Kõrv

(Ümber suunatud leheküljelt Kõrvad)

Kõrv on selgroogsete elund, mille ülesanne on registreerida keskkonna lainelisi võnkumisi.

Francesco Bartolozzi (1725-1815) joonistusetüüdid - kõrv.
Hieronymus Bosch, "Mets, mis kuuleb ja põld, mis näeb", sulejoonistus, u 1500
Emily Shanks, "Kõrvauuring vene haiglas" (1890ndad)

Piibel muuda

  • Ja Issand tuli ning seisis ja hüüdis nagu eelmistel kordadel: "Saamuel! Saamuel!" Ja Saamuel vastas: "Räägi, sest su sulane kuuleb!"
11 Ja Issand ütles Saamuelile: "Vaata, mina teen Iisraelis midagi, mis igaühel, kes sellest kuuleb, paneb mõlemad kõrvad kumisema."


ja eks suulagi maitse rooga?


Pööra oma kõrv mu poole,
tõtta mind kiskuma välja hädast,
ole mulle kaitsjaks kaljuks,
mäelinnuse hooneks mu päästmiseks!


Kes kõrva on istutanud,
kas tema ei peaks kuulma?
Kes silma on valmistanud,
kas tema ei peaks nägema?


  • Kes suleb oma kõrva viletsa hädakisale,
see peab ka ise karjuma vastust saamata.


  • Otsekui koera kõrvust haarab kinni see,
kes mööda minnes vihastab riiu pärast,
millega temal ei ole tegemist.


Kõigist asjust, mis väsitavad,
ei suuda ükski rääkida:
silm ei küllastu nägemast
ja kõrv ei täitu kuulmast.


  • Mis ma teile ütlen pimedas, seda ütelge valges, ja mida te kuulete kõrva sisse sosistatavat, seda kuulutage katuselt!


  • Kui tema jüngrid nägid, mis on tulemas, ütlesid nad: "Issand, kas me lööme nüüd mõõgaga sekka?"
50 Ja üks neist lõigi ülempreestri sulast ning raius ära tema parema kõrva.
51 Aga Jeesus kostis: "Jätke see!" Ja ta puudutas tema kõrva ja tegi ta terveks.


Proosa muuda

  • "See on kõige suurem meeltepettus ilmas, heli nimelt. Sest mis te arvate, on midagi selletaolist tõepoolest olemas? Lollus! Siis peaksid ka hobused Beethoveni ja Bachi maitsma, sest ka neil on kõrvad. Aga maitseb ainult inimene, mõni ainus inimene. Tähendab — mis on tõeliselt olemas? Kõrv, isik, tema peaaju, see on kõik. Nii et hobune näiteks võiks, kui ta oskaks mõtelda, meie muusikat küll uskuda, mitte aga maitsta ja tunda."


  • "Aga mis nägu siis tassil on, kui pole kõrva!" ütles proua Malmberg õpetlikult. "Mis nägu oleks inimesel, kui tal poleks kõrvu peas. Inimesel poleks siis mingit nägu. Nii ka tassil: tema on alati inimese käes ja temal peab olema kõrv küljes. Sest miks peab tass ilma kõrvata olema, kui inimesel on kõrvad!"
"Ja muidugi, proua Malmberg," oli Indrek nõus.
"Aga miks peksate siis tassidel kõrvad ära, kui nad teil endil on alles?"
"Ega ma ei peksa ju, nad ise lähevad," vastas Indrek. "Oleks inimese kõrvad ka sama õrnad kui tassidel, siis oleksid vist kõik inimesed kõrvuta."
"See olekski õiglane," arvas proua Malmberg, "sest milleks inimeselgi kõrvad, kui pole tassil."
"Aga tasside kõrvad ei kuule ju,“ katsus Indrek vastu vaielda.
"Kas kõigi inimeste kõrvad kuulevad?" küsis proua Malmberg. "Minu isa kõrvad ei kuulnud lõpuks mitte midagi, aga kas keegi kiskus nad sellepärast peast ära? Ühes kõrvadega läks teine hauda, ühes oma kurtide kõrvadega. Ja nõnda on kõigi inimestega: ühes kõrvadega pannakse nad puusärki."
"Aga tassid ei lähe ju puusärki," arvas Indrek.
"Mis sest?" küsis proua Malmberg vastu. "Kas kõik inimesed lähevad? Ainult need, kes ristiusku, pannakse puusärki, sest nemad peavad viimsel päeval üles tõusma. Ja kuis nad tõusevad, kui pole kõrvu peas. Sellepärast."


