Trompet

Proosa

Roheline aed, kuuvalge tiik, sidrunid, armastajad ja kalad lahustuvad kõik opaalses taevas, mille kohale, kui sarvedega ühinevad trompetid ja toeks tulevad klarnetidki, kerkivad valged võlvkaared, kindlalt toetatud marmorsammastele... Tarramp ja trompetid. Kõll ja kilinad. Tugev toetuspind. Kindel alusmüür. Musttuhandete marss. Korratus ja kaos maha tallatud. Ent selles linnas, kuhu meie teel oleme, pole ei kivi ega marmorit; ta ripub muutumatult; seisab vankumatult; ei tervita ega võta meid seal vastu näolapp ega lipp. Jäta siis surema oma lootus; kõrbesse närbuma mu rõõm; alasti pealetung. Sambad on paljad; ei tõota nad kellelegi head, ei heida varju; säravtoredad on nad ja surmranged.
- Virginia Woolf, "Keelpillikvartett" kogumikust "Kirjutamata romaan ja teisi jutte", tlk Mirjam Parve, LR 25-26 2017, lk 17

Kümme minutit hiljem seisid aulas nagu Borodino lahinguväljal hakkides sajad vintpüssid. Kaks mustavat tunnimeest jäid valvama tääkidesse kasvanud tolmuse parketitasandiku kummassegi otsa. Kuskil kaugemal, allpool, müdisesid ja kõmisesid vastavalt käsule kähku laialiminevate vastsete suurtükiväelaste sammud. Koridorides mürtsus ja kolksus midagi rautatult ja oli kuulda ohvitseride käsklusi — Studzinski saatis isiklikult vahtkondi laiali. Siis kaikus äkitselt koridorides trompetihääl. Katkevates seiskunud helides, mis kandusid laiali üle kogu gümnaasiumi, oli sõjakus murdunud, neis võis kuulda ilmset ärevust ja valenoote. Koridoris mademel, mida kahelt poolt raamis vestibüülitrepp, seisis junkur ja puhus, põsed punnis. Kulunud Georgi-lindid rippusid tuhmi vasktrompeti küljes. Jalad harkis nagu sirkliharud, seisis Mõšlajevski trompetipuhuja ees ja õpetas — ning proovis teda.

"Ei tule välja... Nüüd läheb, läheb... Puhuge, puhuge talle elu sisse. On teine kaua vait olnud. Ja nüüd alarm."

"Ta-ta-tam-ta-tam," kumises vask, külvates õudu ja ängi rotiurgudesse.

Mihhail Bulgakov, "Valge kaardivägi", tlk Maiga Varik, 1987, lk 80

Ei olnud ma veel kuigi kaua Võru linna uudistanud, kui tädipoeg-kapellmeister mulle Tuvicku tromba, mis mängu vaheaegadel meil lebas, pihku pistis. Ka "Schule" või harjutuste õpiku pani ta mu ette ja käskis puhuda. Ma katsusin, kuid esimene toon kujunes sogaseks plärinaks ja nõudis pealegi pingutavat vaeva. Puhusin ju seda viimse võimaluseni pungis põskedega, nagu teevad seda pisikesed rammusad inglid kunstmaalitud pühade piltide peal, pikad pasunad punnpõskede ees. Olin pasundamises samasugune võhik nagu nood kuulsad kunstnikud-inglitegijad. Kuid kohe mu kapellmeister õpetas: "Pigista huuled nii kokku, nagu hakkaksid sa mundstüki sisse sülitama." Siis põlastavast sülitamisest tekivad need magusad tundmused, mis pasuna teisest otsast välja tulevad! oli mu esimene üllatus; kuid eks sõnnikust võrsu ilusad lilledki. Ja päris sülitamine see ka ei olnud, oli ainult seda moodi. Proovisin, pugisin - ja tuligi lõpuks hääl, mida elutoas kannatada võib. Nii see läks.

