Carson McCullers

Carson McCullers (19. veebruar 1917 – 29. september 1967) oli Ameerika kirjanik, esseist ja luuletaja.

"Laulatuse lummas"

Tsitaadid väljaandest: Carson McCullers, "Laulatuse lummas", tlk Malle Talvet, LR 3-5/1988.

See juhtus tol rohelisel hullumeelsel suvel, mil Frankie oli kaksteist aastat vana. See oli suvi, mil ta pikka aega polnud kuskil olnud liige. Ta ei kuulunud ühessegi klubisse ja polnud maailmas kohe mitte kuskil liige. Frankie’st oli saanud lindprii inimene, kes aina passis uste vahel, ja ta kartis. Juunis olid puud meeletult rohelised, kuid hiljem lehed tumenesid ning linn tõmbus päikeselõõsas mustaks ja kortsu. Algul käis Frankie ikka üht-teist õiendades ringi. Varahommikul ja öösel olid linna kõnniteed hallid, kuid keskpäevapäike tõmbas neile vaaba peale, nii et asfalt kõrvetas ja kiiskas nagu klaas. Lõpuks läksid kõnniteed Frankie taldadele liiga tuliseks ja lisaks algasid temaga kahtlased lood. (lk 5, algus)
"Minu meelest on see veider kokkusattumus, et Jarvis juhtus Alaskale ja et see tüdruk, kelle ta naiseks valis, on pärit kohast, mille nimi on Winter Hill. Winter Hill," kordas ta aeglaselt, silmad kinni, ja nimi sulas kokku nägemustega Alaskast ning külmast lumest. "Ma tahaks, et reede asemel oleks juba pühapäev. Ma tahaks, et ma oleks siit juba ära."

"Küll tuleb ka pühapäev," ütles Berenice.

"Ma kahtlen," ütles Frankie. (lk 8)

Ta seisis peegli ees ja kartis. See oli Frankie'l hirmude suvi ja ühe hirmu võis aritmeetilise tehtena laua ääres pliiatsiga paberi peal kirja panna. Tol augustikuul oli ta kaksteist ja viis kuuendikku aastat vana. Ta oli sada kuuskümmend seitse sentimeetrit ja seitsekümmend viis millimeetrit pikk ja ta kandis number kolmkümmend seitse kingi. Viimase aastaga oli ta kasvanud kümme sentimeetrit, või vähemalt nii talle paistis. Juba tänitasid need väikesed vastikud suvised lapsed teda nähes: "Kas seal üleval on ka külm?" Ning täiskasvanute kommentaaride peale oleks ta tahtnud maa alla vajuda. Kui ta saab oma kasvu kätte kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks, siis on tal praegu kasvamisaega veel viis ja üks kuuendik aastat. Järelikult matemaatika järgi ja kui ta just ise oma kasvu kuidagi kinni ei saa, kasvab ta ligi kolme meetri pikkuseks. Ja mis saab naisterahvast, kes on ligi kolm meetrit pikk? Temast saab ju ebard. (lk 17)
Ja nõnda siis, kahvatute kevadvidevike järel, mil õhus hõljub tolmu ja õite kirbet ja magusat lõhna, tuledes akende ja pikkade venivate sööma-kutsuvate hõikumistega õhtute järel, mil suitsupääsukesed on parve kogunenud ja linna kohal tiiru ära teinud ja koos kuhugi oma koju lennanud, jättes taeva lagedana laiuma; tolle aastaaja pikkade videvike järel, mil Frankie oli hulkunud mööda linna kõnniteid, pani mingi jampslik kurbus võbisema tema närvid ning tema süda jäigastus ja peaaegu jäi seisma. (lk 22)
Ja leitsakuaeg on säärane: see on periood suve lõpus, mil mingil juhul midagi ei saa juhtuda — aga kui siis mõni muutus toimub, püsib see seni, kuni leitsak läbi saab. Kord tehtud asja ei saa teiseks teha ja tekkinud viga ei saa parandada. (lk 26)
"Ma mõtlen, et mismoodi ma olin? Mis ma tegin?"

"Heldeke, sa ei teind ju midagi."

"Mitte midagi?" küsis Frankie.

"Ei. Sa lihtsalt vahtisid neid kahte, nagu oleks nad kummitused. Ja siis, kui nad laulatusest rääkima hakkasid, venisid sul kõrvad kapsalehesuurusteks..."

Frankie tõstis käe vasaku kõrva juurde. "Ei veninud," ütles ta mõrult. Siis natukese aja pärast lisas: "Ühel päeval sa veel vaatad alla ja näed, et see sinu suur paks keel on juurtega välja tõmmatud ja vedeleb siin sinu ees laua peal. Mis sa arvad, mis tunne sul siis on?" (lk 29)

"Mina tean," ütles Berenice. "Sa lähed hulluks. Vaat mis."

