Telefon aastast 1896

LuuleRedigeeri

Võib-olla oli Fortinil
kargem kirjutada
vaiksetest rõhujatest, kes räägivad telefoniga,
viisakad röövlid annavad
kahtlemata šikimaid kujundeid.

ProosaRedigeeri

  • Rääkida telefoniga - see on tõmmata läbi kõrva piipu. (lk 18)
  • See, kes katab kinni telefonitoru suu, paistab kedagi lämmatavat, et ei oleks kuulda tema "kõrvale". (lk 29)
  • Telefonitoru, mis jääb kutsutu tulekuni lauale, vajaks erilist kušetti. (lk 32)
  • Kui telefoniautomaat tagastab raha mehele, vaatab too seda kurvalt; kui aga sama juhtub naisega, laseb see raha uuesti sisse ja valib teise numbri. (lk 51)


  • Telefon heliseks teisiti, kui ta oleks surnud. Alati kiirustaksin vastama, valmis seikluseks. Pargis jalutades vastaksin võhivõõra mehe tervitusele, võtaksin väljasirutatud käe, järgneksin talle põõsastesse, puude vahele! — oleksin helde kõikide vastu! (lk 20)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel