Iiobi raamat

Iiobi raamat on Vana Testamendi kaheksateistkümnes raamat, sellele eelneb Estri raamat ja järgnevad Psalmid.

Raamat on esimene poeetiliste raamatute grupist Vanas Testamendis (proosastiilis raamjutustuse sees on värsistatud osa). Selle põhisisuks on Jumala õigluse ja inimese kannatuste teema, täpsemalt küsimus, miks peab õiglane inimene kannatama. Teksti arvavad uurijad olevat kirjutatud 7. ja 4. sajandi vahel enne Kristust.

Tsitaadid

Siis Iiob tõusis ja käristas oma kuue lõhki, ajas pea paljaks, heitis maha, kummardas
21 ja ütles:
"Alasti olen ma emaihust tulnud
ja alasti pöördun ma tagasi.
Issand on andnud ja Issand on võtnud;
Issanda nimi olgu kiidetud!"

1:20-21

Aga variseb ju ka mägi
ja kalju nihkub paigast,
19 vesi kulutab kive,
vihmavaling uhub maamulla -
nõnda hävitad sina inimese lootuse.

4:18-19

Kui ometi mu meelehärm saaks vaetud
ja mu õnnetus oleks pandud vaekaussidele.
3 Tõesti, see oleks nüüd raskem kui mereliiv.
Seepärast on mu sõnadki tormakad.

6:2-3

Sest ma tean, et mu Lunastaja elab,
ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.
26 Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud,
saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,
27 teda, keda ma ise näen,
keda näevad mu oma silmad,
aga mitte mõne võõra.

19:25-27

Tõesti, hõbedal on leiukoht
ja kullal pesemispaik,
2 raud võetakse mullast
ja kivist valatakse vask.
3 Piir pannakse pimedusele
ning viimseni otsitakse üles
pimeduse ja sünguse kivi.

28:1-3

Kas sa saad krokodilli õngega välja tõmmata
või nööriga köita tema keelt?
26 Kas sa saad temale kõrkjat ninna pista
või ta lõugu oraga läbi torgata?
27 Kas ta hakkab sind palju anuma
või räägib sulle mahedaid sõnu?
28 Kas ta teeb sinuga lepingu,
et sa võtaksid tema alaliseks sulaseks?

40:25-28

Iiobi raamatu kohta

Õieti on meid selleks lõpuks ette valmistatud juba alates proloogist, kus Jumal ja saatan oma teleskoobiga alla maa peale vaatavad ja otsustavad kasutada Iiobit etturina oma võimete proovis üsna samamoodi, nagu kreeka jumalad oma tülides inimestega manipuleerivad (nii nagu ütleb "Kuningas Learis" Gloucester: Kui kärbsed vallatute poiste käes, nii meie jumalate käes: nad lõbuks meid tapavad."). Iiobile ei ole see mõistagi olnud mäng, aga vähemasti ei sure ta loo lõpus nii nagu Lear või mõni kreeka tragöödiakangelane; lõpus toimuv ennistamine püüab muuta loo tagasiulatuvalt ka tema jaoks mänguliseks, teda otsekui kutsutaks vaatama läbi jumaliku teleskoobi, nägema oma kannatusi Jumala silma läbi, piinama ennast oma lõbuks. Paljud lugejad keelduvad seda kutset vastu võtmast. Nende meelest pole samastumine Iiobiga kindlasti mingi mäng - sellel on nende elus reaalsed tagajärjed. Ehk autori jaoks, kes tapab Iiobi lapsi (väljamõeldud tegelased ju) oma lõbuks ja rohkem kui lõbuks ning liigutab lugejat oma lõbuks ja rohkem kui lõbuks, on see tõepoolest väga tõsine mäng. (lk 34-35, 1. ptk "Mikroskoop ja teleskoop")
Enamiku inimeste vaistlik reaktsioon sellistele lugudele nagu Iiobi raamatu lõpp on, et banaalsus on reaalne ning astronoomiline nägemus on pelgalt kosmiline jamps. Ent müüt kui tervik annab võimaluse neid kaht vaadet tasakaalustada, nii et lugejat ei sunnita tegelikult kumbagi omaks võtma ega nende vahel valima. (lk 40, samas)
- Wendy Doniger, "Mõista antud ämblik. Poliitika ja teoloogia müütides", tlk Aldo Randmaa, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2024

Iiobi raamat ilukirjanduses

Mis olen mina, et ma peaksin katsuma leviaatanit ninapidi konksu otsa haakida! Jõledad pilked Hiiobi raamatus peaksid mind hirmutama. "Peaks ta (leviaatan) sinuga seaduse tegema? Vaata, see lootus petab teda." Kuid ma olen läbi raamatukogude ujunud ja ookeanidel seilanud; mul on tulnud nendesamade kätega vaalu lahata; mul on tõsi taga ja ma teen kindlasti katset.
- Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 160