"Ei," ütles Frankie. Ta seisis hästi vagusi, pilk jooksis ümberringi üle veidralt täis maalitud seinte, ja siis pani ta silmad kinni. "Ma lähen Winter Hilli. Ma lähen laulatusele. Ja ma vannun Jeesusele oma mõlema silma nimel, et siia ma enam tagasi ei tule."

Ta polnud kindel olnud, kas ta ikka viskab nuga — kuni see juba märki tabas ja trepiukse küljes võbises. Ja ta polnud teadnud, kas ta lausub need sõnad — kuni need olidki lausutud. Antud vanne oli nagu ootamatu nuga: ta tundis, kuidas see tema sisse tungis ja värises. (lk 31)

Vend ja ta väljavalitu olid nüüd juba ammu Winter Hillis. Siinne linnake oli neist jäänud saja miili kaugusele maha ja nüüd olid nad ära kaugel suures linnas. Nemad olid nemad ja Winter Hillis, koos, sellal kui tema oli tema ja ikka sellessamas vastikus linnakeses ihuüksi. Mitte need sada pikka miili ei teinud teda kurvaks ega kaugust nii teravalt tuntavaks, kuivõrd teadmine, et nemad on nemad ja mõlemad koos ja tema on ainult tema ja neist lahus, üksipäini. Ja kuna see tunne tal lausa südame pahaks ajas, tuli talle äkitselt pähe mõte ja selgitus, nii et ta teadis ja ütles peaaegu valjustigi: Nemad on minu meie. Eile ja kõik oma kaksteist eluaastat oli ta olnud ainult Frankie. Ta oli mina, kes pidi käima ja tegema kõike üksipäini. Kõikidel teistel inimestel oli mõni meie, kelle hulka ennast pidada, kõikidel teistel peale tema. (lk 35)
Laulatuse-eelne päev ei sarnanenud ühegi varasema päevaga F. Jasmine’i elus. See oli tema linnaskäimise laupäev, ja äkitselt, ilmetu suve järel, läks linn tema ees lahti ja ta oli uutmoodi osaline. Laulatus toimis nii, et F. Jasmine tundis sidet kõigega, mida nägi, ja ta kõndis tol laupäeval mööda linna nagu ootamatult liikmeks võetu. Tänavatel kõndis ta kuninganna õigustes ja sekkus kõikjale. See oli päev, mil algusest peale tundus, et maailm ei seisa temast enam lahus, ja mil ta korrapealt tundis, et on hulka arvatud. Seetõttu hakkas juhtuma kõiksuguseid asju — toimuvast ei üllatanud F. Jasmine’it mitte miski ja vähemalt kuni viimase juhtumuseni oli kõik nõiduslikul kombel loomulik. (lk 39)
"Jah," ütles F. Jasmine hetk hiljem ja konkreetselt mitte kellelegi. "mul on sellepärast õudselt naljakas tunne. Tundub omamoodi, et ma peaks nagu ära õiendama kõik need asjad, mida ma siis tingimata õiendaks, kui mul tuleks elada siin linnas igavesti. Mitte ainult see üksainus päev. Nii et ma arvan, ma liigun parem edasi. Adios." Viimase sõna lausus ta portugallasele ja samal ajal tõusis tema käsi automaatselt sombreerot kergitama, mida ta suvi läbi kuni tolle päevani oli kandnud, aga kuna peast midagi võtta polnud, vajus liigutus longu ja käel hakkas häbi. (lk 48)
Vabrikurajooni troostitutelt alleedelt ja kõveratelt tänavatelt edasi ületas F. Jasmine nähtamatu joone, mis eraldas Sugarville’i valgete linnast. Siin olid samasugused kahetoalised lobudikud ja pehastunud peldikud nagu vabrikurajoonis, kuid ümmargused tihedad sirelmeeliad andsid tublisti varju ning siin-seal kasvasid verandapottides jahedad sõnajalad. Seda linnajagu tundis ta hästi ja kõndides meenusid talle korraga need tuttavad tänavakesed ammukadunud aegadel ja teistsuguste ilmadega - jääkahvatutel hommikutel talveajal, mil isegi oranžidel leekidel pesunaiste mustade raudpadade all näisid käival külmavärinad, tuulistel sügisõhtutel. (lk 50)
Õhtupoolik oli nagu koogi keskpaik, mille Berenice läinud esmaspäeval oli küpsetanud, untsuläinud koogi keskpaik. Toonane Frankie oli koogi untsumineku üle rõõmustanud — mitte pahatahtlikkusest, vaid sellepärast, et sääraseid lohkus kooke armastas ta kõige rohkem. Talle meeldis nätske paks kiht keskpaiga juures ja ta ei saanud aru, miks täiskasvanud sääraseid kooke untsuläinuteks pidasid. See oli vormikook, tol läinud esmaspäeval, äärtest kergeks ja kõrgele kerkinud ning keskelt niiske ja täiesti lohkus — kirka, kerge hommikupooliku järel oli õhtupoolik tänkjas nagu tolle koogi keskpaik. (lk 59)
F. Jasmine pööras näo aknalt ära, aga enne, kui ta uuesti rääkima sai hakata, kostis heli. Köögi vaikuses kuulsid nad heli tasast, nooljat libisemist läbi ruumi, siis sama nooti korrati. Klaveri heliredel laskus längu läbi augusti õhtupooliku. Löödi akord. Unelemisi tõusis siis akordiahel astmeliselt ülespoole nagu lossitrepp, aga täpselt lõpu peal, siis kui pidanuks kõlama kaheksas akord ja heliredel ära lõpetatama, tehti paus. Eelviimast akordi korrati. Seitsmes akord, milles näis koos kajavat kogu lõpetamata heliredel, kõlas kiusakalt uuesti ja jälle uuesti. Ja viimaks tuli vaikus. F. Jasmine ja John Henry ja Berenice vaatasid üksteisele otsa. Kusagil lähikonnas häälestati augustikuist klaverit. /---/