Ei ole midagi tüütavamat kui säärane õpilase tuim poolnutune toonide tönkamine mööda väga üksluist heliredelit üles, ikka uus duur pulgavõrra kõrgemalt peale hakatud, ja siis samuti tagurpidi alla ronimised, ikka võrdsete vahemaadega ning ülehüpetega, mis ainult oma intervalli-nimetuse poolest on ilusad. Vaevab kõrva ja ei muud midagi. Jäägu see kirjeldamata. Piisab, kui ütleme, et aasta ajaga sai mäng nii selgeks, et võisin orkestris kaasa puhuda.

Artur Adson, "Väikelinna moosekant" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 189-190

Frankie seisis ja ootas ööd. Ning samal hetkel hakkas mängima trompet. Kusagil linnas, päris lähedal, alustas trompet bluusi. Viis oli nukrameelne ja madal. Ju see mõne noore mustanahalise kurblik trompet oli, aga kelle just, seda Frankie ei teadnud. Ta seisis kangestunult, pea maas ja silmad kinni, ning kuulas. Viisis oli midagi, mis tõi jälle meelde olnud kevade: õied, tundmatute silmad, vihma.

Viis oli madal, kähe ja kurb. Siis korraga, kui Frankie kuulama jäi, prahvatas trompetist lärmakas litripilv, mis stiilse nigeritrikiga siksakis ülespoole tõusis. Lärmaka litripilve sabanoodid törtsusid hõredalt ja äraolevalt. Siis pöördus viis algusbluusi juurde tagasi ja kõlas täpselt nii, nagu jutustaks tollest pikast kahtlaste lugude kevadest. Frankie seisis pimedal kõnniteel ja südamesse kogunenud õudsest pitsitusest kiskusid tal põlved krõnksu ning kurgus oli otsekui kramp. Siis juhtus täiesti ettearvamatult midagi, mida Frankie ei suutnud uskuda. Just sellel kohal, kus viis oleks pidanud lõppema, viimased noodid võetama, jäi trompet korraga vakka. Äkitselt jättis trompet loo katki. Hetke ei saanud Frankie kohe arugi, niivõrd hämmeldunud oli ta.

Viimaks sosistas ta John Henry Westile: "Ta ei saa muidu torust tatti välja raputada. Kohe mängib lõpuni."

Aga lugu ei jätkunud. Viis jäi katki, lõpetamata. Ja jäi õudne pitsitus, mida Frankie kauem ei talunud.

Carson McCullers, "Laulatuse lummas", tlk Malle Talvet, LR 3-5 1988, lk 36-37

Meie jutu katkestas trompetiheli ja me kõik hüppasime tagumise aiamüüri juurde ja klammerdusime sõrmedega selle külge, küünitades üle metsistunud, võssakasvanud kirikaia vaatama. Nägime vastu puud nõjatuva trompetimängija tumedat siluetti.

Kes see on? küsisid sa.

Dexter Shawlands, ütles Michael.

Kes see on? küsisid sa.

Üks Mabeli kunagine silmarõõm. Käib iga aasta korra siin tema lemmiklaulu mängimas.

Vaat see on armastus, ütlesid sina.

Sarah Winman, "Plekkmees", tlk Mirjam Parve, 2019, lk 25

Luule

aga mingem edasi, lee-esine esitlus mutimullahunnikule —
nii et viirpuud imestasid — hajad pärast, järelkajad — me
rääkisime tegelikult aga, hoopis akvaariumikaladest.

astu läbi klaasi siia vette, tulge, Le ja Lu!
silm on nüüd hoopis midagi muud asi kui oli seal,
klaasi taga oledes — nagu ka näiteks saba —
mida siiakohale paista ei ole — on tunduvalt kahvatum.
silma ees siin tuleb ilmselt silmad sulgeda, muidu ta nakkab
silmisse ja trompet alustab viiulisoolot, millega pole
mitte miskit, aga uurigem üht väikest Kuukasvajat
ses kõrvaõõnes! näete tema neljasadat neljastikulist jalga?

Kirsti Oidekivi, "Akvaariumis" samanimelises luulekogus (2000), lk 24