ning mida suurem oli oht selle silme ette kerkimiseks, seda kiiremini käis pööris ringi ning seda nobedamini langesid jahupeotäied vette. Joseph vaatas mu kokakunsti kasvava põlgusega.

"Näe nüüd!" hüüdis ta. "Hareton, sina küll täna õhtul putru ei söö, sääl põle muud kui klimbid, niisama suured nigu minu rusikad. Näe, jälle! Kui ma teie asemel oleks, viskaksin selle kausi kus seda ja teist! Noh, segage veel kord läbi, siis on valmis. Kolks ja kolks! Jumalale tänu, et põhi veel alt ära põle!"

Tunnistan, et pudrul olid tõesti tükid sees, kui ma selle kaussidesse välja kallasin. (lk 141-142)

• [Isabella ja Joseph:] "Mina söön õhtust teises toas," teatasin ma. "Kas teil ei ole niisugust kohta, mida te elutoaks nimetate?"

"Elutuba?" kõlas kajana irvitav vastus. "Elutuba? Ei, meil põle mingeid elutubasid. Kui teile ei passi meie juures, siis minge härra juurde, ja kui teil ei passi härra juures, siis olge siin." (lk 142)

• [Isabella:] Ma olin leidnud varjupaiga Haretoni toas ning vanamees ütles mind nähes:

"Ma mõtlen, et eestoas on ruumi nii teile kui teie uhkusele. Sääl põle kedagi, nii et ta on päris teie päralt. Kurat on muidugi niisukeses halvas seltskonnas alati kolmandaks!" (lk 144)

• "Mrs. Linton on praegu paranemas," selgitasin ma. "Ta ei ole enam kunagi see, mis ta oli, kuid tema elu on päästetud, ja kui te tõesti temast hoolite, siis hoiduge uuesti ta teele astumast; ei, te lahkute üldse siit maalt, ning et te seda ei kahetseks, ütlen ma teile, et Catherine Linton erineb nüüd teie vanast sõbrast Catherine Earnshaw'st, nagu see noor daam siin erineb minust. Tema välimus on kõvasti muutunud, veel rohkem aga tema iseloom, ning see inimene, kes paratamatult on sunnitud olema ta elukaaslane, hoiab tulevikus oma armastust ülal mälestusega sellest, missugune ta oli kunagi, ja inimlikkusega ning kohusetundega!"

"See on täiesti võimalik," märkis Heathcliff end rahulikuks sundides, "täiesti võimalik, et su härral pole midagi muud kui inimlikkus ja kohusetunne, millelt abi otsida. Aga kas sa arvad, et ma jätan Catherine'i tema inimlikkuse ja kohusetunde meelevalda?" (lk 148)

Teose kohta

• Rikas, julmast naisest lahutatud, üsna pikka kasvu Mark seisis, selg toa poole, ja uuris Alconburyde raamaturiiulite sisu: peamiselt nahkköites teosed kolmandast Saksa vabariigist, mida Reader's Digest Geoffreyle saadab. Mulle tundus üpris naeruväärne, et inimese nimi on mr. Darcy ja ta seisab omaette, teisi peolisi põlastades.

See teeb umbes sama välja, kui su nimi on Heathcliff ja sa tahad terve õhtu aias veeta, karjuda "Cathy!" ja peaga vastu puud taguda. (lk 18)

• Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998

Välislingid

• Emily Brontë looming inglise vikitekstides