Vaikuse järel võeti üks teine noot, siis korrati seda oktaav kõrgemal. Iga kord, kui heli ülespoole liikus, tõstis F. Jasmine silmad, otsekui jälgiks noodi kulgu köögi ühest osast teise; kõige kõrgema noodi kohal jõudsid ta silmad laenurka, siis aga, kui pikk heliredel allapoole libises, pöördus ta pea aeglaselt, sedamööda, kuidas silmad laenurgast diagonaalselt alla vastaspõrandanurka liikusid. Kõige alumist bassinooti löödi kuus korda ja F. Jasmine jäeti põrnitsema vanu toatuhvleid ja tühja õllepudelit, mis selles nurgas seisid. (lk 68)

Hetke pärast ütles F. Jasmine: "Kui ma laulatusele mõtlen, tulevad mul judinad peale."

"See on küll kurb," ütles Berenice.

"Ja mul tulevad judinad peale, kui ma mõtlen, kui palju surnuid ma juba tunnen. Kokku seitset," ütles ta. "Ja nüüd siis veel onu Charles."

F. Jasmine pistis näpud kõrvadesse ja pigistas silmad kinni, aga see polnud surm. Pliidisooja ning söögilõhna tundis ta ikkagi. Aga surnud ei tunne midagi, ei kuule midagi, ei näe midagi: kõik on must. (lk 74)

Videvik oli valge ja kestis niimoodi pikalt. Augustis võis aja jagada nelja ossa: hommikupoolik, lõunast algav õhtupoolik, videvik ja pime. Videvikus tõmbus taevas imelikult sinakasroheliseks, mis peagi tuhmus valgeks. Õhk oli mahehall ning lehtla ja puud hämardusid pikkamööda. Käes oli tund, mil varblased parvlesid ja tiirlesid linna katuste kohal ja mil tänava ääres hämarpimedaks tõmbunud jalakatest kostis augustikuine tsikaadisärin. Videvikuhelid olid ähmase kõlaga ega kustunud kohe: võrkukse paugatus eemal tänaval, laste hääled, muruniidumasina vurin kusagil õues. F. Jasmine tõi õhtulehe sisse ja pimedus tungis kööki. Algul olid pimedad ruumi nurgad, siis tuhmusid joonistused seinal. Kõik kolm vaatasid vaikselt pimeduse pealetungi. (lk 87)
"Oletame, et me kõik võtame endale äkitselt täiesti uued nimed. Keegi ei tea enam, kellest juttu on. Maailm läheb hulluks."

"Ma ei saa aru. . ."

"Sest et kõik asjad koonduvad ümber nime," ütles Berenice. "Sul on nimi ja sinuga juhtub ühtejärge igasugu asju ja sa käitud mitut moodi ja teed üht või teist, nii et varsti on sellel nimel mingi tähendus. Kõik asjad on koondunud ümber nime. Kui see on halb ja sul on halb kuulsus, siis sa ei saa niisama heast peast oma nimest välja hüpata ning jalga lasta. Ja kui see on hea ja sul on hea kuulsus, siis sa peaks olema rahul ja rõõmus."