  • Rääkida telefoniga - see on tõmmata läbi kõrva piipu. (lk 18)
  • Tal olid ideaalsed kõrvad pliiatsi jaoks ja seetõttu tuli tal pühenduda kaubandusele. (lk 29)
  • Inimese kõrv aina pärib, sest kui hästi vaadata, on tal küsimärgi vorm ja joon. (lk 29)
  • Arst, kes surub kõrva vastu haige rinda, püüab sündsusetult pealt kuulata seda, mida üks kops ütleb teisele. (lk 35)
  • Kui kuuleme lindude sirinat, kuristame oma kõrvu. (lk 46)
  • Mikrofon on kõikide kõrv. (lk 49)


  • "Ta on nii hirmus korralik, et ema ütleb, et ta on sellest juba päris väsinud. Kõige hullemad on taadi arvates ilma kõrvata kohvitassid. Ta räägib ikka, et mina ja ema ja Friida muud ei teegi, kui taome kohvitassidel kõrvu küljest ära. Eile ta läks ja ostis kaks tosinat uut kohvitassi, ja kui ta nendega koju tuli, siis võttis haamri ja lõi neil kõigil kõrvad küljest ära. "Nii on teil vähem tööd," ütles ta, kui ta nad kööki tõi. Ema naeris nii, et sai pisted ..." jutustas Eva-Lotta ning võttis uue kukli.


  • Midagi ikka leiab, kui ei julge jääda koju, et tühjuses ära kuulata neid kahtteistkümmet kõmisevat lööki, mis iga aastaga kõlavad järjest lähemal ja valjemini, kuni neist kõrvad lukku jäävad.


  • Mis aga kõigepealt mu tähelepanu äratas, oli hiiglasuur marmorist kõrv. Kuju, millele see omal ajal oli kuulunud, võis tõepoolest olla imposantne ja isegi hirmuäratav. Nüüd omaette tundus see kõrv ainult naljakas. /---/ Pidin mõtlema sellele, et nähtav kõrv tõepoolest oli palju parem ja kõigepealt ausam vahend, et inimesi hoiatada.


  • Et tondinahad päeviti enamjaolt pikutasid ja öösiti sügavasti magades puhkasid, siis oli nende karv suurest lamamisest üsna tokerdunud. Ümmarguse kere kõige ümaramate kohtade peal oli nahk laiguti paljaks kulunud, aga paklas kõrvatagustes elasid väikesed sinised ämblikud. Need punusid sinna sasikarvadesse aina uusi ja uusi võrke, vaat et mässivad tondinahkade kõrvad tervenisti oma niitide sisse. Aga kõrvad olid tondinahkade eriline uhkus: suured, kikkis ja servast merekarbi moodi kaardus. Et tondinahad tillukeste siniste ämblikega sõda pidada ei viitsinud, läks neil vanemast peast kõrvakuulmine viletsaks.

Luule muuda


Me sööme saepuru kui keegi ei näe me naeratame
Meie lapsed söövad saepuru
võimalik on et nad on saepuru enne näind
...
Me räägime saepuru meil on revolver kuklas;
eks need kel ole kõrvad saa saepuru kõrvadesse -
kui neist pole veel suppi keedet.
Meie südamed aga teavad, me kiidame saepuru
me mõtted on liimist lahti
ja me pole midagi ütelnd.

  • Ilona Laaman, "Saepurusööjad", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 8


Kõrv on Pille piimatassil,
kõrvad Pille kirjul kassil.
Kõrvad on Pille joonistusvihikul,
kõrvu ei ole kuid Pille pihikul.

  • Erika Esop, "On - ei ole", "Kümme keerusaia", 1982, lk 10

Vanasõnad muuda

  • Kel jalad põlvini poriga, sel suu kõrvuni väega.
  • Kõva jutt jääb kõrva, salajutt läeb sauna.
  • Merel silmad, metsal kõrvad.
  • Metsal silmad, seinal kõrvad.
  • Pea nagu Pärnu linn, nina nagu Nissi kirik, kael nagu kalaveerand, silm nagu Siimu sigade laut, koon nagu Koluvere mõis, kõrv nagu Kõnna kuurialune (öeldakse ilusast näost lugu pidajale).
  • Silm ei saa täis nägemisest, kõrv kuulmisest.
  • Uhke läheb hukka, kõrge kõrva, käre kärna, hiljuke edasi.
  • Ühest kõrvast sisse, teisest välja.
  • Üks suu ütleb, kümme kõrva kuulevad; üks käsi teeb, sada suud mõistavad kohut.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
 
Vikipeedias leidub artikkel