Neeger on saatusega sõbrasuhetes, sest on alati selle meelevallas olnud; saatus on talle omamoodi kodu, tuttav pimedus hütis, sügav muld tema juurtele. Ta võtab iga elumuutust väga rahulikult. Usun, et omadustest, mida ta otsib peremehes või arstis või jumalas, on üks hinnatavamaid kujutlusvõime. Vahest tänu sellisele maitsele kehastab kaliif Harun ar-Rašid aafriklastele ja araablastele ideaalset valitsejat; tema puhul ei teadnud keegi, mida järgmiseks oodata, ja sa ei võinud teada, mis tal mõttes oli. Kui aafriklased räägivad jumalast, räägivad nad nagu "1001 ööd" või nagu Iiobi raamatu viimased peatükid; see on üks ja seesama omadus - kujutluse ääretu vägi, mis neile mõju avaldab.
- Karen Blixen, "Aafrika äärel", tlk Riina Jesmin, Mediasat Group, 2005, lk 17-18

Kloostriülem usaldas oma külalist isegi niipalju, et ta lubas teda maha kirjutada kolme mehe laulu tulises ahjus. Töö edenes visalt, sest Davidi käed värisesid ja ta tähed tulid seetõttu veel saamatumad ja nurgelisemad kui muidu. Aga kui see talle rõõmu valmistas — miks mitte! Kuigi oleks olnud loomulikum, et ta oleks otsinud lohutust Hiiobi raamatust — pärast kõike seda, mis ta näis olevat läbi elanud.
- Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1966, lk 293

Harvey oli rikas, kolmekümne viie ringis mees. Ta oli hakanud kirjutama monograafiat Hiiobi raamatust ja selles käsitletud probleemidest. Sest ta ei suutnud taluda, et Looja, kelle armas ja mahe valgus langes maailma peale ja levis üle selle, kelle võim ja vägi ulatus kõikjale, võis leppida vaikides maailma kirjeldamatute kannatustega; et Jumal lubas kõiki kannatusi ning oli seepärast oma kõikvõimsuse loogika järgi nende tegelik autor. Harvey ei teadnud, kuidas seletada Jumala olemasolu, lähtudes eeldusest, et Jumal on hea.

"See on ainus probleem," ütles Harvey alati. Harvey ju uskus Jumalat, ja see vaevaski teda. "Tegelikult on see ainus probleem, mida tasub arutada." (lk 9)

"Õpetlased püüavad Hiiobit ratsionaalsemaks muuta, seades ümber värsse, kus ilmselt ei ole mingit mõtet. Mõnikord muidugi kutsub tekst esile vastupandamatu soovi viia üks lõik traditsiooniliselt kohalt mujale. Kuid lõikude ümbertõstmine ainult selleks, et need oleksid loogilisemad, ei tule Hiiobi raamatule kasuks. See ei tee seda selgemaks. Hiiobi raamat ei muutu kunagi selgemaks. See ei olegi tähtis; see on poeem." (lk 77)
"Ma nägin sind televiisorist ja see kõik on ajalehtedes. Kuidas sa võisid nii kohutavalt Jumalat teotada, öeldes niisuguseid asju meie Looja kohta?" .

"Tädi Pet, sa pead aru saama, et ma ei ütelnud midagi Jumala kohta, ma mõtlen meie Loojat. See, kellest mina rääkisin, on uks Hiiobi raamatu kirjanduslik kuju, kelle nimi on Jumal." (lk 79)

"Hiiob oli rikas mees. Ta istus tuha sees. Mõned ütlevad, et linnast väljas sõnnikuhunnikul. Ta oli väga tavaline. Niivõrd, et Jumal oli temast tüdinenud."

"Kas see on Piiblis olemas?" küsis politseinik.

"Ei, see on minu peas." (lk 87)

Ma analüüsin Hiiobi raamatu Jumalat, nagu ma ütlesin. Oleme jälle mõistatuste juures. Kui vastused on paikapidavad, siis küsimused on vildakad.

Hiiobi raamat 38, 2-3: Kes see on, kes pimestab nõu pajatustega, milledel pole teadmist?

Et pane niudeile vöö nagu mees, ja ma küsin sult ja sa teata mulle.

See on Jumal, kes Hiiobi raamatus küsimusi esitab. (lk 107)

Muriel Spark, "Ainus probleem", tlk Vilma Jürisalu, Eesti Raamat, 1995

[Isaak Gantmani märkmed:] Lisaks sellele kohtasin mina, ateist, nii sõja ajal kui sõjajärgsetel aastatel suurel hulgal usulise kriisi läbi teinud juute - meie rahvas on muutunud kollektiivseks Iiobiks, kes istub tuhaasemel, ilma jäänud lastest, tervisest, varast, eksisteerimise mõttest. Kes on suurel määral ära kaotanud selle aarde, millega uhkeldas - usu enese. (lk 193)
[Isaak Gantmani märkmed:] Ma ei usu, et Iiobi kurbust suudaksid leevendada uued lapsed, mis endiste asemele antaks. Aga need süütud, kes said surma allavarisenud majakatuse all vaid kahtlase kihlveo tõttu, mille Looja oli sõlminud mingi olendiga, kes on tuntud kui inimsoo vaenlane, kas ta on nad unustanud?... Iiobi raamat on üsna poeetiline, kuid loogikat pole. (lk 193)
- Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija", tlk Ilona Martson, Tänapäev, 2013

Kirjandus

Muriel Spark, "Ainus probleem", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1995
Joseph Roth, "Hiiob: ühe lihtsa mehe romaan", tlk Jaan Kuusik, Tallinn: Eesti Raamat, 1991