"Aga misasi oli minu endise nime ümber koondunud?" küsis F. Jasmine. Ja siis, kui Berenice otsekohe ei vastanud, vastas F. Jasmine oma küsimusele ise. "Mitte midagi! Mõistad? Mu nimi ei tähendanud lihtsalt mitte midagi." (lk 88-89)

"Kuula," ütles F. Jasmine. "Vaat mida ma öelda tahtsin. Kas sinu meelest pole õudselt kummaline, et mina olen mina ja sina oled sina? Mina olen F. Jasmine Addams. Ja sina oled Berenice Sadie Brown. Ja me võime teineteisele otsa vaadata ja teineteist puudutada ja aastate viisi ühes ja samas ruumis koos olla. Ja ometi olen mina alati mina ja sina oled sina. Ja ma ei saa kunagi olla keegi muu kui mina ja sina ei saa kunagi olla keegi muu kui sina. Oled sa kunagi selle peale mõtelnud? Ja kas see tundub sulle kummaline?" (lk 90)
F. Jasmine ei osanud senitundmatuid sõnu välja öelda, niisiis lõi ta minuti pärast peaga viimast korda vastu ust ja hakkas siis ümber köögilaua kõndima. Ta kõndis puiste jalgadega väga ettevaatlikult, sest tal oli süda paha ja ta ei tahtnud kõiki neid toite, mis ta söönud oli, raputada ja kõhus segamini ajada. Ta hakkas valju totaka häälega rääkima, aga sõnad olid valed ja mitte need, mida ta öelda tahtis. (lk 91)
Lõpuks ohkas Berenice ja hakkas nende viimasest veidrast kõnelusest kokkuvõtet tegema.

"Mu meelest ma umbes aiman, kuhu sa tüürisid," ütles ta. "Me kõik oleme omamoodi lõksus. Oleme sündind niisukseks või naasukseks ja me ei tea, miks. Aga lõksus oleme ikkagi. Mina olen sündind Berenice’iks. Sina oled sündind Frankie’ks. John Henry on sündind John Henryks. Ja võib-olla me tahame lahedamalt olla ja vabaks rapsida. Aga mis me ka ei tee, lõksus oleme ikka. Mina olen mina ja sina oled sina ja tema on tema. Me igaüks oleme kuidagi omaette lõksus. Kas sa tahtsid seda ütelda?"

"Ma ei tea," ütles F. Jasmine. "Aga ma ei taha lõksus olla." (lk 93)

Kuid veel kunagi varem polnud nad äkitselt nutma hakanud; ja kuigi neil oli kokku kolm erinevat põhjust, alustasid nad ühel ja samal hetkel, nagu oleksid kokku leppinud. John Henry nuttis, sest oli kade, kuigi püüdis hiljem öelda, et ta nutnud sellepärast, et seina taga oli rott. Berenice nuttis, sest nad rääkisid mustanahalistest, või Ludie pärast või sellepärast, et F. Jasmine’i kondid olid tõesti teravad. F. Jasmine ei teadnud, miks ta nutab, aga ta nimetas põhjuseks poisipea ja selle, et tema küünarnukid on nii korpas. Nad nutsid pimedas umbes minut aega. Siis jätsid järele niisama äkitselt, kui olid alustanud. Harjumatu heli oli vaigistanud seinataguse roti. (lk 96)
Ta korjas kokku raamatukogu raamatud ja ladus elutoa lauale virna. Ühe kaanele — selle raamatu oli ta võtnud täiskasvanute osakonnast ja polnud lugenud — kirjutas ta pliiatsiga: Kui tahad lugeda midagi, millest tõesti šoki saad, vaata leheküljele 66. Leheküljele 66 kirjutas ta: Elekter. Ha-haa! (lk 108)
Järgmised tunnid olid seletamatud. Laulatus oli nagu unenägu, sest kõik toimuv sündis maailmas, kuhu tema jõud ei küündinud; alates hetkest, mil ta tõsiselt ja kenasti täiskasvanutega kätles, kuni ajani luhtunud laulatuse järel, mil ta saatis pilguga autot, milles nemad kaks tema juurest ära sõitsid, ja ennast tulikuuma teetolmu sisse pikali maha viskas ja viimast korda hüüdis: "Võtke mind kaasa! Võtke mind kaasa!" — algusest lõpuni läks laulatus isevoolu nagu luupainajauni. Juba keset päeva oli kõik lõppenud ja tagasisõidubuss väljus kell neli.

"Näitemäng on läbi ja pärdik surnud," tsiteeris John Henry, kui ta ennast eelviimasele bussiistmele tema isa kõrvale istuma sättis. "Nüüd lähme koju ja lähme magama."

Frances tahtis, et kogu maailm välja sureks. (lk 110)

Maailm oli nüüd nii kaugel, et Frances ei suutnud enam sellest mõelda. Ta ei näinud maad enam sellisena nagu toona: mõrasena ja ripakil ja tunnis tuhat miili pöörlevana; maa oli hiiglasuur ja paigal ja lame. Tema ja kõigi paikade vahel haigutas ruum nagu hiiglakanjon, millest tal pole lootustki üle või läbi saada. (lk 120)